Üleminekul optiliselt hõredamast keskkonnast tihedamasse (joon- või pidevspekter)näitab, milliste lainepikkustega valguse lainep. väheneb, vastupidisel levikul lainep. suureneb. valguslaineid neelab. Külm gaas neelab sellise lainepikkusega Suhteline murdumisn. ehk teise keskkonna murumisn. esimese valgust, mida ta kuumalt kiirgab. Vikerkaar tekib siis, kui suhtes = ns Absol. murdumisn. nim. keskkonna murdumisn. kusagil sajab vihma ja paistab päike. See tekib sellepärast, et
b) (puuduvad järgud) ja difraktsioonspektrid(palju järke). b) Pidevspektrid-(esindatud kõik lainepikkused-värv läheb sujuvalt Pidevspektrid-(esindatud kõik lainepikkused-värv läheb sujuvalt teiseks) ja joonspektrid-(ainet iseloomustav kiirgus või teiseks) ja joonspektrid-(ainet iseloomustav kiirgus või neeldumisjoonte kogum. kitsad värvilised jooned). neeldumisjoonte kogum. kitsad värvilised jooned). Kiirgusspektrid-(näitab milliste lainepikkustega valguslaineid Kiirgusspektrid-(näitab milliste lainepikkustega valguslaineid aine kiirgab) ja neeldumisspektrid (näitab milliste aine kiirgab) ja neeldumisspektrid (näitab milliste lainepikkustega valguslaineid aine neelab. tekib neeldunud lainepikkustega valguslaineid aine neelab. tekib neeldunud valgusest. Tumedad jooned, ribad. Spektrit kasutat aine koostise valgusest. Tumedad jooned, ribad. Spektrit kasutat aine koostise määramine, astron
Spektraalaparaadid ja spektrid 1.Spektreid uuritakse, sest see annab meile infot aatomite ja ka aine ehituse kohta. 2.Spektreid uuritakse ja saadakse spektraalaparaatidega. 3.Spektraalaparaadi põhiosa on prisma või difraktsioonivõre. Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest. Uuritav valgus suunatakse kollimaatorisse. See on toru, mille ühes otsas paikneb sisenemispilu, teises koondav lääts. Kollimootor on vajalik valgusvihu saamiseks; ehitus: sisenemispilu, kollimaatori lääts,prisma, koondav lääts, fotoplaat. 4.Spektromeeter aparaat, millega registreeritakse spekter, spektroskoop aparaat, millega vaadatakse spektrit 5.Valgusenergia mõõtmiseks oleks ideaalne variant absoluutselt must keha, kuid paraku seda
· Spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste või sageduste järgi. · Spektraalaparaadi põhiosa on prisma või difraktsioonivõre. · Uuritav valgus suunatakse kollimaatorisse (vajalik paralleelse valgusvihu saamiseks) · Prismas toimub valguse dispersioon. · Absoluutselt must keha ehk absoluutneeldur. 2. spektrite liigid: · Kiirgusspektrid: näitab, milliste lainepikkustega valguslaineid aine kiirgab 1.pidevspekter 2.joonspekter · Pidevspekter esindatud kõik lainepikkused kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. · Joonspekter ainet iseloomustav kiirgus-või neeldumisjoonte kogum kõik gaasilised ained madalal rõhul. · Neeldumisspekter- näitab milliste lainepikkustega valguslaineid antud aine neelab( moodustub neeldumisjoontest, on kiirgusspektri negatiiv
koondamiseks ja hajutamiseks jne. VALGUSE DISPERSIOON (Newton) on valguse murdumise näitaja sõltuvus lainepikkusest, jagunemine sperktriks murdumisel. Liigid a) Tekitaja põhjal dispersioonspektid (puuduvad järgud) ja difraktsioonspektrid(palju järke). b) Pidevspektrid-(esindatud kõik lainepikkused-värv läheb sujuvalt teiseks) ja joonspektrid-(ainet iseloomustav kiirgus või neeldumisjoonte kogum. kitsad värvilised jooned). Kiirgusspektrid- (näitab milliste lainepikkustega valguslaineid aine kiirgab) ja neeldumisspektrid (näitab milliste lainepikkustega valguslaineid aine neelab. tekib neeldunud valgusest. Tumedad jooned, ribad. Spektrit kasutat aine koostise määramine, astron., keemia, metallurgia, kriminalistika. Optiline resonants- kui neeldumisspektris asuvad neeldumisjooned samades kohtades kui kiirgussptk kiirgusjooned. Esineb igasuguste võnkumiste ja lainete puhul. Eriti külm gaas. Spektraalanalüüs-ainete kindlakstegemine selle kiirgus või
