Imeline aas Sealt künkalt algas imeline aas, näis vastu taevasina sünk ja paljas. Seal hiirekõrvul rohi oli maas, nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas. Eitede tarkus (1965) Kord Veenuse faase oma emale teleskoobiga näitas Gauss. Eit vaatas
KASUTATUD ALLIKAD 1. http://www.nationalities.ee/EST/Artiklid/soomeugri_rahvad_eestis. html 2. http://www.nommevalitsus.org/?p=7445 3. http://www.folklore.ee/tagused/nr1/tonuris.htm 4. http://www.erm.ee/?node=647 5. http://et.wikipedia.org/wiki/Isurid 6. http://www.fennougria.ee/index.php?id=10528 7. www.perepis2002.ru 8. Kurs, O. Ingeri põliselanike saatus. Akadeemia 7, 1990. 9. Öpik. E. Vadjalastest ja isuritest XVIII sajandi lõpul. Tallinn, 1970. 10. Laanest, A. Isurid ja isuri keel. Tallinn, 1964. 11
külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teda. Niika läks jahile. Puurides olid küll soobli jäljed, kuid nad olid lahti pääsenud. Ta järeldas, et seda tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised puuri lähedale ja Niika püünisesse oli jäänud lõksu naine, kes ei osanud rääkida. Niika viis naise enda onni. ,,Kus ma ta panen? Ületalve ei jäta mingil juhul. Kui ta jalg rada kannatab, viin laanest välja ..." (lk 305) 10 Niika üritab naisega vestelda, kuid tulutult. ,, Ta on põdenud polaarhullust, seda valge vaikuse ja tühjade lumealade tõbe. Paljud meist on sellest valgest kahjutulest läbi käinud...Ning kuulu järgi rohkem naised. Tõve järelkajad on mõnikord rängad... tuleb ette täielikku kõne ja tegevuseunu.." (lk 310) Niika pani naisele nimeks Emili. Tüdruk armastas loodust ja metsikut eluviisi, see oli ka põhjuseks, miks Emili vahepeal metsa kadus. 11
26.27. Runo Lemminkäinen saabub kontvõõrana Põhjala pittu ning nõuab endagi kostitamist. Talle pakutakse rästikutega täidetud õllekannu. Peale loitsu ja mõõgavõitlust tapab ta peremehe. 28.30. Runo Lemminkäinen põgeneb sõtta tõusnud Põhjala väe eest, peidab end Saarde ja elab Saare neidudega, kuni on sunnitud põgenema Saare armukadedate meeste eest. Lemminkäinen leiab oma kodu mahapõletatuna ja ema kaugelt laanest peidupaigast. Ta läheb Põhjalasse kättemaksuretkele, kuid peab peagi koju pöörduma. 31.34. Runo Untamo tõstab sõja oma venna Kalervo vastu ja Kalervo soost jääb järele poeg Kullervo. Üleloomulike jõudude abil suudab ta nurjata kõik temale antud tööd. Untamo müüb poisi Ilmarisele orjaks. Ilmarise emand paneb Kullervo karjaseks ja küpsetab pilkeks temale kivi leivapätsi sisse. Kullervo murrab oma noa kivi vastu
häälikuseadused on primaarsed ning peaksid kehtima ka sõnavormide lõpuosiste kohta (Eva Saar 2015). 2.1 Eesti Ingeri alased uurimused 1920. aastatel Julius Mägiste magistriväitekiri on jäänud tänaseni oluliseks võrdlusallikaks kõigile läänemeresoome murdeid käsitlevatele teadustöödele. Näiteks võib tuua naabermurrete ja -keelte ülevaated „Ingerisoome Kurgola murde fonoloogilise süsteemi kujunemine” (Leppik 1975), „Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia” (Laanest 1986), „Kirderannikumurre” (Must 1987) jt. Eesti Ingeri keelekujusid käsitlenud magistriväitekirja väärtust iseloomustatakse ka sõnaga „igavene” (Viitso 2000). Uurimuses eneses oli käsitletud kaheks alamurdeks jagunev keelepruuk: kreeka-katoliku usku ingrikud ehk isurid ja soomlased-luterlased. Mõlemad keelekujud hõlmavad endasse läänemeresoome keelelisi nähtusi ning keeleteadlane oli registreerinud need äärmise täpsusega.
