Aaloe Aloe vera Aaloe on kaktusesarnane taim liilialiste sugukonnast. Tal on teravatipulised lehed, mis lehekaenlas on paigutatud rosettidena. Lehtede zeleetaolist mahla on ammustest aegadest kasutatud raviks ja kosmeetilisel otstarbel. Aaloeõli Kasutatakse naha pehmendamiseks, meditsiinis ravitakse aaloeekstraktiga hingamisteede ja seedeelundkonna haigusi. Pilte Teaduslik nimetus: Aloe vera Suurus: 15 cm kuni 15,2 m kõrge Kasvukoht: Soojad ja kuivad troopilised piirkonnad Leviala: Arvatakse pärinevat Vahemere aladelt, praegu kasvatatakse mitmel pool palju Paljundamine: Õite ja seemnetega
Loomad ei söö vikki nii meelsasti kui hernest, sest vikk sisaldab vitsianiini, mis on mõru maitsega ja loomadele suures koguses isegi mürgine SUVIVIKK ISELOOMUSTUS Üheaastane liblikõieline söödakultuur Proteiinisisaldus ligikaudu 30% Noored tõusmed taluvad 5-6 kraadi külma Soojuse ja valguse suhtes ei ole nõudlik Õitseb juunis-juulis EHITUS Vars esialgu püstine, hiljem roomav Liitlehed sulgjad, lõpevad köitraokestega Õied ühe- või kahekaupa lehekaenlas 30-60 cm pikk KASVUTINGIMUSED Muld- liivsavimullad Väetamine- orgaaniline väetis Külvivorm- külvatakse 3-4 cm sügavusele, seemet külvatakse 35...70 kg/ha, sõltuvalt seemne suurusest KASUTAMINE Hea jõusööt piimakarjale Haljassööt Silo valmistamiseks TALIVIKK EHK PÕLD- HIIREHERNES ISELOOMUSTUS Üheaastane Kaduv umbrohi põldudel, teeservades Õitseb juunist augustini EHITUS Lehed pikkade pehmete karvadega, 5-8 paari, lineaarsed või süstjad
siirdesoo- ja rabametsades. Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti. Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas, ka kaugemal lõunas. Eestis sage. Varred ja oksad on teravakandilised. Lehed helerohelised, munajas ümmargused, alusel ahenevad või veidi südajad, servad peenesaagijad. Talveks lehed varisevad. Kerajad õied on rohekasvalged, punaka varjundiga, enamasti üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehekaenlas. Õitseb mais, juunis, marjad valmivad juulis augustis. Sageli saab esimesi mustikaid maitsta koos metsamaasikatega juba juuli lõpus. Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline.
ole ta just kõige sobivam taim meie kliimasse, sest ta armastab meie suvest soojemat aastaaega ja väiksemgi öökülm võib talle liiga teha. Oma algkasvukohas võib see taim kasvada isegi kuni 6 meetri kõrguseks ja annab väga palju terasid. Kuigi maisi vars on tugeva kepi jämedune, kuulub ta siiski kõrreliste hulka. Maisi eristab meie teistest teraviljadest see, et tema viljapea ei kasva harjumuspärases kohas kõrre otsas, vaid hoopis lehekaenlas. Neid on sellel taimel isegi mitu. Maisi viljapeasid kutsutakse tõlvikuteks. Umbes 45 cm pikkuses tõlvikus võib olla kuni tuhat tera. Maisil on emas- ja isasõisikud samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisitõlvikuid
Sirmjas n piinia Võrakuju põhitüübid Rippoksaline e leinavorm Lipjas- mereäärsete, ühesuunaliste valitsevate tuulte mõjul kasvanud puud Ebakorrapärane- esineb vanemas eas lehtpuudel Maadjas n roomav kadakas Pungad Ebasoodsa aastaaja üle elamiseks (talv) Kasvu- e vegetatsiooniperiood Oksa või võrse tipus asuvaid pungi nimetame ladva- e tipp-pungaks, mille abil toimub võrsete pikkuskasv Tipp-pungast madalamal arenevad külgpungad, mis asuva lehekaenlas ja sageli nimetatakse neid kaenlapungadeks Pungade kujud Munajad Ümarad Koonilised Ruljad Asetsevad kas oksale (võrsele) liibuval või eemalehoiduvalt Pungade eripärad ja funksioonid Pungarootsuga n lepad Pungad on kaetud pungasoomustega, millistel on kaitsefunktsioon Kaitsefunktsioon on ka pungasoomuseid kattvatel karvadel ja vaigul Pungasoomused võivad ka puududa n villane lodjapuu, siberi kontpuu Pungade jaotumine Funktsiooni järgi:
