Kümme väikest neegrit (6)

Kümme väikest neegrit
Agatha Christie
Telefon heliseb ja saan väljakutse. Tean vaid praegu nii palju, et sündmuspaik asub Neegrisaarel.
Saarele jõudse leiame eest 10 laipa . Toime on pandud perfektsed mõrvad. Mitte ühtegi otsest viidet mõrvarile. On vaid luuletus, mille järgi mõrvar tõenäoliselt tegutses ja grammofoniplaat süüdistustega. Neid inimesi ei saanud aga seaduse ees süüdi mõista. Mõrvar oli kohtumõistmise enda kätesse võtnud. Külalistena saabusid saarele 8 järgmist isikut: E.G. Armstrong , Emily Brent , W. Henry Blore, Vera Claythorne, Philip Lombard , J.G.Macarthur, A.J.Marston, Lawrence John Wargrave. Thomas ja Ethel Rogers olid saabunud saarele mõni päev varem, et valmistada maja külaliste tulekuks valmis. Igasse tuppa seina peale oli kirjutatud luuletus kümnest väiksest neegrist. Kuna muid juhtlõngu pole, võib oletada, et mõrvar tegutses selle luuletuse järgi. Nüüd on võimalik oletada ka ohvrite järjekorda. Mõned külalistest on teinud sissekandeid nendest päevadest.
Kuna luuletuses suri esimene neeger lämbudes, võib arvata, et esimene ohver oli Marston. Ta mürgitati. Teisena suri ilmselt mrs. Rogers, kuna tegime kindlaks, et ta oli surnud une pealt. Samuti mürgitatud. Kolmandana suri üsna kindlasti Macarthur, kuna nii oli märgitud päevikutesse. Neljandana suri seega Rogers. Ta oli tapetud kirvega, mis kattub taaskord luuletusega . Järgnevates sündmustes ma kindel ei ole. Miss Brendile oli süstitud kaela kaudu mürki. Seda võib pidada osaks, kus neeger suri mesilase nõelamise tõttu. Kohtumõistmine käib tõenäoliselt kokku Wargrave'i mõrvaga. Teda oli tulistatud. Revolver oli ainsana kaasas Philip Lombardil. See seab tema kahtluse alla. Peale Wargrave'i mõrva on märgitud Vera Claythorne'i päevikusse, et Armstrong lahkus öösel majast ja et Blore ning Lombard olid läinud teda otsima . Me leidsime Armstrongi uputatuna. See seletab lõiku, kus neeger läheb kalamehe õnge. Seega ellu oli jäänud 3 inimest. Vera, Blore ja Lombard. Üks neist pidi seega olema mõrvar. Blore lömastati suure karu kujulise kellaga. Nüüd kaob aga loogika . Kuna Lombard oli lastud maha, ei klapi neegri kõrbemine. Muidugi võis midagi mõrvari plaanis valesti minna. Kuna Vera leidsime ülespoodult, mõrvati tema tõenäoliselt viimasena. Me ei tea, mille järgi see hull oma ohvreid valis. Võib oletada, et ta valis ohvrite järjekorra nende tegude põhjal. Mida kergem kuritegu , seda varem ohver tapeti . Teda ei jäetud piinlema ja mõtlema, kes neist võib olla see mõrvar. Kuna saarelt oli võimatu vahepeal lahkuda, pidi see salapärane U.N.Owen olema üks nende seast.
Oletatavas järjekorras on ohvrite süüdistused järgmised:
Anthony James Marston-möödunud novembri 14. päeval, olite teie süüdi John ja Lucy Combes'ide surmas.
Ethel Rogers-6.mail 1929 kutsusite te koos Thomas Rogersiga esile Jennifer Brady surma.
John Gordon Macarthur-14.jaanuaril 1917 saatsite teadlikult surma oma naise armukese Arthur Richmondi.
Emily Caroline Brent-5. päeval novembrikuus 1931 olite vastutav Beatrice Taylori surma eest.
Lawrence John Wargrave- 10. juunikuu päeval 1930 olite süüdi Edward Setoni mõrvas.
Edward George Armstrong-14.märtsikuu päeval 1925 põhjustasite Louisa Mary Cleesi surma.
William Henry Blore-teie tõttu suri Jonas Stephen Landor 10.oktroobril 1928.
Philip Lombard-1932 veebruaris olite teie süüdi kahekümne ühe mehe, ühe Ida-Aafrika suguharu liikme surmas.
Vera Elizaebeth Claythorne-11.augustikuu päeval tapsite te Cyril Ogilvie Hamiltoni .
Süüdistused olid esitatud kindlate faktidena ja omaselt kohtunikele. Mõrvatutest valdas sellist oskust ainult kohtunik Lawrence John Wargrave. Kahtlemata oli ta ka väga arukas mees, seega võib mõrvar olla ka Wargrave, kuid otsest motiivi ei suuda ma välja mõelda. Taaskord võib vaid oletada. Näiteks ei tahtnud ta enam ainult kohust mõista. Ta tahtis asja ise ka lõpuni viia.
Leidsime kirja, kus Lawrence John Wargrave tunnistab oma süüd. Samuti läks mul üsna täppi sündmuste areng. Wargrave'i mõrv oli lavastatud. Nad plaanisid koos Armstrongiga võtta vahele mõrvari. Mõrva lavastamine toimis neil väga hästi. Wargrave ja Armstrong pidid kohtuma öösel, et kohtunik saaks anda edasi infot, mida ta on vahepeal kogunud. Wargrave lükkas aga hoopis Armstrongi kaljult alla. Nüüd lõpuks on siis kõik selge, kuidas need mõrvad toimusid. Kui me poleks leidnud kirja, mille mõrvar ise kirjutas, olekski see jäänud lahendamata looks.