Spektraalaaparaat- riist spektrite saamiseks. Spektrite liigid-on kiirgusspekter, mis jaguneb kaheks liigiks: pidevspektriks ja joonespektriks. Pidevspekter on selline , kus on esindatud kõik lainepikkused. Katsed näitavad ,et spektrid annavad kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad, vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. Kuju oleneb aine temperatuurist. Joonspekter on ainet iseloomustav kiirgus- või neeldumisjoonetekogum. Kiirgusspekter näitab, milliste lainepikkustega valguslained aine kiirgab. Kiirgusspekter võib olla nii joon- kui ka pidevspekter. Neeldumisspekter näitab, milliste lainepikkustega valguslaineeid aine neelab. Neeldumisspekter võib olla nii joon- kui ka pidevspekter. Spektraalanalüüs- nimetatakse aine keemilise koostise kindlaks tegemist selle kiirgus- või neeldumisspektri järgi. Ainete koostise teadmine on oluline nii farmaatsias, astroloogias,
Balmeri seeria-vesiniku spektrijoonte rühm, mis jääb nähtava valguse ossa. 17)Millise järjekorra numbriga energiatasemele peaks vesiniku aatom minema, et tekiksid Lymani, Pacheni või Balmeri spektrijoonte seeriad? Lymoni seeria-ultraviolet-n1=1, Balmeri seeria- n1=2 ja Pascheni seeria-infrapuna- n1=3 18)Mida tähendab seisulaine pillikeeles? Seisulaine-pillikeel saab võnkuda ainult sellise sagedusega, et tema kahekordne pikkus peab täpselt jaguma tekitavate lainepikkustega. 19)Millele kindlate spektrijoonte tekkimine elektronide liikumise kohta aatomis viitavad? Kindlate spektrite teke viitab sellele, et elektronid liiguvad vaid kindlatel orbiitidel, millele vastab kindel elektronenergia. Elektron ''pendeldab'' kindlatel orbiitidel ja liigub edasi tagasi. 20)Miks me võime väita, et elektronidel on laineomadused? Kui elektroni läbi kitsa pilu suruda, siis nad asetuvad selle tahaekraanile, nii et nende jälgedest moodustub valguse interferentsipildisarnane pilt
JÕUDNUD ON MUUTUB ISE NAGU PUNKTVALGUSALLIKAKS, MILLEST LAINED LEVIVAD KÕIKVÕIMALIKES SUUNDADES. SEEPÄRAST VÄIKESTE AVADE VÕI TÕKETE TAGA LEVIB VALGUS KA VARJU PIIRKONDA. VARJU PIIRKOND- RUUMI OSA, KUHU SIRGJOONELISELT LEVIV VALGUS EI SATU. VALGUSE INTERFERENTS- KAHE LAINE LIITUMINE, MILLE TULEMUSENA ERINEVATES RUUMIPUNKTIDES VÕNKUMISED TUGEVDAVAD VÕI NÕRGENDAVAD TEINETEIST. VALGUSLAINETE LIITUMISE TULEMUS: KUI KÄIGUVAHE ON VÕRDNE TÄISARVU LAINEPIKKUSTEGA, SIIS KOHTUVAD LAINED SAMAS FAASIS JA VÕIMENDAVAD TEINETEIST, SEEGA VALGUS TUGEVNEB. KUI KÄIGUVAHE ON VÕRDNE PAARITU ARVU POOL-LAINEPIKKUSTEGA, SIIS KOHTUVAD LIITUVAD LAINED VASTASFAASIDES JA NÕRGENDAVAD TEINETEIST (VALGUS NÕRGENEB VÕI KUSTUB). KÄIGUVAHE- LAINETE POOLT LÄBITUD TEEPIKKUSTE ERINEVUS ENNE LIITUMIST. INTERFERENTSI ENERGIA JÄÄVUSE SEADUSEST LÄHTUDES: ENERGIA PAIGUTUB MAX PIIRKONNAST MIN PIIRKONDA KOHERENTSETEKS LAINETEKS NIMETATAKSE LAINEID, MILLE KUJU
Spektroskoop valgus realiseeritakse visuaalselt (silmaga). 2. Spektrograaf valgus realiseeritakse fotograafiliselt. 3. Spektromeeter valgus realiseeritakse elektriliselt. ··Spektreid jaotatakse oma tekkepõhjuse järgi kiirgus ja neeldumisspektriteks. Kiirgusspekter näitab, millise lainepikkusega ja intensiivsusega valgust keha kiirgab. Neeldumisspekter näitab, millise lainepikkusega valgust ja kui tugevalt keha neelab. ·Külm gaas neelab samasuguste lainepikkustega valguslaineid, milliseid ta kuumutatult ise kiirgab. ·Neeldumisspektri mood. neeldumisjooned. ··Iseloomu poolest jaotatakse spektreid pidev ja joonspektriteks. Pidevspekter: ·Esindatud kõik lainepikkused. ·Pidev kiirgus ja neeldumisspekter on omane tahketele kehadele ja vedelikele. Kiirguse saamiseks tuleb neid kuumutada k õrge tempni.(ning tihedad hõõguvad gaasid) NT: Päikese v hõõglambi valgus Joonspekter: ·Koosneb eraldiseisvatest joontest, millest igale vastab kindel
aatomitega põrgates neid ergastavad. · Mööda päikest jooksevad magnetjooned Lõunapooluselt Põhjapoolusele. Päikese pöörlemine venitab magnetjooned ekvaatori kohal välja. Keerduvad magnetjooned moodustavad päikese pinnal sõlmi, mis kriitilise punkti kasvades plahvatavad. (Igal aastal kaotab päike tuule tõttu 20 tuhat miljardit tonni ainet.) · Naastes lähte-energiatasemele kiirgavad aatomid ja molekulid virmalistele iseloomulike lainepikkustega valguskvante. · Virmalised on harilikult sinakasvalged või kollakasrohelised, harvemini punakad ja violetsed. · Virmaliste esinemise sagedus muutub koos päikeseaktiivsuse muutumisega (periood kesk. 11a.)(viimati a-l 2000) · Virmaliste tekkimist on ka laboratooriumis katseliselt modelleeritud. (K. Birkeland 1986a.) · Kõige rohkem on virmalisi 65. 70. laiuskraadil(kuni 100 korda aastas.) Põhja- Soomes. · Eestis 4-5 korda aastas pms. märtsis ja septembris.