Maisist tehakse ka maisihelbeid ja maisitärklist. Kui eraldada maisiteradest idud, saab neist isegi õli pressida, mis kuulub väärtuslike õlide hulka. Tänapäeval on ka väga levinud plaksmais ehk popcorn, mida saab valmistada aga ainult kindlast maisisordist. Kuigi maisi vars on tugeva kepi jämedune, kuulub ta siiski kõrreliste hulka. Maisi eristab meie teistest teraviljadest see, et tema viljapea ei kasva harjumuspärases kohas kõrre otsas, vaid hoopis lehekaenlas. Neid on sellel taimel isegi mitu. Maisi viljapeasid kutsutakse tõlvikuteks. Umbes 45 cm pikkuses tõlvikus võib olla kuni tuhat tera. Maisil on emas- ja isasõisikud samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks erinevateks alamliikideks:
kuuluv teravili. Kasvab olenevalt sordist 1,7-3 m, ka kuni 6 m kõrguseks. 6 · Püstise kõrre läbimõõt on 27 cm, südamik on täitunud pehme säsiga. · Soodsate kasvutingimuste korral on kõrrel külgvõrsed. · Lindikujulised lehed on 5-15 cm laiad ja kuni 120 cm pikad. · Õied on ühesugulised: isas- ja emasõied paiknevad ühel ja samal taimel (isasõisik taime ladvas, emasõisik lehekaenlas). 7 · Emasõisikutest arenevaid viljapäid ehk tõlvikuid on maisitaimel 14. · Tõlvik on tavaliselt 1025, harva kuni 45 cm pikkune, sisaldab tavaliselt 200400 (1000) seemet. · 1000 seemne mass on 190400 g. 8 Isasõisikud 9 · Teris ehk seemned on keskmiselt 1 cm pikkused, erisuguse kuju ja värvusega. · Seemned on tavaliselt kollased, kuid erinevatel
Kõrvenõgesel on ka teisi rahvakeelseid nimetusi, näiteks nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja. Tavaline taim Eestis. Kasvades nii looduslikes kooslustes kui inimese kõrval, eelistab viljakat pinnast, kasvab kogumikena. Nõgeseliste sugukonnast, mitmeaastane. Kõrgus 40 kuni 150 cm. Kogu taim on kaetud lühikeste harjaskarvade ja pikkade kõrvekarvadega. Karedad jämesaagja servaga lehed paiknevad varrel vastakuti; lehekaenlas asuvad ka õievarred, pööristena. Maa-alune risoom on pikk, roomav ja tugevasti puitunud. Kogu taim on söödav vars, leht, juur, seemned. Kevadel tärkavad punakad tõusmed kuivatamiseks ei sobi, kuid nendest tehtud tee on väga kosutav. Õitseb juunis ja augustis. Lehtede kogumisel on sobiv kasutada kinnast, ja tõmmata taim ülevalt alla mööda vart lehtedest puhtaks või lõigata terve taim, närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise
Külgvõsude moodustamise intensiivsus oleneb sordist ja kasvutingimustest (valgus, temperatuur, väetamine). Tänapäeva sordiaretuse eesmärk on selliste sortide leidmine, kus moodustuvate külgvõrsete hulk on juba geneetiliselt sisse kodeeritud. Kurgil on pinnalähedane, hästi hargnev juurestik, põhi juuremass asub mullakihi ülemises osas kuni 30 cm sügavuses. Külgsuunas kuni 1,5 m kauguseni. Kurgi õied on erkkollased , 2,5 - 3,5 cm läbimõõduga ja asuvad lehekaenlas 2-5 kaupa kobarates. Harilik kurk on risttolmleja taim, õietolmu edasikandmine toimub mesilaste ja kimalaste abil. Iseviljuvad ehk partenokarpsed sordid ei vaja viljade moodustamiseks putukate poolt tolmeldamist. Vilja pikkuse järgi jaotatakse kurgid: lühiviljalised (5…13 cm), poolpikad (13…20 cm ), pikaviljalised (üle 20 cm). Tuhande seemne mass 16-30 g, seemnete idanemisvõime säilib kuni 8 aastat. Kasvutingimused-kurk on soojanõudlik taim, optimaalne mullatemperatuur 21…24º C,
