Tõeliselt arenes aga muusika vanas kreekas, kus tuli ka sõna kasutusele MUSIKE (muusade kunst). Muusik oli kõrgem olemas, kes valdas mitmeid pille (lüüra, aulos, paani flööt), tegi sõnad ise, võis musitseerida tundide kaupa, peeti isegi muusikutele mängusid. Vanas kreekas jõudis muusika ka kooliharidusse. Muusikat seostati taevakehadega. Vanas kreekas tekkisid muusikalised etendused, tragöödiad, lauldi, mängiti pilli, tantsiti. Keskaeg (u. 5 saj) Rooma impeerium lagunud ning riigi valitsevaks filosoofiaks sai kristus. Muutus kõik, kaasaarvatud kunst ja muusika ning see muusika on kogu lääne auroopa hilisema muusika eelkäijaks. Algselt laulsid kõik veel erinevates keelted kuid see muutus juba 6 sajandil. Kõik erinevad laulu tekstid kogus kokku Gregorius Suur, kes kehtestes laulmise keeleks ladina keele ning määras uue laulu reeglid. 1) vabalt voolav 2) lähtub tekstist 3) ühe häälne 4) ladina keeles 5) ilma pilli saateta
"Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest-"Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik". Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses on. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvastasid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks. Juhan Liivi luuletus "Hommik" räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa looduslikust ilust
Uks valus vale mõiste on liikvel aja sees. Nad hirmsad on, mu laulud, ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus- ei mind mitte iganes! ("Noor-Eestile") Noorte ja tarkade kiitmine Te austage mehi, kes kasvand valguses, kes teaduses krooni saanud, kes tööl on selguses. ("Noor-Eestile") ...ja tema aja nägu Eesti halb majanduslik olukord Lagunud talumajasid! Oh kui rammetud rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! ("Eile nägin ma Eestimaad") Raske ja lõputu venestamisaeg Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka sa soovide siniranda. ("Kui tume veel kauaks ka sinu maa") Karm valistuskord Kes meeldida tahab, peab roomama, "jah" üteldes "ei" peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema,
Kalju Lepik ,,Eile nägin ma Eestimaad" ,,Eile nägin ma Sindi linna" Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Nägin hurtsikuid, saunasid, Nägin konisid, pudeleid, nägin bagaazi ja paunasid, nägin bomse ja kaabakaid, väljal kivivõsa aunasid väljas pingipeal aelesid - eile nägin ma Eestimaad! eile nägin ma Sindi linna! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Lagunud talumajasid! Lagunenud kutsekooli! Oh kui rammetuid rajasid! Oh jalgu murdvaid kõnniteid! Kadaka-, lepavõsasid! Mürgiseid marjapõõsaid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Põõsastikud ja võsad kõik Alaealised võsas kõik suikumise ja näotuse paik, suitsetamise ja joomise paik, vaimusilm nii hämaras, vaik suhu tulev vastik maik -
mangumist, et tüdruk teda sisse laseks ja temaga räägiks. Tüdruk aga on hiirvaikselt ning ei vasta Kusta palvetele. Hiljem istub poiss väsinult veski akna pakule ja vajub mõtteisse, kui äkitselt tunneb ta kätt oma juustes ja kuuleb Maalit enda nime sosistamas. Sel korral rääkis noorpaar oma probleemid selgeks ja nad jalutasid koos taluni. Siis läks nende tee lahku, kuid sel ööl uinus Maali õnnelikult. 2. Võrdlused : Suvine öö tukkus nagu hällitades talu kohal ; lagunud veski mustas puude varjus nagu tohutu sipelgapesa ; naise läheduse tõttu oli see nüüd ainult kuumem ja rebivam. Nagu tulekübemeid lendas silme ees; ...ja kuis ta silmad nagu kassil põlesid!; veskis oli vait nagu hauas; ... ja siis oled sina kui tõusev, punetav päike. Isikustamine : Siis tõstis ta silmad elumaja ning rehe poole. Need puhkasid päeva väsimusest; suvine öö tukkus nagu hällitased talu kohal, ja seegi magas; kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru;
Eduard Vilde. Eduard Vilde (1865-1933) põlvneb Virumaalt. Kirjanik sündis 4. märtsil 1865. aastal Pudivere mõisas Simuna kihelkonnas. Varsti pärast poja sündi kolisid vanemad Muuga mõisa. Kirjanikule on oma lapsepõlvekodust meelde jäänud kaunis mälestuspilt: "Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad, otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme
Tolle aja kohta ebasobilik luule leidis tänu Noor-Eesti loomeseltsi trükistele siiski laiema rahva tähelepanu. „Nad hirmsad on, mu laulud,/ ja hirmus mu süda sees,/ nii hirmus nagu mu saatus-/ ei, mind mitte iganes!“ Mees kartis üle kõige oma luule üle hindamist ja suurmehe staatust. “Eile nägin ma Eestimaad” jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja sau- nadest- ” Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik”. Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses oli. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvasta- sid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks. Juhan Liivi luuletus “Hommik” räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa looduslikust ilust.