intensiivsusega valgust keha neelab. Neeldumisspekter on mustade joonte kogum, mis tekib siis, kui asetada pideva spektri allikast tuleva kiirguse teele mingi aine Spektromeeter-goniomeeter Sepktromeeter-goniomeeter on seade, kus valgus realiseeritakse elektriliselt ning lisaks on ka võimalus nurki ning kraade mõõta Spektraalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre Spektromeeter- goniomeeter Valgusvihk suunatakse prismale Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest Spektromeeter-goniomeeter Prismas toimub valguse dispersioon(ehk erineva värvusega valgusvihud levivad erinevas suunas) Neeldumisspektri uurimine Tulemused Mõ õ tmin Go nio me e t Laine pikk Difrakts io o e ri us ni nurk s kaalanäit n1 54°23' 435 nm 15°20' n2 59°23' 595 nm 19°58' n3 60°15' 605 nm 20°50' J äreldus Neelab alates 435 nm lühemad lainepikkused
kiirtekimpudes on ka kiired paralleelsed. Aga igale värvusele vastav kimp levib erinevas suunas. Need erivärvilised kiirtekimbud suunatakse pikksilma, millega spektrit vaadeldakse. Spektroskoobiga on võimalik vaadelda valgust kiirgavate ainete kiirgusspektreid. Oma olemuselt jaotuvad kiirgusspektrid kahte liiki: pidevspektrid ja joonspektrid. Pidevspekter on selline, kus on esindatud pidev jada lainepikkuseid ja spektriks on värviline riba. Joonspekter on selline, kus ei ole kõigi lainepikkustega valgusi ja spektroskoobis on näha erivärvilised jooned tumedal taustal. Neid jooni nimetatakse spektrijoonteks, kiirgusspektri korral ka kiirgusjoonteks Spektrijoontel on joone või kriipsu kuju sellepärast, et nad on tegelikult spektraalriista sisendpilu kujutised. Kui sisendpiluks oleks ümmargune auk, siis näeksime spektris joonte asemel erivärvilisi ringe. Kokkuvõte.
Kepikesed ehk kepprakud silma võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud, mis toimivad nõrga valgustatuse korral (suur valgustundlikkus), nad ei erista hästi värve. Kolvikesed ehk koonusrakud silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud, mis on seotud värvuste nägemisega ja ruumilise lahutusvõimega toimivad hea valgustatuse korral (väike valgustundlikkus). Värvipimedus ongi seotud kolvikeste häirega tajuda erinevate lainepikkustega valgust. AJALUGU Esimesena kirjeldas värvipimedust Inglismaalt pärit keemik, meteroloog, füüsik ja nüüdisaegse aatomiõpetuse rajaja John Dalton, kelle nimest pärineb ka sõna daltonism. 1794. aastal avaldas ta sellel teemal esimese uurimuse pealkirjaga "Erakordsed faktid värvide nägemise kohta." Temal endal oli selline värvipimeduse vorm nagu deuteranoopia (rohelise värvi tajumisvõimetus), mille ta avastas puu otsast õunu korjates. Ta nimelt ei
Spektroskoop võimaldab optilisi spektreid vaadelda ja visuaalselt hinnata. Enamasti nähtava spektriosa jaoks. Spektromeetrite tüübid Järjestikune kiirguse intensiivsust erinevatel lainepikkustel mõõdetakse järjest (üksteise järel). Paralleel samaaegselt mõõdetakse intensiivsusi mitmel erineval lainepikkusel mitme detektori abil. Multiplex üks detektor registreerib samaaegselt erinevate lainepikkustega kiirguste intensiivsusi. Nt. Fourier spektromeeter. Filtriga ühe või mitme filtriga ühe või mitme lainepikkuse eraldamiseks 17. sajandil hakati sõna "spekter" (inglise keeles spectrum) kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab
VÄRVIPIMEDUS VÄRVIPIMEDUS Värvipimedus ehk daltonism on osaline või täielik võimetus eristada värvuseid. Värvipimedus on seotud kolvikeste (valgustundlikud rakud, mis on seotud värvuste nägemise ja ruumilise lahutusvõimega) häirega tajuda erinevate lainepikkustega valgust. AJALUGU Esimesena kirjeldas värvipimedust John Dalton, kelle nimest pärineb ka sõna daltonism. 1794. aastal avaldas ta uurimuse pealkirjaga "Erakordsed faktid värvide nägemise kohta." Temal endal oli deuteranoopia (rohelise värvi tajumise võimetus), mille ta avastas puu otsast õunu korjates. VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID Protanoopia (protanomaalia) Võimetus tajuda punast, oranzi ja kollast. VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID
Samuti langeb katsetulemustes nähtav piik 474,50 nm juures Töö eesmärk: Määrata karotenoidide ja klorofülli neeldumisspektrid. küllaltki täpselt kokku võrdlusmaterjalis oleva - karoteeni (475 nm) ja luteeni (473 Töövahendid: Portselankauss, uhmrinui, pipetid, filterpaberid, mensuurid, nm) lainepikkustega. Kattuv piik on iseloomulik karotenoididele. Sellest järeldub, et spektrofotomeeter, küvetid, vetikapulber (Spirulina tabletid), heksaan, atsetoon. kastse käigus saadud tulemused on reaalsed ning katse õnnestus. Lahus 1 spekrtilt on näha ühte piiki ka 668, 50 nm juures, mis tähendab, et lahusesse oli jäänud klorofülle
PERIOOD näitab aega, mis kulub ühe lainepikkuse läbimiseks LAINEPIKKUS näitab kaugust valguslaine kahe samas võnkefaasis oleva punkti vahel SAGEDUS (f)- näitab, mitu täisvõnget teeb laine ajaühikus INTENSIIVSUS (I)- näitab, kui palju energiat valguslaine kannab ajaühikus läbi pinnaühiku 4.Laine levimise kiiruse valem V= *f , V- kiirus - lainepikkus f - sagedus 5.Kuidas on määratud erinevad värvused? Nimeta põhivärvused Erinevad värvused on määratud erinevate lainepikkustega vahemikus 380-760 nm. Põhi värvused on punane, roheline, sinine. 6.Osaline ja täielik värvipimedus ja nende erinemis sagedus? Täieliku värvipimeduse korral nähakse kõike must-valgena (kõik on must, hall või valge) Osalise värvipimeduse korral ei suudeta eristada punast (760-630nm) ja rohelist (570-520nm) värvust (daltonism) 7.Mis on ja millised kehad tekitavad infra- ja ultra valgust?
