Kuidas sai võimalikuks Eesti omariikluse saavutamine? (1)

Kuidas sai võimalikuks Eesti omariikluse saavutamine?
Igal riigil ja rahvusel on rääkida oma lugu ja nii ka meil. Oma ajaloo jooksul oleme olnud erinevate riikide okupatsioonide all, kuid ometi 1918. aastal õnnestus meil iseseisvaks riigiks saada. Kuid mis olid selle eeldused ning kuidas see juhtus?
I Maailmasõja eel ja käigus kujunesid välja kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised eeldused Eesti iseseisvumiseks. Kultuurilisteks eeldusteks olid ühtlane kirjakeel , raamatute ja ajakirjanduse laialdane levik, samuti kirjaoskuse tase, mis tollal oli rahvastikus koguni 97%-il. Meil oli oma rahvuslik haritlaskond, kes organiseeris igasugu seltside ja ühistute tegevusi. See kõik oli äärmiselt vajalik, suurendamaks rahva eneseteadvust ning hoidmaks inimestes usku ja lootust, olla midagi enamat kui lihtsalt üks väike osa Venemaast.
Vähem tähtsad polnud ka majanduslikud eeldused. Kujunesid välja tööliste kihid . Talupojad said viimaks hakata talusid päriseks ostma ning seega said nad maa peremeesteks. Samal ajal toimus ka eestistumine ning üha enam tekkis eestlastest majaomanikke, kaupmehi ja haritlasi. Laienes tööstus- ja põllumajandustoodete saatmine Vene siseturule, Eesti oli muutunud üheks arenenumaiks Vene riigi piirkonnaks peale 1905. aasta revolutsiooni majandustõusu.
1905. aasta revolutsioon polnud meile kasulik mitte üksnes majanduslikult, vaid see ka äratas rahva justkui unest. Hakati tõsiselt tegelema poliitikaga ning looma erakondi. Pead tõstsid sellised poliitikud nagu Jaan Tõnisson (Eesti Demokraatlik Erakond), Konstantin Päts (Eesti Maarahva Liit) ja Jüri Vilms (Eesti Tööerakond). Vene riigis nõrgenesid baltisakslaste positsioonid ja eestlaste osatähtsus maa- ja linnaomavalitsustes tõusis. Veel eriti oluliseks võib meie seisukohalt pidada veel Esimest maailmasõda, sest selle venimene kurnas Venemaad ja Saksamaad. Oli aeg oma kõige võimatumaid unistusi realiseerida.
Märtsis korraldati Petrogradis 40 000 osavõtjaga demonstratsioon , mis omakorda viis meid 30. märtsil 1917 allkirjastatatud autonoomsuseni. Eesti alad liideti üheks kubermanguks (va Narva ja Setumaa) ja selle ette asus Ajutise Valitsuse kuberner, keda pidi aitama valitav Ajutine Maanõukogu (Maapäev). Valimised olid mais ning juba juulis tuldi esmakordselt kokku. Vaatamata vene sõjaväelaste ägedale vastuseisule formeeriti Rakveres 1917.a suvel 1.Eesti Polk. Rahvuskongressil püstitas Jüri Vilms uue, esialgu võimatu, sihi – taotleda täielikku iseseisvust.
1918.aasta jaanuaris astuti esimesed konkreetsed sammud omariikluse suunas, nimelt saadeti välja saatkonnad Eesti taotluste tutvustamiseks Venemaale, Prantsusmaale ja USA-sse. 18. veebruaril algas sakslaste pealetung ning eestlased moodustasid Maapäeva erakorralise volitusega Päästekomitee, kuhu kuulusid Päts, Vilms ja Konik . Ettenägelikult koostati Iseseisvusmanifest , milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks riigiks. Võimalust ära kasutades loeti see 23ndal augustil 1918 Endla teatri rõdul Pärnus ning järgmisel päeval juba Tallinnas, kus moodustati ka Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Päts. Juba kolmandaks märtsiks oli terve Eesti Saksa okupatsiooni all, kuid suur julgustükk, iseseisvuse väljakuulutamine, sai tehtud. See aga omas äärmiselt tähtsat rolli pärast maailmasõja lõppus, sest Saksamaa pidi kaotades võimu üle andma eelnevale valitsusele, milleks oligi Eesti Ajutine Valitsus.
Kui mõelda sellele, kuidas siis Eesti ikkagi iseseisvaks sai, või mis olid selle eeldused, siis üht selgepiirilist vastust polegi nii kerge välja tuua. Kuid leian, et meil vedas tohutult ja et eestlaste esivanemad olid julged ja kavalad. Tänu neile sündis paljudele tollastele inimestele utoopilise unistusena näiv Eesti Vabariik ning tänu sellistele sündmustele oleme tänapäevas jõudnud siia, kus praegu oleme.