Küüditamise mälestused (0)

KÜÜDITAMISE MÄLESTUSED
Minu heaks vestluskaaslaseks oli sel teemal mu vanavanaema Milvi – Õie (Pruul) Jürisaar
sünniajaga 15. mai 1932. Praeguseks on ta vanuselt juba 82. aastane.
Sõja ajal oli ta noor tüdruk, vaevu 8. aastane, elas ema, isa ja õe ja vendadega Torgu vallas
Mäebe külas Lausi talus Sõrves. 1939. aastal tulid vene väed sisse, siis uut sõda ei olnud.
1940. aastal läks ta kool. Neil õpetaja oli ja sealt hakati ära viima inimesi, ning mu
vanavanaema õpetaja viidi ära Kuressaare lossi keldrisse, nende kirikuõpetaja viidi ära ning
nende vallavanem ja riigiametis olevad inimesed viidi kõik ära lossi keldrisse, need inimesed
on sinna väikse linna peale maetud, mis seal Kuressaare lossi kraavi ääres on. 1940. aastal oli
päris rahulik. 1941. aastal hakkas jälle sakslane peale tulema, hakkas jälle sõda. Siis
mobiliseeriti kõik mehed ära, viidi kõik Venemaale. Inimesi küüditati, viidi ära. Siis
vanavanaema ema suri ära ning ta isa viidi Venemaale ja ta jäi siia tädi juurde. Siis oli hirmus
sõda, sakslased tulid, siis ta ja teised varjasid endid metsades, heinakuuris ja kaarikutes. Kui
lennukid tulid, lasti pomme, kahuritest kuule, tulistati ning terve linn oli neid täis. Üks tuli,
teine läks. Siis hakkas saksa vägede poolt uuesti inimeste ära vedamine ja jälle küüditamine,
paljud viidi arkulaagrisse ja kommnoored, kes olid veneajal need ja kõik, sakslased viisid jälle
lossihoovi ja siis igalt poolt neid inimesi, kommnoori ja kommuniste veeti ja piinati ning
tapeti seal Kuressaare lossihoovis. Ning osa, keda viidi arkulaagrisse , seal põletati neid ning
just sakslased põletasid neid inimesi. Kogemata kombel tema naabripere sai tagasi tulla, sest
et veneväed tulid peale ja nad ei jõudnud enam, nad olid rääkinud, mis poole Egiptuse jala oli
tehtud. Sakslased tulid 1942. aastal suure sõjaga, siis oli natuke rahulikum, hakkasid jälle
sõjad peale, venelased hakkasid tagasi tulema. Siis tuli see hirmus sõda, mis tuli kui veneajal
oli 1944. aastal rahumaaks Saaremaa. Vanavanaema läks teisele poole linna Saia külasse
tuttavate juurde, neil sattusid karjapoisid sinna. Ta oli seal ja nägi, et Tehumardil tuled
paistsid, kõik majad põletati maha, kaks nädalat oli Tehumardi lahingut. Seal oli major Miller,
too sai ka Tehumardil surma ning tema tükid toodi mu vanavanema õuele ning ta maeti
lossihoovi ja siiani peaks ta haud lossihoovis olema. Siis tulid venelased, hakas jälle
küüditamine ja inimeste tapmine. Need olid jubedad ajad. Hiljem hakati kolhoose tegema.
Inimestel võeti loomad ära, hobused võeti kõik ära. Siis oli jälle hirmus küüditamine, algul
1941. aasta oli, siis oli kui venelased tulid 1945. aastal, siis jälle inimesi viidi kogu aeg, kas
jälle Saksamaale, kus venelased olid olnud. Siis peale sõda oli gümnaasium varemetes Pikal
tänaval, siis tuli vanavanaema linna ja isa tuli tal tagasi, kui venelased tulid tagasi, siis ta elas
isa juures linnas korteris. Siis ta täditütrega käisid ringi, siis kutsuti neid gümnaasiumi
varemeisse ja seal oli nendel meestele vorstitööstus olnud , ta tädimees oli rääkinud talle, nad
ei läinud tookord sinna gümnaasiumi keldrisse, seal oli tehtud inimestest vorsti. Pärast tulid
kolhoosid, siis ta koos täditütrega käisid linnas ja seal lossihoovi keldrites vaatamas, mis seal
lossivallide sees oli, seal olid ketid, kus inimesed olid ketis olnud ja verd olid kõik need
keldrid täis. Need olid jubedad. 1949. aastal tuli jälle hirmus küüditamine, veeti kaasa väiksed
lapsed, vanad inimesed kõik. Veneajal elu läks nagu ta läks. Maal olid kolhoosid, linnas oli
töö, puudus ja viletsus oli igal pool, puudus oli söögist, peale sõda ei olnud mitte midagi.
Nagu vanavanaema ütles, et sõda oli sõja otsa ning tal oleks veel pikalt rääkida, aga kuna ta
elab mandril, siis pidi lühidamalt rääkima.
Meriliis Semjonov
9c klass
Kuressaare Gümnaasium