8. Kirjelda valge valguskiire murdumist prismas (Newtoni katse) Prismas muutus valgus värviliseks ja väljudes eraldusid värvid veelgi 9. Mida nimetatakse spektriks? Spekter on tavaliselt kahemõõtmeline diagramm, mis kujutab sageduskomponente teise mõõtme järgi. Mõnikord mõeldakse spektri all ka liitsignaali ennast. 10. Mida kujutab endast valge valgus? Valge valgus on liitvalgus mis sisaldab kõikvõimalikke lainepikkustega valgusi 11. Mis on monokromaatne valgus? Monokromaatne valgus on kindla lainepikkusega valgus 12. Loetle spektrivärvid nende esinemise järjekorras Punane – oranž – kollane – roheline – helesinine – sinine – violetne 13. Millises vahemikus on nähtava valguse lainepikkused? 390-760 … nm (punktriiri kohal peaks olema lambda, ma ei oska seda arvutiga teha) 14. Mida kujutavad endas ultravalgus ja infravalgus ning kus nad spektris paiknevad?
Aatomid kiirgavad valgust mitte pidevalt, vaid lühikeste ajavahemike jooksul, pausidega. 15. Võrdle laserit ja hõõglampi. Laser ühevärviline, pidev, koherentsed valguslained; Hõõglamp mitmevärviline, pausidega. Sarnasused: valgusallikad, kiirgavad laineid 16. Miks ei saa interferentsi ja difraktsiooni hästi jälgida hõõglambi valguses. Sest, et hõõglamp on mittekoherentne (pausidega) ning kiirgab kõikvõimalike lainepikkustega laineid kõikides faasides. (Difraktsiooni või interferentsi jälgimiseks peavad valguslained olema koherentsed.) 17. Nimeta interferentsi ja difraktsiooninähtuste rakendusi. Holograafia, interferents kiledes, selgendavad katted, Newtoni rõngad, interferomeenid, difraktsioonivõre
Näiteks gaasi molekulide puhul saab rääkida kiiruse spektrist, erineva massiga osakeste puhul massispektrist. Spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste või sageduste järgi. Spektraalaparaadid. Spektreid saadakse ja uuritakse spektraalaparaatidega. Need lubavad kindlaks teha valguse spektri. Selleks peavad nad selgelt eristama erineva lainepikkusega laineid. Spektraalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre. Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest. Prismaspektariaalaparaadi ehituses suunatakse uuritav valgus aparaadi ossa, mida nimetatakse kollimaatoriks. See on toru, mille ühes otsas paikneb sisenemispilu, teises koonduv lääts. Kollimaator on vajalik paralleelse valgusvihu saamiseks.Kui koonduvale läätsele langeb paralleelne valgusvihk, siis koondub see läätse fookuses. Kui aga valgusallikas asub läätse fookuses, väljub läätsest paralleelne valgusvihk. Kollimaatoris on
11. Mis on joonspekter ja mis selle annavad? Joonspekter koosneb erivärvilistest joontest tumedal taustal. Joonspekter on aine "sõrmejälg". 12. Mis on neeldumisspekter ja kuidas selle saab? Neeldumise olenevust valguse lainepikkusest kirjedab neeldumisspekter. See näitab, millise lainepikkusega valguslained antud aine neelab. 13. Mis on seos kiirgus-ja neeldumisspektrite vahel? Külm gaas neelab just selliste lainepikkustega valguslaineid, milliseid ta kuumutatult ise kiirgab. Neeldumisspekter on kiirgusspektri "negatiiv". 14. Mis on spekteranalüüs ja milleks seda kasutatakase? Spektraalanalüüsi kasutatakse aine "sõrmejälje uurimiseks. 15. Mis on spektraalaparaat? Spektraalaparaat on riist spektrite saamiseks.
Pidevspektris on esindatud kõiklainepikkused. Kuju oleneb aine temperatuurist (mida kõrgem on temperatuur seda lühemate lainepikkuste poole jääb spektri maksimum). Pidev spektrit annavad kõrgel temperatuuril kuumutatud tahked kehad ja vedelad ning tihedad hõõguvad gaasid. Joonspekter on ainet iseloomustav kiirgus või neeldumisjoonte kogum. Seda annavad gaasilised ained madalal rõhul. 9.Mis on neeldumisspekter? Neeldumisspekter on kiirgusspekter nö negatiiv ja näitab milliste lainepikkustega valguslaineid aine neelab. 10.Mis on spektriaal analüüs? Spektraal analüüsiks nimetatakse aine keemilise koostise kindlaks tegemist, kiirgus- või neeldumisspektri järgi. 11.Mis on fotoefekt? Fotoefektiks nimetatakse elektronide väljalöömist ainest valguse toimel. 12.Plancki hüpotees? +valem Planck väitis, et valgus ei kiirgu aatomist lainetena, vaid energiaportsjonite kaupa ehk kvantide kaupa. E=h*f 13.Mis on fotoefekti punapiir?
