Kultuuritõkestus (0)

Kultuuritõkestus
Nele T.
Lotu kõ
Inimene on liik, mis on määratud hävima – kultuuritõkestus ei pruugi aidata, kinnitab Kalle Lasna raamatut lugedes Jaan Kaplinski . Eestlane Kalle Lasn lahkab koostöös mitmete mõttekaaslastega globaalset tarbimiskultuuri ja püüab leida lahendust . Ta ei suru otseselt enda mõtteviisi peale,kuid üritab muuta teisiti arvajate mõtteviisi ja harjumusi. Saades aru, et inimesi on muidugi erinevaid ja neil kõigil paistab olevat omast arust õigus. Nii suurt kogukonda ja erinevusi selle tarbimiskultuuri kohta on raske kirjeldada, kuid aeglaselt jupp- jupi kaupa põhjalikult uurides, on seda siiski võimalik teha. Lasna raamat koosneb kahest osast, millest esimene on inimkonda ja meie kaudu kogu elusmaailma, biosfääri analüüs ja teine osa on ettepanekud olukorda parendama. Optimistlikult ennustab kultuuritõkestaja peatset muutust ühiskonnas. 1) “Ameerika rahvale saab osaks suur ärkamine. Nad asuvad oma korporatiivset riiki süstemaatiliselt lammutama ning ennistavad suveräänsuse, mis läks kaduma viimase sajandi kestel”
Meie mõtlemise fragmentaarsus, korraliku haridusliku baasi puudumine, analüütilise, sünteetilise hoiaku arenematus kõik kokku viib alati selleni, et kuidas ka ei püüa, ühel hetkel avastad ennastki unistamas ühe idee või vaate revolutsioonilisest mõjust. See toob alati lippude alla kaugelt enam inimesi, kui lihtne ja kaine, analüütiline ja kuiv, tuhandeid lehekülgi hõlmav analüüs. Viimane aga on tänapäeval ainuvõimalik lähenemine planeedi seisule. Tuleb kokku sünteesida tohutu materjal ja väga erinevate inimeste ja vaadete suhtes püüda olla tolerantne , sest isegi väärates ideedes on sügavaid tõe ivasid leida. Tuleb tõesti hoida pulssi paljude süsteemide peal ja üritada neid sünteesida. Hädavajalik algus millegi muutmiseks on leida ühtsustunne inimeste vahel, et kõik koos saaksid alustada tegevust, millest oleks ka reaalselt maailmale kasu. Vaja oleks meie tahtmiste, soovide, vaistude korrigeerimist, kooskõlla viimist võimalustega, maailma piiratusega, milles me elame. Elu edasiviivaks jõuks on siiski kahtlused, olgugi lõpuks nende töö tulemused teiste käes.
Vaja on läbi viia tõeliselt toimivad uued edasiviivad süsteemid. Raamatu alguses on terava kriitika osaliseks saanud reaalselt eksisteeriv olukord. Olukord mida on vaja muuta, mitte silmi kinni pigistada. Iseloomustatakse keskkonda ja majandussüsteemi, innustatakse lugejat mõtlema säästlikumale eluviisile üleminekuks. Samas siiski jäädes kriitilise tooni juurde. Üritatakse omistada üksikindiviidile suuremat võimu ja innustada muutma maailma. Et üksikust saaks kaks, kahest kolm jne. Tahab panna uskuma, et ühtsuses on jõud. Selles osas on tal ka küllaltki õigus. Kuna reaalselt üks inimene ei suuda muuta maailma, kui ta just ei ole türann, kes hoiab ülejäänud inimkonda enda hirmuvalitsuse all.
Raamatu teises osas väljapakutud lahendused on osaliselt õiged. Kui kõik käiks nii lihtsalt nagu Lasn arvab , siis meil ei oleks selliseid kriitilisi probleeme. Nende otsuste tulemuseks oleks vaid lühiajaline näiline rahulolu. Ameeriklased ongi idealistliku maailmavaatega ja sealt need probleemid pärinevadki. Mina oleksin tahtnud materiaalsest mõtlemisest rohkem teada ja ka kommunikatsiooni toimimisest. Kuidas mõjutab mittevajalik info inimesi ja kas see tuleb kasuks või pigem kahjuks. Lugejana, kes majandusteooriaid süvitsi ei tunne, tekib mul siiski pisut skeptiline tunne ekspansiivsete ja ökoloogiliste majandusteooriate must-valget vastandamist lugedes. Mitmete väidete puhul leiab palju rohkem kirglikke arvamusi ,kui kaineid argumente. Emotsionaalsetesse liialdustesse kalduv maailmaparandaja teab liiga täpselt, mis on õige ja mis vale, ega jäta lugejale kuigi palju otsustamisruumi.
