Las jääda ükski mets (2)

Inimene on osa loodusest ja mitte kõrgem, vaid kõige ülejäänuga võrdne osa. Inimene pole priviligeeritud olevus rohuliblede, ussikeste, kivide, liiva, mändide, kasvõi amööbidega võrreldes. Ning eeskätt teeb inimene seda tõde unustades halba endale rikkudes ära oma elukeskkonna ja halvendades enda ellujäämisvõimalusi. Ja seda ka metsade pideva vähendamisega.
Eestlased on põline metsarahvas, kuid oma igapäevaelus ei mõtle me selle peale. Mets tuleb meile meelde siis, kui sõidame puhkama, soovime korjata marju ja seeni või vajame rahulikku kohta, kus jalutada.
Mets ei ole vaid hulk puid, mis kasvab ühel maa-alal, see on justkui elusorganism, mis elab ja hingab, on inimesele läbi aegade andnud toitu ja peavarju. Puit on tänapäevalgi üks levinumaid ehitusmaterjale.
Ajad on muutunud ja tänapäeval elab enamik inimestest linnades. Mets on osaliselt unustatud – sellele ei pöörata enam nii suurt tähelepanu kui varem.
Sõitnud suuremast asulast välja, võib inimene tee ääres puid kasvamas näha, kuid ta ei huvitu neist. Ühel päeval võib aga juhtuda, et väljunud linnast, ootab meid ees lage maa, sest loodust ei osata või ei taheta hoida. Tihti on tänapäval raha olulisem kui rohelus meie ümber.
Üha intensiivistuv seaduslik ja mitteseaduslik metsaraie teeb väga murelikuks. Koorem koorma järel veetakse palke veoautodega metsast välja. Metsatöösturite arvates on metsade peaülesanne riigi majandusedukuse kindlustamine - lihtsamini öeldes raha teenimine. See osa elanikest, kes ise metsa omavad, kasutavad seda oma tarbeks, kas siis raha saamiseks, ehituseks või kütteks. Üks meie rikkusi – mets – müüakse maha või lihtsalt kasutatakse ära. Erinevad arusaamad metsa rollist on loonud olukorra, kus erinevad huvigrupid üksteise nägemusi eirama kipuvad. Püüdlema peaksime aga tasakaalu poole. Õnneks on hakatud rakendama raiepiiranguid, kuid püsiva lahenduseni on veel üüratult pikk tee minna.
Metsad on koduks paljudele loomadele ja taimedele. Kui elupaik hävib, on selle asukad hukule määratud. Seetõttu on oluline, et inimene ei käituks metsa suhtes hooletult. Muidugi ei ole mõeldav puude mahavõtmise täielik ära keelamine, vaid seda tuleks hoolikamalt reguleerida. Raiutud metsade asemele saab istutada uusi puid, kuid need kasvavad aeglaselt.
Metsad vajavad hooldamist, millega tegelevad vastavad töölised. Paraku on olukord Eestis murettekitav. Riigimetsa majandamise keskus (RMK) on otsustanud sulgeda suure osa Eesti metskondadest, millega seoses kaotavad sajad inimesed oma töö. Allesjäänud töötajate hulk on aga ilmselgelt liiga väike ning nemad ei jõua endises mahus metsa hooldamisega tegelda.
Metskondade arvu vähendamine mõjutab teisigi eluvaldkondi.
Pikka aega on otsitud nn. Eesti Nokiat. Eesti Nokia on kogu aeg olemas olnud, seda ei ole tarvis otsida ega leiutada: see on meie mets. Eestit külastavad välismaalased on eelkõige vaimustuses meie põlislaantest, sest oma kodukohas puudub neil sageli võimalus näha loodust ehedal kujul. Tunnen välismaalast, kes oli nõus maksma kopsaka summa raha, et saada kätte kirves ja tunda kasvõi korraks, mis tunne on maha võtta pisike võsa.
Loodetavasti oskavad inimesed tulevikus metsa väärilisemalt hinnata kui praegu, sest ütleb ju rahvatarkuski, et mets ei ole pärandus esivanematelt, vaid laen lastelastelt. Las jääda ükski mets, sest see on meie varandus.