Valgusoptika Valguse kohta on 2 teooriat: 1)Laineteeoria 2)Korpuskulaarne teooria (osakeste tooria) Valgus kui elektromagnetlaine Valguslained on ristlained, milles risti võnguvad elektriväli ja magnetväli. On tehtud kindlaks, et inimese silm on tundlik just elektrivälja muutustele. Nähtav valgus on lainepikkustega 380-760nm . Laine pikkus ja sagedus on seotud valemiga C = Lambda * f , f = C / Lambda C = 3 * 108 m/s f = sagedus (Hz) Valge valgus on liitvalgus, ta koosneb 7 spektrivärvi valgustest: Punane – 760-630 (nm) Oranž – 630-600 (nm) Kollane – 600-570 (nm) Roheline – 570-520 (nm) Helesinine – 520-470 (nm) Sinine – 470-420 (nm) Violetne – 420-380(nm) Valguse murdumine Kui valgus jõuab levimisel 2 läbipaistva keskkonna lahutuspinnale, siis osa temast tungib edasi teise keskkonda
(1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda hoopistükis ülespoole. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maa peab omama mingit külgetõmbejõudu ja nimetas selle jõu
Kõige enam suurema lainepikkusega(punane) valgus. Vikerkaare tekkimine- Tekib sellepärast, et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. Tekib kui paistab päike ja sajab vihma. Spektraalaparaadid ja spektrid: Spektraalaparaadi ehitus ja ülesanne- Spektraalaparaati kasutatakse spektrite saamiseks ja uurimiseks. Selle põhiosaks on prisma või difraktsioonivõre ning kollimaator. Tähtsamad osad ja nende ülesanne Prisma või difraktsioonivõre seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest. Kollimaator vajalik paralleelse valgusvihu saamiseks. Spektrite liigitus ja nende kirjeldus- PIDEV SPEKTER - esindatud kõik lainepikkused-vikerkaare värvid, üleminek ühelt värvilt teisele on sujuv. JOONSPEKTER - eri värvi jooned tumedamal taustal. NEELDUMISSPEKTER - Pideva spektri taustal tumedamad jooned. Eriliiki spektrite saamine- kasutatakse spetsiaalseid riistu (spektroskoope ja spektrograafe). c=*f Valguslaine levimiskiirus
tühiselt väikesed. Nimetatud põhjusel kantaksegi vahelduvvooluga kaasneva elektromagnetvälja energiat (ehk kõnekeeles lihtsalt elektrienergiat) üle juhtmete abil. Raadiolained ( , ) kaasnevad vahelduvvooluga, mida me uurime lähemalt Energia kursuses. Võnkumisi tekitab elektrooniline generaator ja vastavaid laineid kiirgab raadioantenn. Ajaloolise tava kohaselt jagatakse raadiolainete piirkonda omakorda millimeeter- ja sentimeeterlainealaks lainepikkustega vastavalt 1...10 mm ja 1...10 cm (satelliittelevisiooni ning radarite tööpiirkond), televisiooni detsimeeter- ja meeterlainealaks (lainepikkustega 1...10 dm ja 1...10 m), raadio ultralühilainealaks (levinuim lainepikkus 3 m) ning raadio lühilaine ( = 10...100 m), kesklaine ( = 100...1000 m) ja pikklaine alaks (lainepikkus üle 1000 m). Optiline kiirgus ( , ) on peaosatäitjaks valgusnähtustel. Pikalaineline optiline kiirgus
Neid liigitatakse kahte gruppi: spektromeetriteks ja spektroskoopideks. Spektromeeter- riist spektrite mõõtmiseks, erineva lainepikkusega valguse intensiivsuse määramiseks. Spektroskoop- riis spektrite vaatlemiseks. Spektroskoobiga on võimalik vaadelda valgust kiirgavate ainete kiirgusspektreid. Need jaotuvad oma olemuselt kahte liiki: pidevspektrid ja joonspektrid. Pidevspekter- esindatud pidev jada lainepikkuseid ja spektriks on värviline riba. Joonspekter- ei ole kõigi lainepikkustega valgusi ja spektroskoobis on näha erivärvilised jooned tumedal taustal. Need jooned on spektrijooned. Kontrollküsimused: 1.Mida võib väita 4.27 esitatud spektri kohta? Vastus: on joonspekter. Fotoefekt Fotoefekti katsete abil tõestati footonite olemasolu. Fotoefekt- elektronide väljalöömine ainest (välisfotoefekt). Sisefotoefekti korral valgus lööb elektrone välja keemilistest sidemetest aatomite vahel, aa elektronid ainest ei välju
merepinnast ning leida vastuvõtja kella vigu. Asukoht arvutatakse WGS-84 koordinaatsüsteemis (laiused ja pikkused), selleks on vaja veel teada täpseid satelliitide asukohti samas süsteemis need saabki ephemeris-est. Lisaks koodidele saab satelliidi ja vastuvõtja vahelist kaugust mõõta ka signaali lainepikkustes. Kui C/A koodi kasutamisel on teoreetiliseks asukoha määramise täpsuseks 3 m ja P koodi puhul 0,3 m, siis signaali lainepikkustega kaugusi mõõtes on võimalik saavutada täpsuseks 2 mm. See tehnika eeldab vastavaid kõrgema klassi GPS vastuvõtjaid.
