Kunst iseseisvas Eestis 1920-1940 (1)

Kunst iseseisvas Eestis

1919 – 1940
1918.a. alguses oli loodud Tartus ühing “Pallas” edendama esteetiliselt nõudlikku ja kaasaegset kunsti. Kunstnike – pariislaste Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja teiste kõrval oli selle ühingu juhtide hulgas kirjanik Friedebert Tuglas , kes hiljem ka “Siuru” liikmena aitas kaasa kunstilist kvaliteeti esmatähtsaks pidava haritlaskonna konsolideerumisele. “Pallas” hakkas korraldama näitusi ning rajas 1913.a. lõpul samanimelise kunstikooli. Aastatel 1919 – 1940 sai selles koolis oma hariduse enamik eesti väljapaistvamaid kunstnikke. Tartu muutus pikaks ajaks Eesti juhtivaks kunstikeskuseks. 1924.a. sai “Pallas” riiklikult tunnustatud kõrgkooliks. Tartu ja kogu Eesti kunstielus oli tähtsaks sündmuseks kunstiajaloo õppetooli avamine Tartu ülikoolis.
Eesti kunsti üldisemas arengus kahe maailmasõja vahelisel ajal võib küllalt selgesti eristada kaht etappi : 1920.aastad ja 1930.aastad. Nagu mujal Euroopas, nii näeme ka Eestis, et 1920.a. levib avangardistlik-vormiuudsust taotlev suund kunstis, kirjanduses ja muusikas kunst peamiselt laiuti. 1930.a. iseloomustab avangardi suhteline taandumine või taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga.
1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud . Vanematele kunstnikele – Triigile ja Mägile – oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 – 1970).
Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast , üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust . Täpselt, kuivalt , tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt , uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega.
Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst , mis rahulikult , aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive . Nagu Pariisis, ei tähendanud “ realistlik reaktsioon ” ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus , et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et “kuidas” on palju olulisem kui “mis”. Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonitus, plastiline modelleering või hele – tumeduse kasutamine. Sellel ajavahemikul sündis väga palju uusi ja andekaid kunstnikke.
1930.a. tähendasid ka tarbekunsti esteetilise taseme tõusu ja selle kunstiala muutumist arvestatavaks vaimse kultuuri osaks. Funktsionalistlik esteetika ja Soome ning Rootsi eeskujud aitasid 1930.a. alguseks jõuda lihtsamate, selgemate, materjalipärasemate vormideni. Keraamikas oli silmapaistvam Valli Eller (1906 – 1963), portselanimaalis Aino Alamaa (1908 – 1996), klaasikunstis Maks Roosmaa (1909 – 1971 ), metallikunstis Ede Kurrel (1909 – 1991). Eduard Taska (1890 – 1942) arendas köitekunsti oluliseks tarbekunsti valdkonnaks, andes nahale ka laiemaid ja esteetiliselt mõjusamaid kasutusvaldkondi ja – viise. Mitmel tarbekunstialal (portselanmaal, tekstiil , nahakunst) tegutses maalikunstnik Adamson – Eric.