Üheks teooriaks on ka see, et demokraatia tegelikult ei toimi. Imelik, et see lihtne tõdemus – firmat ei sa juhtida mittekompetent, ei jõua riigivalitsemisse. Riiki ei saa juhtida mittekompetendid, järelikult riigivalitsemisse astumise eelduseks on kompetentsuse eksamid. Nõue haridusele, mõtlemisvõimele on eeldus, alles sellest seltskonna keskelt saab hakata valima . Loomulikult kirjutamata reegliks riigivalitsemises on absoluutne ausus, omakasupüüdmatus. Madalama taseme demokraatia puhul, kus otsused on lihtsamad – küla, vald, korteriühistu, võiksid nõuded olla lihtsamad. Alternatiive sellele süsteemile on proovitud ja mõlemal on vene ruleti loomus: tarkade valitsejate all on suhteliselt hea elada, lollide all muutub elu põrguks.
,,Järgnevad viiskümmend aasta on tõenäoliselt jõhkrad. Planetaarne lõppmäng, mida oleme esitamas, võib vägagi hästi pöördud kestvaks kaoseks. Ja minu üleskutse mu armsale Eestile on selline: olge taiplikud. Osake näha. Olge kiired. Ärge vahetage ühte saatanat teise vastu. Teil on selline võimalus, mis antakse selles elus ja ajaloos vaid ühe korra – kujundada Eestile arukas ja jätkusuutlik tulevik ning saada säravaks eeskujuks ning lootuse teetähiseks kogu ülejäänud inimkonnale. ´´ 2) ,,Nii on religioonid ikka olnud vastujõud sellele praegu inimkonda haaranud tarbimismaania ja kasvu innustusele. Ent nagu näitab läänemaailma ja nüüd ka Aasia kogemus, ei ole religiooni pandud tõkked osutunud küllalt tõhusateks. Inimloomus , inimese vaistud on ikka murdnud igasugused tabud ja tõkked. Üks tänapäeva paradokse on see, et USA-s on edukalt liitunud kaks loomult vastandlikku õpetust: kristlik fundamentalism ja tarbimisfundamentalism, mida Ameerika – vahel päris sõjakalt – ka mujal maailmas levitab. Ent siingi ei puudu pretsedendid: ei sobinud kristluse askeetliku vaimsusega renessansiaja paavstide toretsemine, sama vähe sobib islami vaimuga sultanite ja emiiride ning täna-päeva naftašeikide luksusekultus. ´´ Sellest järeldub, et inimese jaoks on mugavus tähtsam, kui mistahes usk ja kasvatus. See mugavuse ihalemine viib meie planeedi hukkumiseni, siiski sellepärast ei pea meie põlvkond ju selle pärast muretsema ja seda ei tehtagi. Kuna füüsiliselt pole planeet veel piisavalt kriitilises seisus. Asja tuum on selles, et inimene on looduses üsna unikaalne liik. Oleme õppinud looma ise endale meeldivama elukeskkonna, kõrvaldama suuremaid ja väiksemaid ohtusid oma elule ja tervisele. Oleme aina enam muutnud oma lähi kekskkonda, alates riietest ja lõpetades maastikuga . Paraku ei suuda me siin arvestada loodusseadusi, ignoreerime oma tegude kaugemaid ja kaudsemaid tulemusi. See, et suudame lähiperspektiivis saada aina enam seda, mida tahame, on pikemas perspektiivis ohtlik. 3) ,,Nagu kõigi elusolendite tahtmistele, pani ka meie eellaste tahtmistele piiri loodus ise, inimene kujunes inimeseks karmis looduses, võitluses nappide ressursside pärast. Nii ei kujunenud inimese enda loomuses piisavalt enesekontrolli, enesepiiramise võimet, oskust loobuda kättesaadavast-pakutavast. Kultuuri ja kitsamalt religiooni pandud tõkked inimese hävitavale eneseteostusele ei ole, nagu nägime, osutunud piisavaks ja neidki on kiirelt purustamas praegune tarbimisfundamentalism, kiirele rahuldusele ja naudingule orienteeritud tsivilisatsioon.´´ Ilmselgelt ei muutu meie elueal asi paremaks, pigem, kui märgata muutust , siis vaid negatiivsuse poole. Minu isiklik arvamus on, et Ameerika on nagu naine, teda märgatakse siis, kui teda pole olukorda parendamas. Kui kõik on nii nagu peab, ei ole teda keegi ka kiitmas.

K.L. Kultuuritõkestus

3) http://jaan.kaplinski.com/new/kultuurit%C3%B5kestus.html