Lisaks veel teisi apelsiniliike: 1) Kuni 600grammised suured nabaapelsinid, millel on vilja tipuosas kesta all veel teine väike mahlakas viljake. 2) Hilised, väikesed, punase viljaliha ja punase mahlaga ning eriti maitsvad veriapelsinid. 3) Mühkliku väga paksu, kuid kergesti eralduva kestaga ning suhteliselt väikese mahlaka viljalihaosaga jaffa apelsinid. GREIBIPUU: Greipfruudipuu on igihaljas viljapuu, metsikult kasvavana ei ole teda leitud. Suured valged õied asetsevad lehekaenlas üksikuina või kobaras. Viljakandeikka jõuab greibipuu varakult ja alates neljandast aastast hakkavad istandikud tulu andma. Greibipuid kasvatatakse põhiliselt USA lõunaosas, vähem ka mujal lähistroopikas, Gruusias. Suured (läbimõõt kuni 15 cm) kollased mahlakas mõrkjasmagushapud viljad greibid ehk greipfruudid (viljaliha on helekollane, roosa või punane) sisaldavad rohkesti vitamiine ja eeterlikke õlisid, neil on toniseeriv, isutekitav ja ainevahetust soodustav toime
tipuosas kesta all veel teine väike mahlakas viljake. 2) Hilised, väikesed, punase viljaliha ja punase mahlaga ning eriti maitsvad veriapelsinid. 3) Mühkliku väga paksu, kuid kergesti eralduva kestaga ning suhteliselt väikese mahlaka viljalihaosaga jaffa apelsinid. Greibipuu Greipfruudipuu on igihaljas viljapuu, metsikult kasvavana ei ole teda leitud. Suured valged õied asetsevad lehekaenlas üksikuina või kobaras. Viljakandeikka jõuab greibipuu varakult ja alates neljandast aastast hakkavad istandikud tulu andma. Greibipuid kasvatatakse põhiliselt USA lõunaosas, vähem ka mujal lähistroopikas, Gruusias. Suured (läbimõõt kuni 15 cm) kollased mahlakas mõrkjasmagushapud viljad - greibid ehk greipfruudid (viljaliha on helekollane, roosa või punane) - sisaldavad rohkesti vitamiine ja eeterlikke õlisid, neil on toniseeriv, isutekitav ja ainevahetust soodustav toime
olla kirvest Rooskapsas 2-aastane Külmakindlam kui peakapsas Tahab niiskust palju Ettekasvatamine Mulla kobestamine Ei tasu kiirustada Lehekaenlas moodustuvad Palju niiskust Happelisi muldi tuleb lubjata Seemned aprilli keskl külvata Suuremad taimed koristusega. Võiks elada ühe peakesed Kui põud palju kastmist Huumusrikkad keskmise Soovitatav on istikuärist osta muldamine öökülma üle, muutuvad Juurestik sama mis raskusega saviliivmullad
puudub või on kevadvõsu. risoom fotosüntees Leht pikk leheroots, leht taanarenenud kitsas väike leht, kus toimub milles toimub fotosüntees fotosüntees Paljunemine paljuneb eostega, mis eosed asuvad eospeades või eostega, eoslad paiknevad peades lehekaenlas asuvad lehe alumisel küljel või eraldi eoste kandelehtedel Sõnajalgtaimed ei õitse kunagi ega moodusta seemneid, vaid paljunevad ja levivad eoste abil. Eoseid moodustav taim koosneb varrest, lehtedest ja juurtest. Eosest areneb pisike eelleht, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb sobivates kasvutingimustes uus sõnajalgtaim.
