Jürgen Rooste Jürgen Rooste Sündinud 31. juulil 1979 Lõpetas Tallinna Reaalkooli 1997. aastal Tallinna Pedagoogiaülikool 1997-2004 Ajalehe Sirp kirjandus-ja tegevtoimetaja 2002- 2007 Eesti Instituudi juhataja 2007-2008 Eesti Kirjaniku Liidu projektijuht Ajalehe Sirp netiväljaande toimetaja Aitab ETV-l teha luulesaadet Luule Rooste luule on rikastatud lausekujundite ja kõnekujunditega Lause ja kõnekujundid on meisterlikkusega käsitletud Ta kirjutab põhiliselt vabavärsiliselt kuidas tappa laulurästikut esialgu tundub see lihtne aja aga laulurästik välja vihma ja külma kätte laulurästik jääb vihma imetlema tõmbab paar õllet naha vahele ja laulud kõlavad veel valjemini nõnda laulab ta end uksest sisse kamina ette kerra ja sisiseb ja sosiseb ja sõnub ja manab ja ütleb ümber mitut moodi mida ta tunneb rahvas ja riigis
Rooste luule põhiteemadeks on laiemas laastus ühiskond, Tallinn, armastusluule, alkohol, naised ja ilu, aga mitte sisemine ilu, vaid rousseau'likk puhtus. Teda poeetilise hääle põhitämbriks on lüüriline sotsiaalsus. Ise on ta sotsiaalne luuletaja. Tema stiil on kärarikkalt kõikjalolev, maniakaalselt impulsiivne ning demonstratiivselt häbitundetu. ROOSTE KEELEKASUTUS JA VORMIKASUTUS Rooste luule on rikastatud lausekujundite ja kõnekujunditega. Lause- ja kõnekujundid on peaaegu kõik, kas vähemal või suuremal määral meisterlikkusega käsitletud Ta kirjutab vabavärsis (v.a Luulekogus “Sonetid”) ning oma luules ei tunne ta õigekirjareegleid nagu suure algustähte, komade punktide kasutamist jne. Rooste vabavärss on kohati rütmiliselt keerukas. JÜRGENIL ON KA FACEBOOK : HTTPS:// WWW.FACEBOOK.COM/JURGEN.ROOSTE TUNNUSTUSED
Põhilooming ja idee Rooste luule põhiteemaks on ühiskond, Tallinn(Taanilinn), armastusluule, alkohol, naised ja ilu. Tema poeetilise hääle põhitämbriks on lüüriline sotsiaalsus. Ise on ta sotsiaalne luuletaja. Tema stiil on kärarikkalt kõikjalolev, manikaalselt impulsiivne ning demostratiivselt häbitundetu Roostet võib lugeda eksistentsialistiks ja ekshibitsionistiks. Rooste keele- ja vormikasutus Rooste luule on rikastunud lausekujundite ja kõnekujunditega. Lause- ja kõnekujund on peaaegu kõik, kas vähemal või suuremal määral meisterlikkusega käsitletud Ta kirjutab vabavärsis(välja arvatud luulekogus ,,Sonetid") ning oma luules ei tunne ta õigekirjareegleid nagu suurt algustähte, komade, punktide kasutamist jne Rooste luulekogud 1999. aastal ilmus esikluulekogu ,,Sonetid". See oli jõulise sotsiaalsuse ühendamine lembelüürikaga 2000. aastal ,,Veri Valla" 2002
Analüüsides D. Kareva luuletust, ei osanud ma arvatagi, et sellel nii sügav ja melanhoolne tagamõte on. Lugedes seda mitmeid kordi, tundus see mulle ilusana ja nostalgilisena. Selles luuletuses peitus palju kõnekujundeid, mida ma esmapilgul ei näinud. Minu arvamus luuletusest jõudis umbes viis korda muutuda, sest iga korraga, mil leidsin uue sümboli või muu kõnekujundi, sain ma aru, mida autor tegelikult öelda tahtis ja see muutis luuletust aina siiramaks. Kõne- ja lausekujundite põhjal võib öelda, et tegemist on peamiselt kurba meeleolu tekitava luuletusega. Kurb, kuid mitte halb. Lugejad tihti peale arvavad, et kui tegemist on kurva luuletusega, siis on see halb, või mitte nendele sobilik. Minu jaoks oli siin palju peidetud sõnumeid, tänu millele ma suutsin suhestuda selle luuletusega väga palju. Luuletus räägib minu silmis sellest, kuidas üks naine, kelle mees on kadunud või viibib
o Lastelaulud on sisult vaheldusrikkad ning pingsad, neis on väikese lapse psüühilisi iseärasusi arvestavat liikumist ja tegevust. Luuletaja kõneleb lapsega hellalt ja sõbralikult, otseselt noomimata või õpetamata: juhib tähelepanu loodusnähtustele, loomadele-lindudele ning last ümbritsevale muule maailmale, luues oma kunstipärase maailma, kus valitseb ilumeel. o Luules esile tõstetud kola- ja lausekujundite kasutamine (onomatopöa, glossolaalia, kordused, alliteratsioon ja assonants). hällilaulud "Uni tuleb", "Äiu, lahke lapsuke"; hüpituslaulud "Oad sulle, kaerad mulle", "Sõidulaul"; mängulaulud "Piitsavarrel ratsutamas", "Ratas tahab rautada"; töö- ja tööd jäljendavad laulud "Palju tööd"; loodusluuletused "Lõokese laul", "Vihma tulekul"; humoristliku sisuga laulud "Pimesikk" sõnamängulised luuletused "1, 2, 3, 4, 5, 6", "Pöörane ilm";