Riimi vorm ristriim. Veel Jaan Krossi luuletusi Imeline aas Sealt künkalt algas imeline aas, nii vastu taevasina sünk ja paljas. Seal hiirekõrvul rohi oli maas. Nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas. Hetk Lihtsalt olla lihtsalt olla lihtsalt seista kinnisilmi kuulates teineteise südant paljad varbad kivil rahnu saarel suure halli voolamise keskel
külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teda. Niika läks jahile. Puurides olid küll soobli jäljed, kuid nad olid lahti pääsenud. Ta järeldas, et seda tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised puuri lähedale ja Niika püünisesse oli jäänud lõksu naine, kes ei osanud rääkida. Niika viis naise enda onni. ,,Kus ma ta panen? Ületalve ei jäta mingil juhul. Kui ta jalg rada kannatab, viin laanest välja ..." (lk 305) 10 Niika üritab naisega vestelda, kuid tulutult. ,, Ta on põdenud polaarhullust, seda valge vaikuse ja tühjade lumealade tõbe. Paljud meist on sellest valgest kahjutulest läbi käinud...Ning kuulu järgi rohkem naised. Tõve järelkajad on mõnikord rängad... tuleb ette täielikku kõne ja tegevuseunu.." (lk 310) Niika pani naisele nimeks Emili. Tüdruk armastas loodust ja metsikut eluviisi, see oli ka põhjuseks, miks Emili vahepeal metsa kadus. 11
Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis
Kogumikus ilmunud artikli kirje koosneb kahest osast: artikli pealkirjast ja kogumiku andmetest, mille vahel on mõttekriips. Kirje osad on: - artikli autori(te) perekonnanimi (-nimed) eesnimetähega, - ilmumisaasta, - artikli pealkiri, - kogumiku pealkiri, - kogumiku tiiteltoimetaja(te) või koostaja(te) nimi (nimed), - kogumiku ilmumiskoht, - kogumiku väljaandja, - artikli alguse ja lõpu lehekülje number. Nt: Laanest, A. 1998. Isurid ja isuri keel. Kaheksa rahvast, kaheksa keelt. Koostanud Jaan Õispuu, toimetanud Marje Joalaid. Tallinn: TPÜ Kirjastus, lk 3036. Ajakirjas või jätkväljaandes ilmunud artikli kirje koosneb nagu kogumiku omagi pealkirjast ja ajakirja või jätkväljaande andmetest, mille vahel on mõttekriips. Kirje osad on: - autori(te) perekonnanimi (-nimed) eesnimetähega, - ilmumisaasta, - artikli pealkiri, - perioodika- või jätkväljaande nimi,
"Dialektilisi aforisme" segakoorile (Juhan Liiv) 13 1974 "Laulja" meeskoorile, orelile ja löökpillidele (Kristjan Jaak Peterson) "Pikse litaania" meeskoorile ja suurele trummile (Ain Kaalep) "Laul rõõmust", kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile (Enn Vetemaa) "Kaks eesti runolaulu" kahele mezzosopranile ja klaverile (rahvaluule, seadnud Jaan Kaplinski) 1975 "Isuri eepos", kümme laulu segakoorile (rahvaluule; seadnud A. Laanest) "Naistelaulud", põimik regivärsilistest rahvalauludest mezzosopranile ja naiskoorile (rahvaluule; libreto Jaan Kaplinski) 1976 "Põhja-vene bõliina" meeskoorile (rahvaluule) 1977 "Hääled Tammsaare karjapõlvest" tenorile, meeskoorile, kampaniilile, lehmakellale, kuljustele ja fonogrammile 1978 "Bulgaaria triptühhon", tsükkel segakoorile (E. Bagrjana) "Dialektilisi aforisme", kaheksa laulu segakoorile/meeskoorile (Juhan Liiv)