Pideva spektri annavad kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. Pidevspektris on esindatud kõik lainepikkused: vedelad, kuumad, tahked. Pideva spektri järgi on raske aineid eristada. Pidevspektri kuju oleneb aine temperatuurist. Mida kõrgem on temperatuur, seda rohkem valgust kiiratakse. Neeldumisspekter: Lisaks valguse kiirgamisele ained ka neelavad valgust. Neeldumisspekter näitab, milliste lainepikkustega valguslaineid antud aine neelab. 46. Kuidas on omavahel neeldumis-ja kiirgusspektrid seotud? Neeldumisspekter on kiirgusspektri ,,negatiiv". See tähendab, et neeldumisspektris asuvad neeldumisjooned samades kohtades kui kiirgusspektris kiirgusjooned. Seega on tegemist optilise resonantsiga. Külm gaas neelab just selliste lainepikkustega valguslaineid, milliseid ta kuumutatult ise kiirgab. Nii on ka aatomitega, mis kiirgavad ja neelavad ühe ja sama sagedusega valguslaineid
vähem pikemaajaline valgus. Spektrid: SAADAKSE SPEKTRAALAPARAADIGA 1)pidevspekter on selline, kus on esindatud kõik lainepikkused. Kuju oleneb aine temperatuurist. Nt spektor on päikese või hõõglambi valgusel. 2)Joonspekter koosneb erivärvilistest joontest tumedal taustal. (kiirgusjooned) joonspekter on aine nn sõrmejälg. Seda saab gaasilistest ainetest madalal rõhul. 3)neeldumisspekter näitab, milliste lainepikkustega valguslaineid antud aine neelab. Nt klaverikeelt saab panna helisema ilma klahvile vajutamata. Just selle neeldumisspektri abil, kui siis ruumis tekitada klaverikeelele vastav lainepikkusega helilaine. See helilaine neeldub klaverikeeles ja paneb selle helisema. AINE keemilise koostise saab spektraalANALÜÜSI järgi välja uurida. Inferents: ( k inferentsijärk)kui kahe laine liitumise tulemusel tekivad teineteist tugevdavad või nõrgendavad võnkumised erinevates ruumipunktides
Madalsageduselained.(f= 0..10 4 Hz) sisuliselt vahelduvvool.Neid laineid tekitab vahelduvavoolugeneraator,levivad elektrijuhtides.Vaakumis v dielektrikus on elektromagnetvälja energia ja ka lainete intensiivsus väike.Kantakse üle juhtmete abil. Raadiolained.- (f =105 1012 Hz)on elektromagnetilise infoedastuse põhivahendiks.Elektrogeneraator tekitab võnkumisy ja laineid kiirgab raadioantenn.Raadiolainete piirkond jagatakse millimeeter- ja sentimeeterlaineks lainepikkustega 1-10mm ja 1-10cm, televisiooni detsimeeter- ja meeterlaineks(1-10dm ja 1-10m), raadio ultralühilainealaks(3m), raadio lühilaine (=10 100m),kesklaine(100-1000m) ja pikklaine alaks(lainepikkus üle 1000m)
Kiirte käik kristallis ja halo kuju oleneb kristalli kujust ja kristalli asendist päikesekiirte suhtes. Jääkristallid murravad ja peegeldavad valgust kui väikesed klaasprismad. Osa kiiri peegeldub kristalli välispinnalt, osa kiiri tungib aga kristalli sisse. Kui päikesevalgus siseneb jääkristalli läbi ühe tahu ja väljub kristallist läbi teise tahu, mis ei ole esimese tahuga paralleelne, siis väljuvad erinevate lainepikkustega kiired eri suundades. Halod annavad märku lähenevatest pilvemassiividest ja võimalikust sajust. Halod on atraktiivsed ja suhteliselt kergesti vaadeldavad ilma ühegi abivahendita. Fotoaparaadiga halost pilti teha on märksa raskem. Eriti efektne on niisugune osaline halo kui väike jääkristallide pilv on ringide või kaarte ristumiskohal - siis on näha taevas hele rist. 22-kraadine haloring on kõige sagedasem halonähtus, mis esineb tavaliselt nii Päikese kui Kuu ümber
Millise järelduse sai teha aatomite püsivusest planetaarmudeli vastuolu kohta? - Mikroosakeste maailmas, aatomimaailmas toimivad mingid uudsed seaduspärasused, mis on sootuks erinevad neist, mida tunneme makrofüüsikast. 5. Kuidas tekib joonspekter? Kirjelda seda spektrit? - Elektrivoolu juhtimisel gaasi, hakkab see kiirgama valgust, mille spekter on joonspekter. Joonspektrid on aatomite spektrid. Nende helendus ei sisalda iga lainepikkusega valgust, vaid liitub teatavate kindlate lainepikkustega valgusvoogudest. 6. Mida joonspektri tekkimine kinnitab aatomi kohta? - Tähendab, et aatomeist kiiratakse kindla energiaga aatomeid. 7. Millist seaduspära märgati spektrijoonte asendis? - jooned on rühmitunud spektriaalseeriatesse,igas seerias moodustavad jooned koonduvaid jadasi. 8. Mida pandi tähele vesiniku spektreid uurides ja milline võrrand võimaldab seda nähtust kirjeldada?
teatmeteostes leiduvate andmetega erinevate karotenoidide neeldumismaksimumide paiknemise kohta ei olnud võimalik kindlaks määrata, milline karoteeni isomeer või ksantofüll ekstraktis domineerib. Viga tuleneb suure tõenäosusega sellest, et kasutasin liiga palju ekstrahenti ja minu apelsinikoore ekstrakt oli selle tulemusena äärmiselt hele, võib öelda, et praktiliselt värvitu. Oleksin pidanud saama tulemused, mis oleksid sobitunud lainepikkustega 416 nm, 440 nm ja 468 nm. Sellises suurusjärgus neeldumismaksimumid oleksid vastanud ksantofüllile neoksantiin, mille ekstinktsioonikoefitsent E1cm1%=2270. (Minu katse põhjal võib öelda, et neeldumismaksimumide vahemikud 453,5 nm ja 426,0 nm on õiges suurusjärgus ja vahemikus, kuid edasine tulemus ei klapi.) Karotenoidi sisalduse arvutamine (kvantitatiivne analüüs) Karotenoidi sisalduse arvutamiseks kasutatakse neeldumisspektri analüüsimisel saadud
kiirgusspektrit tekitav valgus levib läbi mingi gaasi või auru - Joonspekter on spekter, milles esinevad kas üksikud värvilised jooned tumedal taustal või üksikud tumedad jooned pidevspektri taustal; joonspekter iseloomustab aatomit; saadakse hõredate gaaside korral; selle tekkimiseks peavad aatomid olema ergastatud olekus. - Kirchhofi reegel neeldumisspektri joonte lainepikkused võrduvad sama aine kiirgusspektri joonte lainepikkustega 9. Millisel kahel viisil on võimalik spektrit saada? Mille poolest need viisid erinevad? - 1) spektraalaparaadiga (koosneb prismast ja väikesest valgust läbilaskvast avast. On tarvis konstrueerida aparaat, mis lahutaks elektromagnetkiirguse koostisosad ruumiliselt ja võimaldaks tulemust registreerida. Erineva lainepikkuseda elektromagnetlainete lahutamiseks kasutakase apektraalaparaadis prismat või difraktsioonivõret; spektrid jäädvustatakse fotoplaadile või filmile.)