o Iroonia eituse jaatus, mingis kõneaktis viidatakse tegelikult jamaks peetavale arusaamale positiivse tooniga, pilkav teesklus, nt ,,Jah, ka minu arvates on Tallinn-Tartu maanteel rulluisutamine suurepärane idee." o Poeetiline liialdus (hüperbool) mingit nähtust kirjeldatakse liialdatud omaduste kaudu, nt kuningas Elvis o Mõistukõne (allegooria) tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta 10. Lausekujundite liigid Lausekujundid on sõnastusega mängimine. o Kordus rõhutab midagi, tugevdab meeleolu o Mõttekordus (parallelism) mingi eriti olulise mõtte kordamine selle rõhutamiseks o Vastuseade (antitees) ühes ja samas värsis kõrvuti pandud vastandid o Astendus (gradatsioon) esitatakse väljendeid, mis moodustavad tähendusliku tõusu o Retooriline pöördumine või hüüatus ,,Oh Jumal, tule alla ja inimeseks saa!"
· Lähtub tunnetest, armastusest lapse vastu, olles lähedane rahvaluulele. · Lastelaulud on sisult vaheldusrikkad ning pingsad, neis on väikese lapse psüühilisi iseärasusi arvestavat liikumist ja tegevust. · Kõneleb lapsega hellalt ja sõbralikult, otseselt noomimata või õpetamata, juhib tähelepanu loodusnähtudele, loomadele-lindudele ning last ümbritsevale muule maailmale. · Esile on tõstetud ohtrat kõla- ja lausekujundite kasutamist. · ,,Upa, upa, oalilli" o Äiu, lahke lapsukene o Uni tuleb o Unelaul o Ehatäht kiirgab o Juba liigub lingi juurde lapse kasvamisest o Oad sulle, kaerad mulle o Lapsuke tahab põlvele o Upa päikese ääre peale o Tantsi, tantsi tammekene o Jälle kevad o Lõokese laul o Pääsukese laul o Käole o Vihmapilv vii endaga
looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi kohevad hanged on müdaseks tõmbunud). Kummastuse olemuseks on võõritusefekt. 8.Luule värsisüsteemid ja mõõdud lk.60 Poeetika õpik gümn-le 9.Metafoor ja selle eriliigid lk 41 Poeetika õpik GÜMNAASIUMILE 10.Lausekujundite liigid lk.47 11.Riim ja kõlakujundid lk. 73 12. Mis on narratiiv?(narratiiv ja aeg) -----narrare (lad)- jutustamine, lugu. Narratiivi uurimine---narratoloogia. --korrapärastatud sündmuste jada või seeria. Mõistet kas-kse ka kultuuriuurimuslikes töödes ja ka kirjndusvälistes valdkondades. Eksisteerivad faktoloogilised ja ilukirjanduslikud narratiivid. Näiteks ajalool on kronoloogiline stiil.(jutustamine allub teatud narratiivsetele reeglitele) Ajalugu võiks aga
palju), nt on rahvast mitmeid miljoneid (Mulgimaa kohta), kuningas Elvis, Edgar Suur · Vähendus e litotees · Oksüümoron e vastandväljendus nt helisev vaikus, tuline jäätis · Iroonia eituse jaatus (viidatakse vastupidisele asjale, nt kiidetakse nähtust, mida muidu põlatakse), toob teksti mängulisust, isel 20. Saj kirjandust Väljend võib olla korraga nt võrdlus, liialdus ja iroonia 11. Lausekujundite liigid Lausekujundid puudutavad suuremat keelelist üksust (lause, lauseosa) · kordus/refrään mingeid värsse korratakse teatud intervalli tagant, korduse kaudu tugevdatakse tekstis olevat meeleolu, refrään korduse alaliik, seal on korratud suured keelelised üksused · parallelism e mõttekordus kasut eesti rl-s, mõte sõnastatakse ümber ja korratakse
ehk kirjeldavad. 5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned? Ilukirjanduslikku keelekasutust iseloomustab: 1. kujundlikkus 2. rütmiline kõne ( e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine ) 3. Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism 4. Kaudse või kaunistava ütluse ( kõne-ja lausekujundite ) tarvitus 5. Suurenenud tähendusühtsus ( sünonüümid, homonüümid, antonüümid ) 6. Koondumine sisuliselt või vormiliselt määraa mõtte, idee ümber 7. Kontrast ( e ühtsuse nägemine erinevad ja erineuse leidmine ühtsuses ) 8. Uudsus, üllatus, harjumatus vana, tuntu ja tavalise taustal Metafoorid, riimid, värsimõõt, epiteedid jne. Tähendusühtsuse suurenemine, väljendusühtsuse suurenemine, uudsus, harjumatus ( kordused ja
Võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini o Oksüümoron e. vastandväljendus Pingeline kõnekujund Seostab väga vastandlikke mõisteid, kuni mõttetuseni · Nt Kuum lumi, särav pimedus, elav laip jmt o Sünteneesia Kõnekujund, mis ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu Nt valgete seinte sihisev hääl (B. Kangro) 10. Lausekujundite liigid a) Lausekujundid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja sõnakujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega. i. Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmängud ii. Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu
silp. Amfibrahh- Värsijalg, milles kahe rõhuta või lühikese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp. Vabavärss- Silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu. Ühtlustamata on nii värsirõhud kui ridade silbiarvud. Nt. Tähed taevas, öö saabub salaja. Seljast heidame päevased mured. Maha jäävad inimesed ja ohked. 9.Metafoor ja selle liigid Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasese alusel. Peidetud võrdlus. 10. Lausekujundite liigid Allegooria mõistukõne; laiendatud metafoor, mis esindab maskeeritult mingisugust teist asja; puudutab suuremaid kirjanduslikke üksuseid (narratiive, lugu) Nt: kährikud kui migrandid; sisserännanud -> räägitakse maskeeritult teisest asjast Iroonia eituse jaatus e. mingisuguses lauses või kõneaktis viidatakse vastupidisele arusaamale, mida tegelikult peetakse halvaks või ebaõigeks Lausekujundid (mängitakse ennekõike sõnastuse ja lausestusega)
sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub. Vastukarva lugemine (reading against the grain) tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega. 8. Poeetiline keel A. Merilai: rütmiline kõne (sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine); keeleline heakõla (alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus); häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus ehk parallelism; kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, antonüümid); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast (ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus, harjumatus — vana, tuntu ja tavalise taustal. J. Wainright: keele nn. viipeline mõõde - keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused, tähenduse edastamisel annavad teatud rõhuasetused, sarnaselt
uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? (A. Merilai, "Poeetika", lk 33) rütmiline kõne (sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine); keeleline heakõla (alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus); häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus ehk parallelism; kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, anto- nüümid); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus, harjumatus -- vana, tuntu ja tavalise taustal. Jeffrey Wainright ("Poetry. The Basics," lk 1-6) Keele nn. viipeline mõõde
Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? (A. Merilai, “Poeetika”, lk 33) rütmiline kõne (sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine); keeleline heakõla (alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus); häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus ehk parallelism; kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, anto- nüümid); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus, harjumatus — vana, tuntu ja tavalise taustal. Jeffrey Wainright (“Poetry. The Basics,” lk 1-6) Keele nn. viipeline mõõde
annaabi.ee 