Kirjanduses hoiatatakse, et kui siiski on üle viie seemne söödud, tuleb inimesele koos joogiveega anda puusütt ja pöörduda kiiresti arsti poole. 6.2. Harilik kikkapuu (Euonymos europaeus). Kuni 3 m kõrgune põõsas, mille kandilised oksad on noorelt rohelised, hiljem pruunikashallid, sageli korkjate liistakutega. Lehed on piklik-munajad, terava tipuga ja saagja servaga, sügisel värvuvad üleni kollasteks ja punasteks. Rohekasvalged õied on 2-5- kaupa lehekaenlas. Pilkupüüdev on puu sügisel, kui ilmuvad roosad või punased lühtreid (laternaid) meenutavad kuparviljad, mis avanevad viieks osaks ja südamikus hakkavad paistma oranid lihakad seemned. Viljad on väga mürgised. Kikkapuud võib Lõuna- Eestis hajusalt kohata jõgede kallastel. 6.3. Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum) kuusmapuu, kuusmann, kukepuu, takispuu, kohlap. Need marjad oma kauni värvi, mahlakuse ja läikiva pinnaga otsekui kutsuksid sööma. Kuid
Külmakindel, linnatingimusi taluv, poolvari või avapäike. Lehed sõrmjad, 5 lehekest, rootsuga, elliptilised, jämesaagjad, pealt tume- ja alat sinakasrohelised, 4-10cm pikad. Ronib köitraagudega. Kasutatakse haljastuses. Perekond tamm: Perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlevad heitlehised või igihaljad kõrged puud ja põõsad. Lehed hõlmised, saagja, oga- või terveservalised nahksed lihtlehed. Kollakasrohelised isasõied kimpudena rippuvates urbades, emasõied ühe kaupa lehekaenlas. Vili üheseemneline tõru. Puit kõva ja raske, vastupidav. Liike 200-800 (harilik, punane, valge, must). Levinud põhjaparasvöötmes ja troopika mägedes. Puitu kasutatakse ehitus- ja mööblitööstuses. Haljastuses. 63. Harilik ja punane tamm Harilik tamm: Quercus robur Levinud Euroopas, Balkanil, Väike-Aasias. Eestis kodumaine. Kõrgus 30m. Valguse ja kasvukoha suhtes nõudlik, põua ja õhusaastekindel, hiliskülmaõrn.
Mõnedele tammedele on iseloomulik kolletanud lehtede jäämine talveks puudele ja säilumine seal kevadeni. · Lehed on heitlehistel e. suvehaljastel liikidel hõlmised või servast hambulised ning suuremad kui igihaljaste liikide peamiselt saagja, oga- või terveservalised nahksed lihtlehed · Kollakasrohelised isasõied asuvad kimpudena tavaliselt mitme kaupa rippuvates urbades, emasõied ühe kaupa istuvalt või 23(5)-kaupa püstisel lehekaenlas oleval viljaraol. · Vili on üheseemneline tõru, mida osaliselt ümbritseb erineva suuruse, kuju ja välispinnaga (siledast-krobelisest kuni karvase ja ogaliseni) kuupula e. lüdi · Tammeliikidel on hästiarenenud juurestik, tavaliselt tugeva sammasjuurega, arenenud on mükotroofne toitumine, sümbioosis kandseentega. · Heade tugevusomadustega, kõvast, elastsest, raskest, vastupidavast ja hästi
Isetolmlemine tolmlemine toimub sama õie piires. Isetolmlemine laiemas mõttes on tolmlemine sama taime erinevate õite piires. Juurepess (puu seen) on mitmeaastase viljakehaga torikuline, mis põhjustab kuuskedel ja mändidel tüve alumise osa mädanikku. Kahekojaline taim on taim, millel isas- ja emasõied arenevad sama liigi eri taimedel, nt. harilik kanep, astelpaju, harilik kadakas. Kaenlasisene õis õis, mis asub lehekaenlas lehe ja varre vahel. Kalgendumine tardumine, piim happnemisel ja munavalge keetmisel kalgenduvad. Kamardumine huumusakumulatiivne protsess, muldi kujundav huumuse ja orgaanilis- mineraalsete komplekside kogunemine ning huumushorisondi (A) moodustumine. Kapillaarvesi on mullavesi, mis püsib või liigub mullas kapillaarjõudude toimel. Selline vesi võib liikuda niiskemast kuivemasse niihästi alt üles kui ülalt alla või mistahes suunas
annaabi.ee 
