Poiste kiri Kantorekile (1)

Poiste kiri Kantorekile
Lugupeetud õpetaja Kontarek!
Sõja eel rääkisite meile uhkelt milline au on sõjaväevs teenida ja oma riigi, oma isamaa eest võidelda ning teistele Saksamaa õilsaid tõekspidamisi jagada. Te küsiste melit: „Kas tulete kaasa ,kamraadid ?“.Te kutsusite meid kuid ise jäite tulemata.Teie nimetasite meid kamraadideks, kuid seda me Teie jaoks ei ole, sest Teie end kirja ei pannud , Teie ei tulnud meiega eesliinile ega näe selle jubedusi.
Te ütlesite, et just meie olemegi raudne noorsugu.Ma pean Teile teatma, et see ei ole nii.Te olite meie klassijuhataja , Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid, kuid me ei tunne end enam noorena, lahingumöll on muutnud meid palju vanemaks , kui me tegelikult oleme.Te reetsite meid ning saatsite tühjade ja mõtetute ideede eest surma.
Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus.Kuid teie ei tea mis tunne on iga päev karta enda ja oma sõprade elu eest.Elada teadmatsuse, mis järgmisena juhtub, kes järgmisena sureb . Peita end lahingutule ajal mürsuaukedes teadmata, kas sa veel kunagi oma sõpru näed.
Te pidasite meile kirglikke kõnesid teemal, miks liituda sõjaväega sõja alguses.Te kasutasite patriootilist ilukõnet, et edasi anda rahvalikku lojaalsust ja hiilgust.Te kutsusite meid raudseks noorsooks, vihjates et me oleme tugevad ja vastupidavad. Te õhutasite meid, et meie olemegi need, keda sõjas vajatakse, kuid Te ei ole sõjas käinud.Teie ei tea ,mis tunne on karta iga hetk kuuli .Meie näeme asja teistmoodi, meie ei näe sõja uhkust ja hiilgust, meie näeme ainult surma, kannatusi, nälga ja haigusi.Me näeme hirmu ja koledusi, mida ükski inimene tundma ega nägema ei peaks. Me pole enam raudne noorsugu, kui me seda üldse kunagi olime, me ei taha uhkust ja hiilgust me tahame ainult rahu,me tahame turvatunnet ja täit kõhtu ja kõige enam tahame midagi võimatut, me tahame seda kõike unustada.Kuid need õudused ei kao meie peadest kunagi,me ei muutu kunagi endisteks, ainult surm võib meile veel täieliku rahu tuua.
Behm Ja Kemmerich on juba surnud ja ilmselt ei jõua ka järelejäänutest kõik tervana koju ja isegi kui jõuame, ei suuda me enam oma vana elu jätkata. Meil pole millegile tugineda .Enne sõda ei olnud meil midagi, ei tööd,peret ega talukohta, olid vaid unistused, tühjad mõttelennud, mis nüüd nii kaugete ja võõrastena tunduvad .Me olime valmis teie kõrval surema, sest uskusime sellese millese teiegi, kuid tuleb välja, et teie ise sellese tegelikult ei uskunud, muidu olekste praegu siin.Kükitaksite meie kõrval kaevikutes, peidaksite end mürsuaukudes ja näeksite neid jubedusi mida meiegi.
Ilmselt oleks ka ilma teie utsitusteta paljud meist sõtta läinud, kuid kindlasti mitte kõik, võibolla oleks Behm veel elus, tema ei soovinud siia tulla, kuid kuna kogu klass läks tuli ta ikka kaasa.Kogu klass läks aga teie, meie juht, meie eeskuju , Teie jäite maha.Teie elasite oma elu edasi.
Me keegi ei tea kas jumal või keegi Tema taoline on olemas, kuid kui maailmas mingitki õigust on jõute ka teie otsapidi esiliinile ja näete ning tunnete seda mida meiegi.Siis Te mõistaksite mis sõda tõesti on ja mis tunne on olla sõdur
Parimate soovidega Teie klass