Lugupeetud Kantorek! Mäletate, kui Te ütlesite meile kõigile, et just meie olemegi raudne noorsugu. Ma pean Teile teatama, et asjad ei ole nii. Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid. Te panite meid uskuma, et me oleme tundetud ja liigutamatud. Aga me ei tunne end sellistena, vastupidi, me tunneme justkui me kaotame oma mõistuse. Samuti ei tunne me endid enam noorena, kõik see lahingumöll on meid muutnud palju vanemaks, kui me tegelikult oleme. Me usume, et Te olete meid reetnud ja saatnud meid tühjade ja mõtetute ideede eest surma. Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus. Kuid Te vist ei tea, mis tunne on olla päevast päeva suures hirmus, kas täna jään ellu ja kas ma pärast näen oma sõpru kasarmus. See tunne on h
Proua d'Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga suutis pooli varjata. Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid, nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Treville'ile. Nõuanded olid enesestmõistetavalt antud pealekauba. Taolise vademeekumiga varustatult oli d'Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie ajaloolasekohustused tegid vajalikuks tema portree visandamise. Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga naeratust solvamiseks ja iga pilku väljakutseks
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute
kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus
Kõik kommentaarid