Optiliselt hõredamasse keskkonda minnes murdub kiir lahutuspinna normaalist eemale. Teatud langemisnurga 0 korral aga läheb piki eralduspinda, st ei lähe teise keskkonda. Esineb täielik peegeldus. (j12) sin/sin=sin0/1=1/n0 /nt:/ kui n=1,5, siis 0=~42. Valguse dispersioon ja spektrid. Kui juhtida klaasprismale kitsas valge valguse kiir, siis prisma läbimisel kaldub see aluse poole ja lahkneb värvilisteks kiirteks- spektriks. Valge valgus on liitvalgus ja koosneb erinevate lainepikkustega kiirtest, mis levivad keskkonnas erinevate kiirustega punased kiiremini, violetsed aeglasemalt ja seetõttu on klaasi murdumisnäitaja nende jaoks erinev. /nt:/nv=1,522, np=1,513. Valguse murdumisnäitaja sõltuvust valguse värvusest nim dispersiooniks. (j13). Aparaate, mis annavad selge spektri ja lahutavad erineva lainepikkusega elektromagnetlained nii, et spektri üksikud osad peaaegu ei kattu, nim spektraalaparaatideks. Spektraalaparaadi põhiosaks on prisma või difraktsioonvõre
kiirgusspektrit tekitav valgus levib läbi mingi gaasi või auru - Joonspekter on spekter, milles esinevad kas üksikud värvilised jooned tumedal taustal või üksikud tumedad jooned pidevspektri taustal; joonspekter iseloomustab aatomit; saadakse hõredate gaaside korral; selle tekkimiseks peavad aatomid olema ergastatud olekus. - Kirchhofi reegel neeldumisspektri joonte lainepikkused võrduvad sama aine kiirgusspektri joonte lainepikkustega 9. Millisel kahel viisil on võimalik spektrit saada? Mille poolest need viisid erinevad? - 1) spektraalaparaadiga (koosneb prismast ja väikesest valgust läbilaskvast avast. On tarvis konstrueerida aparaat, mis lahutaks elektromagnetkiirguse koostisosad ruumiliselt ja võimaldaks tulemust registreerida. Erineva lainepikkuseda elektromagnetlainete lahutamiseks kasutakase apektraalaparaadis prismat või difraktsioonivõret; spektrid jäädvustatakse fotoplaadile või filmile.)
vesilahused. Mõru ehk kibe- põhimaitse, mille annavad mitmesuguste ainete nagu hinini ja kofeiini Soolane- põhimaitse, mille annavad mitmesuguste ainete nagu keedusoola vesilahused Lõhn- teatud lenduvate ainete nuusutamisel haistmismeelega tajutav organoleptiline omadus. Kõrvallõhn- tootele mite omane või moondunud lõhn Põhimaitse- Iga üksik eristatav maitse Mälumine- on suus keele , hammste ja igemetega tajutava puuteaistingud. Aroom- meeldiv lõhn Värv- erinevate lainepikkustega valguskiirtega ärritamisel esilekutsutud aistingud. Katsumine- mehaaniliste ja puuteretseptroite ärritamisel valdavalt suus esilekutsutud aistingud , mis varieeruvad olenevalt toote struktuurist. Toote organoleptilisd omadused Välimus, värvus, läbipaistvus Puuteaistingud: kõvadus , konsistents, elastsus, temperatuur, haistmisaistingud: lühn karbonisatsioon-
5 Kahe naaberpilu äärtelt lähtunud kiire käiguvahe on l = D sin, Kus D on naaberpilu vastavate äärte vaheline kaugus, nn võrekonstant ja on kiirte kaldenurk võretasandi ristsirge suhtes. Kui käiguvahe l võrdub täisarvu lainepikkusega: D sin, = k, siis esineb interferentsimaksimum. Valemis D sin, = k, on k-ga tähistatud difraktsiooni järk. Erinevate lainepikkustega valguslainete korral on maksimumide tingimus täidetud nurga erinevate väärtuste korral. Selle tulemusena laguneb valge valgus difraktsioonivõre läbimisel spektriks. Nurk on suurim punase valguse jaoks, sest punase valguse lainepikkus on nähtavas spektriosas suurim. Kõige väiksem on nurk violetse valguse jaoks. Spektraalanalüüsi kasutades on võimalik kiirgus- või neeldumisspektrite abil kindlaks teha aine keemilist koostist
Punkte, kus amplituud on maksimaalne, nimetatakse seisulaine paisudeks. Punkte, mis ei võngu (amplituud = 0) nimetatakse seisulaine sõlmedeks. Aatomituuma ümbritsev elektron moodustab ka seisulaine. Elektroni hoiavad kinni tuuma tõmbejõud, ning selle energiatasemed on diskreetsed, kvanditud. Selline elektron sarnaneb otstest kinnitatud pillikeelega, millel saavad tekkida üksnes teatud kindlate, diskreetsete sageduste (ja lainepikkustega) seisulained. Need lubatud sagedused on määratud kvantarvudega 1, 2, 3, ... ja nii edasi. 6. Mis on dualism – selgita seda seoses elektroniga. Millised on lainelised omadused. - Loodust saab kirjeldada ainena (osakestega), mida võib põhimõtteliselt "näha ja katsuda". Neidsamu nähtuseid saab kirjeldada ka väljadega, mida pole näha, kuid mis vahendavad osakeste vahel mõjuvaid jõude. Sellist omaduste kahesust nimetatakse dualismiks
ja tajud,teravdatud ja täiustatud mikroskoobi või teleskoobi abil.Viimane piir,mida on silmaga näeb-Valguskiir.0,5ym.Mikromaailmas kehtivad teistsugused füüsikaseadused.Spektromeetri ehitus.Spektrite liigid. Uurides aatomitest kiirguva valgusespektrit,saame infot ka aine aatomite kohta.Valguse spekter näitab valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste või sageduste järgi. Spektraalaparaadi põhiosax on prisma või difraktsioonivõre.Seal eralduvad erinevate lainepikkustega valguslained üksteisest.Uuritav valgus suunataxe aparaadi ossa,mida nim koolimaatorix(toru,mille ühes otsas sisenemispilu,teises koondav lääts).Valgusallikaks pilu,mille kaudu valgus siseneb spektraalaparaati.Pilu asub läätse fookuses,kollimaatorist väljub paralleelne valgusvihk,mis suunataxe prismale.Prismas toimub valguse dispersioon(e erineva värvusega valgusvihud levivad erinevais suunas).Prismast väljuvad erivärvilised paralleelsed valgusvihud
Absoluutse temperatuuri kahanedes kahaneb kiiratav koguvõimsus (graafiku alune pindala) ning kiirgusspektri maksimumi asukoht nihkub paremale, näidates kiirguse lainepikkuse suurenemist. Maale jõuab päikese lühilaineline kiirgus, mille spektris on maksimaalne kiirgustihedus lainepikkuse umbes 500 nm juures, mis vastab Päikese keskmisele pinnatemperatuurile ca 5800 ° K. Päikese kiirgusspektri maksimumi ümbruses asub nähtava valguse piirkond lainepikkustega 400 700 nm. Nähtavast val Lühilainelise kiirgusena langenud energia neeldub maakera pinnakihtides ja atmosfääris ja peegeldub osaliselt tagasi. Maakera ise kiirgab tagasi maailmaruumi pikalainelist infrapunast kiirgust vastavalt oma efektiivsele pinnatemperatuurile.