Eestist lahkuma, mis mõjutas väga tugevalt tema mõtteid ning loomingut. Naine igatses kodumaad. ,,.. Kodu poole! K o d u magus sõna! / Süda, kannata! Ei sinagi / kaua enam oota! ../" Hingehaavu süvendas veel see, et Lydial avastati vähk. Naise unistuseks oli surra kodumaal. ,,.. Sinu põue tahan heita / ma kord viimse unele / .." Juhan oma kodumaad nii hellalt ei armastanud, kui Lydia. Mehe arvates on Eestimaa lagunenud ning korrapäratu. ,,Eile nägin ma Eestimaad! / Lagunud talumajasid! / Oh kui rammetuid rajasid! /.." Lisaks oma isamaa kritiseerimisele, Liiv ei salli ka eesti rahva loomingut. Oh sa unustud, oh sa põlatud, Oh sa meelega mahatallatud, Oh sa sapist ülekallatud, Oh sa eeslitest i i a- tud eesti kunst! Koidula seevastu kiidab eestlase töökust ning ühtekuuluvustunnet. Kirjanik väidab, et
“ Oh kanarbik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! „Eile nägin ma Eestimaad“ Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin pagaasi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid - eile nägin ma Eestimaad „Eile nägin ma Eestimaad Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin pagaasi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid - eile nägin ma Eestimaad Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik - eile nägin ma Eestimaad! Kõige rohkem meeldis mulle luuletus „Eile nägin ma Eestimaad“, sest selle kaudu saab välja lugeda milline oli Eestimaa neil aastatel kui J.Liiv veel elus oli ja kuidas tema seda nägi. Luuletus räägib sellest milline oli Eestimaa siis ning kuidas Juhan Liiv
Eduard Vilde (1865-1933) põlvneb Virumaalt. Kirjanik sündis 4. märtsil 1865. aastal Pudivere mõisas Simuna kihelkonnas. Varsti pärast poja sündi kolisid vanemad Muuga mõisa. Kirjanikule on oma lapsepõlvekodust meelde jäänud kaunis mälestuspilt: "Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad, otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased,
etteheiteid mehelt, kes polevat sallinud säärast alpust. Alibiks peetav kõõrutamine teinud talle võõraste ees häbi, endal puudunud tal aga luulemeel täiesti. Vilde mõlemad vanemad olid mõisas omantanud lugemis- ja kirjutamisoskuse, tellisid ajalehti Jannseni "Eesti Postimehest" alates ja soetasid ka raamatuid.(1) Kirjanikule on oma lapsepõlvekodust Muugalt meelde jäänud kaunis mälestuspilt: "Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad, otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi
sinuta töö ei olegi töö. Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, sinuta loom olen, mida keegi pole loond. Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaazi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik eile nägin ma Eestimaad! Tühi Maailm, ta naeris mu viha mu edevust naeris ta, ta naeris mu alpust, uhkust, ta rumalust naeris ka. Kõik, mis oli südames paha,
EILE NÄGIN MA EESTIMAAD! Raudteel Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaazi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasideile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nagtn ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik soikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaikeile nägin ma Eestimaad!
realistlikuma vaate ja rahvaliku elutunnetuse. Liiv armastas oma isamaad ja kirjeldas seda oma luules palju reaalsemalt (ei idealiseerinud) kui varasemad lüürikud seda teinud olid. Luuletus ,,Eile nägin ma Eestimaad", mis praegusel hetkel muudetud (teksti)versioonina meenub meile kohe ansambel Ruja lauluna, jutustab meile toonaste talupoegade eluolust ja olukorrast Eestis. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka- ja lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Liivi mõttemaailm on kirev, kuid tal on oskus peita ka kõige raskemalt seletatavad mõtted lihtsasse luulevormi. Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka,
nad siis hommikul leiti, aga seda ei saa keegi kindlaks teha, kes seda tegid. Vanade kommete järgi ei kardetud tonte ega vaime, ja selle tagajärjel on mindud neid ka otsima ja küllap said tontide kiusamise eest katku ja kes teab mis haigused kaela. Kui rahvas nii hooletu poleks olnud ja võtnud õppust kurjategijast Kaarna Peebust siis oleks hetkel kõik korras. See oli ka oma naisega tondi jutte naernud ja irvitanud, kuni ühel hommikul võlad ja vaesus igast lagunud hoonenurgast sisse vahtinud, nii sai mees aru et ilma tulehännata ei saa. Kadaka Kaie ise oli näinud kuidas Kaarna Peep korstnast sisse koju lennanud. Rahapütte oli Peebul palju. Hurtsiku asemel tuli suur uhke hoone, oja äärde ehitati veski. Ta ei raatsinud rahvale miskit anda, oli kade. Kahe aasta pärast tuli kuri oma palgale järgi, mis teadupärast nimeta sõrme verega temale pidi kinnitatud olema , siis tõusnud Kiviveskil kära ja kiskumine, peale
Iga päeva elatakse rikkalikult, kui viimast päeva: käiakse peenes restoranis einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks. Nad abielluvad (osalt armastuse, osalt olude sunnil, kuna Ernst ei saanud muidu täieõiguslikult Elisabethi juures olla ning Elisabeth sai abiellumisel sõduriga riigilt toetust). Vahepeal sajavad pidevad pommirahed linnale. Elisabethi korter hävib, mitu ööd elavad nad Ernstiga põhimõtteliselt lageda taeva all. Järsku, täiesti juhuslikult märkab Ernst keset lagunud varemeid üht täiesti tervet aiaga maja. See on proua Witte külalistemaja. Noored viibivad seal paar päeva ning Ernst suudab kindlustada Elisabethile sinna majja toa, ise peab ta aga rindele naasma. Rindel olemine osutub eriti vaevaliseks. Graeber teab, et Saksamaa on sõda kaotamas. Ometi pidi ta tagasi sõtta minema, tapma mitte millegi eest. Hetkegi ei saa ta Elisabethile mõtlemata olla. Temas kerkib esile kaastunne vangide suhtes, segadus ja meelehärm. Olukord muutub
annaabi.ee 