00ndatel Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanen ja Elo Viiding (kellel 00ndatel peale luule ka proosa). Nt Maarja ---------Kangro „48 tundi“ võtab tüüpiliselt meestele omistatud kuiva meditsiinilise keele, mitte tundemaailma lähtekoha. Esindab mingit poliitilist hoiakut – oma keha jne; ei ole propagandat jne; eneseiroonia. „Dantelik auk“ palju intellektuaalseid arutlusi, kultuuriline arutlus vms, mitte naise seisukohast elu vms. Erinevat Kaldmaast ja Laanest, kes keskenduvad rohkem tundemaailm. Narratiiv üldiselt olemas, mitte postmodernistlikult alguse ja lõputa, sündmustikul kindel roll jm. -2012 a Elo Viiding „Kestmine“ kogust „Teised“ emaduse müüdi kriitiline vaatamine (kestmine), kuidas see sisaldab endas teatud sundkäitumisi, millest loobumisel vaataks ük sulle viltu. Võimusuhted..isamaale on vaja lapsi sünnitada. Selle ’kestmise’ alternatiiviks saab ’olemine’ (võimeluse vastandub vaim...
Selle mõiste pakub välja Kajar Pruul Vikerkaares 1995/12. Selles artiklis ta konstrueerib nõukaaegse eesti kirjanduse pildi ja nimetab selle aja kirjanduse poeetikat mõistega etnosümbolism. Selline nõukaaegne luule peajoon toodab kogu aeg rahvuslikkust, küllalt tähelepandamatul moel. Kogu aeg kannab tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit. Nt Minni Nurme ,,Sookailudes on loitsud". Selles näeme kõiki tunnuseid, millele on Pruul osutanud. Siin räägitakse mullast ja laanest, sellest, mis seal kõik kasvab. Räägitakse maast. Mingite looduselementide kaudu osutatakse sellele maale. See mets, soo sümbolina tähendabki ilmselt Eestimaad. Nõukaajal ei vaadata hea pilguga modernistlikule luulele ja filosofeerimisele, vaimulikule luulele, siis üks teema, mille kaudu filosofeeritakse, on loodus. Seepärast on nõukaaegses luules loodustemaatikal väga suur osakaal. Seda kasutatakse mingi suurema asja, laiema idee väljaütlemiseks
Seal hiirekõrvul rohi oli maas, 36 nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas (,,Imeline aas"). MATS TRAAT (1936) Elust Sündinud Tartumaal Palupera vallas põllutöölise pojana. Töötas põllumajanduses, õppis traktoristiks
" küsiti. ,,Aga kuis siis muidu õieti parandada saab, kui tervet asja ees ei ole," vastas poiss, nagu püütaks teda lolliks teha. ,,Tehku tervete järele, tehku nagu need, kui ta on peenike sepp ja meister." Selle seletuse juurde jäi Laane lõpuni ja nõnda aitaski Indrek tal kasti voorimehele viia, kui hakkas sõitma. Aga härra Maurus pidi omast taskust sõiduraha maksma, sest poisil omal polnud punast krossigi. Väikese summa eest sai härra Maurus Laanest lahti, aga tema vari, vaim või vaimuvari kõndis hulk aega õppeasutise hoonetes ringi, kõige enam küll härra Mauruse enda suu läbi. Sest härra Maurus oli arvamusel, et Laane ei seletanud pühakirja õieti, ja sellepärast püüdis tema ise ta seletust parandada, et nõnda kasvandikkudesse kõlbliselt mõjuda. ,,Vargad ei pea mitte jumala tegudest omale õigust otsima," ütles ta juba järgmisel hommikul palvetunnil, ,,sest jumalal on jumala teod, inimesel inimese
annaabi.ee 