Täiskasvanud, normaalse nägemisega inimesel on see keskmiselt 25 cm, lastel vähem. Seega luubi abil saadav suurendus on tavaliselt 2,5...25. Teleskoopide tüübid Jagada võib mitmeti; esimene ja kõige tähtsam jaotus on: · Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas". Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon. Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina. Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see viib riista maksumuse mõttetult suureks ning kasutamise
............. 6 Formaadi sõja hetkeseis ehk üldine hetkeseis........................................................................ 7 2 Ajalugu 1990 aastate keskel muutusid HDTV telekad tavalisemaks, kuid sellega kaasnes probleem: polnud odavat ja piisavalt suure mahuga andmekandjat, kuhu salvestada HD formaadis filme. Kuigi oli teada, et lühikeste lainepikkustega laserid on võimelised salvestama andmeid väga tihedalt . Veel ei olnud sellist tehnoloogiat välja töötatud. Mõned aastad hiljem leiutas Shuji Nakamura praktilised sinise laseri dioodid, tänu millele oli võimalik arendama hakata järgmise generatsiooni andmekandjat. Formaatide sõda Sony hakkas siniseid lasereid koheselt testima kahes projektis: Ultra Density Optical ning koos Pioneeriga oli teiseks projektiks DVR Blue. DVR Blue prototüüpe esitleti esimest korda 2000
valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1672). (http://www.hot.ee/hothotrauno/isaac.html) Pildil ongi toodud Newtoni peegelteleskoop, mis praegu seisab Londonis, Kuningliku Seltsi raamatukogus ja kannab kirja:
pikksilma aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades reflektoreid, konstrueeris ta kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1671) Newton lõi enda jaoks süsteemi ning töötas välja neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 6 3. Valguse peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja
VÄRVIPIMEDUS Värvipimedus ehk daltonism on osaline või täielik võimetus eristada värvuseid. Ilma värvitaju häireta ehk normaalnägemisega inimene on suuteline nägema kolme põhivärvust: punast, rohelist ja sinist ning nende segunemisel tekkivaid värvusi (vt lisa 1 joonis 1). Silmamuna taga paikneb silma võrkkest, kus on kahte liiki rakke, mis osalevad nägemisprotsessis. Need on kolvikesed ja kepikesed. Kolvikesed on tundlikud teated lainepikkustega valguse ehk erinevate värvide suhtes. (Color Vision ... 2013). Kepikesed ehk kepprakud silma võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud, mis toimivad nõrga valgustatuse korral (suur valgustundlikkus), nad ei erista hästi värve. (Kepikesed ... 2009) Kolvikesed ehk koonusrakud silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud, mis on seotud värvuste nägemisega ja ruumilise lahutusvõimega toimivad hea valgustatuse korral (väike valgustundlikkus). (Kolvikesed ... 2009)
põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda hoopistükis ülespoole. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maa peab omama mingit
planeetidevaheliseks ruumiks, suur kineetiline energia 3. Ilmaelemendid, nende (õhutemperatuuri, õhurõhu, õhu tiheduse ja niiskusesisalduse) vahelised seosed. Kõrguse kavades alanevad õhurõhk ja temperatuur(keskmiselt 6kraadi). Kõrgemal on õhk kuivem ja hõredam. Temperatuuri langedes õhurõhk langeb. 4. Vaata Päikese kiirgusspektrit (lühilaineline ja pikalaineline kiirgus). Päikesekiirgus on lühemate lainepikkustega kui soojuskiirgus (maalt tagasipeegelduv kiirgus), sest maapinna temperatuur on madalam kui päikese. 5. Tegurid, millest sõltub saadava päikesekiirguse hulk. (kuidas muutub Päikesekiirte langemisnurk erinevatel aastaaegadel, kus saab Päike olla seniidis, polaaröö- ja polaarpäev, nende esinemise ulatus ning pikkus, aluspinna mõju kiirgusele, maa ja mere soojenemise võrdlus). Päikesekiirguse hulk sõltub -päikesekiirte langemisnurgast -aluspinna iseloomust
pindalast 10 000 korda suurem, võimaldab vaadelda niisama palju ordi nõrgemaid tähti.(1) Teleskoopide tüübid Jagada võib mitmeti; esimene ja kõige tähtsam jaotus on: 1. Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas". Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon. Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina. Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see
annaabi.ee 
