Laste väärkohtlemine (0)

Laste kehalisel karistamisel on nii Eestis kui ka mujal maailmas pikad traditsioonid ja kultuurilistel stereotüüpidel põhinevad põhjendused.Järgnevas referaadis püütakse anda ülevaade laste füüsilise väärkohtlemise ajaloost ja sellega seotud müütidest,teadusuuringutest väärkohtlemise lühi- ja pikaajaliste mõjude kohta ning laste kehalise karistamise vastasest sotsiaalsest liikumisest .

Laste väärkohtlemise ajaloost

Tänapäeval nimetatakse inimolendit lapseks,kes vajab kaitset ja vanemlikku hoolitsust ning ettevalmistusaega täiskasvanueluks,varasemal ajal kutsuti neid minitäiskasvanuks ehk siis oma vanemate väikesteks koopiateks.Läbi inimkonna ajaloo on paljude põlvkondade lapsed pidanud taluma ränka väärkohtlemist ja hoolimatust.Tavaliseks laste staatuseks oli „olla mahajäetud, pekstud, terroriseeritud, seksuaalselt ärakasutatud või tapetud”.Infantitsiid oli väga levinud.Seda peeti igapäevaseks iidsetes tsivilisatsioonides nagu muistne Rooma või Kreeka ning see kestis Euroopas 18.saj lõpuni.Imikud visati jõkke, viidi metsa ,kus loomad või linnud neile otsa peale tegid, visati sõnnikuhunnikutesse vm.Vanemad ei pidanud end laste üleskasvatamise eest vastutavaks, lapsi peeti sarnaselt koduloomadega pere majandusliku heaolu saavutamise vahendeiks või suguvõsaliini jätkajaiks.Täiesti armutult suhtuti lastesse, kes olid puudega või kelle füüsisega ei olnud vanemad rahul, samuti nendesse, kes nutsid vanemate arvates liiga palju.Väljaspool abielu sündinud laste hukkamine oli Euroopas ja Ameerikas levinud kuni uusajani.16.sajandini karistati selle eest harva või kergelt.Eriti karmide meetmete kasutamisele laste kasvatamisel kutsuti üles Vene ühiskonnas, mida iseloomustas range hierarhilisus monarhist pärisorjani, iga võimutasand nõudis alumiste tasandite esindajatelt äärmuslikku allumist.Laste peksmine kuulus põhilisse kasvatusvahendite arsenali.Isegi paljud haritud inimesed kiitsid laste peksmise heaks.Näiteks helilooja Beethoven kasutas õpilasi õpetades peksu.Ka Nõukogude ühiskonnas esines laste kehalist karistamist,arvatavasti kodus tunduvalt rohkem kui koolis.Kuid veel 1960-ndatel, usutavasti hiljemgi, tuli laste kehalist karistamist ette ka koolis.Lapseea iseärasuste ignoreerimist ja laste räiget ekspluateerimist hakati kritiseerima ning nende õigustele tähelepanu juhtima alles 19.sajandi teisel poolel.Laste õigusi tõstsid esile ja nende kaitset nõudsid kirjanikud, pediaatrid, psühholoogid, sotsioloogid, pedagoogid, filosoofid jpt.Alles 19.sajandi lõpus hakati laste füüsilist väärkohtlemist taunima .Laste õigusi kaitsvate seaduste ja konventsioonideni jõuti 20.sajandi teisel poolel.20.sajandi viimastel dekaadidel hoogustus oluliselt laste väärkohtlemise ennetamine.Kuigi laste väärkohtlemine on olnud igipõline, hakati seda sotsiaalseks probleemiks pidama ja teaduslike meetoditega uurima 20.sajandil.

Füüsilise väärkohtlemise teaduslik uurimine

Laste väärkohtlemise esimene dokumenteeritud negatiivseid tagajärgi käsitlev teadusartikkel ilmus 1962.a ajakirjas The Journal of American Medical Association.Selle revolutsioonilise artikli põhiliseks autoriks oli Henry Kempe.See uuring tõi käibele pekstud lapse sündroomi mõiste.Viimasel paarikümnel aastal väärkohtlemise uuringute front üha laieneb, süveneb rahvusvaheline koostöö ja intensiivistuvad praktiliste lahenduste otsingud.Mõistete „laste kehaline väärkohtlemine” ja „laste kehaline karistamine ” eristamine on osutunud raskeks.Praktilises kasvatustegevuses kipuvad need kaks nähtust ühte sulama.

Cathy Spatz Widomi uuring

Oma klassikaliseks saanud uurimuses võeti vaatluse alla, ligikaudu 25-ks aastaks, 1575 last.Lapsed jagunesid kaheks:väärkohtlemise all kannatanud ja väärkohtlemise all mittekannatanud lapsed.Uurimuse põhiküsimuseks sai, kui paljud väärkoheldud lapsed satuvad hiljem kuritegelikule teele.Võrreldi kontrollrühma näitajatega.Väärkoheldud lastel esines kontrollrühmast tunduvalt sagedamini vaimse tervise probleeme, koolis edasijõudmatust, tööhõive probleeme, hälbivat käitumist hilisemas elus.

Sisekaitseakadeemia uurimus

Sisekaitseakadeemias uuriti Harku naistevanglasse sattunute kasvukeskkonda eelkõige kodu ja kooli.Uurimus näitas veenvalt , et kinnipeetavate seadusrikkujaks kujunemisel oli olulist rolli mänginud nende lapsepõlves kogetud vägivald isa , ema või hooldaja poolt.Mida vägivaldsem oli ema, seda lühemaks kujunes tütre kooliaeg aastates,pikajalisem narkootiliste ainete tarvitaja oli tütar,halvemad olid tütre suhted õpetajatega,kestvavamad olid tütre joomaperioodid jms.Mida vägivaldsem oli isa, seda sagedamini jäi tütar klassikursust kordama .

Kehalise karistamise vastu

Laste kehalist karistamist kritiseeritakse üha teravamalt ja selle ebahumaanse karistusviisi likvideerimiseks on tekkinud laiaulatuslik rahvusvaheline sotsiaalne liikumine, mis hõlmab paljusid ühendusi ja organisatsioone.Paljud riigid on kehtestanud seadused, mis keelustavad laste kehalise karistamise kõik vormid.Rootsi oli esimene riik, kus keelustati laste igasugune kehaline karistamine.Rootsi eeskujule järgnesid peagi ülejäänud Põhjala riigid ning seejärel ka paljud teised Euroopa riigid.Eesti peaks samuti liikuma laste kohtlemisel Euroopa Liidu teiste riikidega samas rütmis.On ilmne, et Eestiski kannatavad paljud lapsed kehalisest karistamisest tekkinud tagajärgede käes.Kui Eestis tahetakse langetada vägivallakuritegevuse taset ja vähendada hälbivust,siis üks esimesi samme selles suunas oleks laste kehalist karistamist keelustava seaduse vastuvõtmine.