Kuidas jääda ellu ja olla kõige edukam? (1)

Kuidas jääda ellu ja olla kõige edukam ?
On loodusseadus, et ellu jäävad need liigi isendid, kes on kõige tugevamad. Evolutsioon on kujundanud tänapäeva loomade eellastest, need kes elavad praegu maapeal , täiustanud neid ja kohandanud elukeskkonnaga, keskkonna mõjudega, igati loogiline, et kui kõik meie ümber areneb, ei saa jääda ka meie arenemata. Esmapilgul võiks öelda, et kel jõud sel õigus – tugevamaõigus. Kuid kas ikkagi on alati nii? Kuidas saab mõõta, kas edukam on lõvi või hamster? Öeldakse küll, et lõvi on loomade kuningas, võib-olla tõesti. Sõltub ju edukus mitmest aspektist : looduslikest vaenlastest, toitumisviisist, rändest või näiteks ka keha omapäradest, püsi-või kõigusoojalisusest. Ka siin on valikuid äärest ääreni, imetajad on võrreldes teiste loomadega arenenuimad, kuid looduses on nad siiski väga suures vähemuses. Selge on, et edukust ei saa mõõta isendite koguarvus, sellisel juhul peaksid kõige edukamad olema ju putukad, aga võib-olla ongi. Putukaid on isendite arvult väga, väga palju. See teeb mingis mõttes raskemaks ka nende võimalused ellu jääda. Tuua lihtne võrdlus, tipp kiskjad saavad paar järglast korraga, samas, kui mingid sipelgad saavad korraga mitutuhat järglast. Vahe on lihtsalt selles, kui efektiivne see kõik on, kui suur osa järglastest saab hukka ja kui palju mitte. Toiduahelas altpoolt üles liikudes on ka näha, et mida kõrgemal on isend, seda vähem annab ta järglasi, seega järglaste arvukus ei pruugi olla primaarne näitaja, liigi edukuse määramisel. Oleks ju suhteliselt halb, kui pruunkaru saaks korraga 369 järglast, siis võiks öelda, et kõik viiakse tasakaalust välja, mis ei ole ka kaugeltki hea.
Loomulikult on veel palju aspekte, määramaks edukust. Üks selline on liikidevahelised suhted( sümbioos, kisklus , parasitism, konkurents jm). Parasiidid toituvad peremeesorganismist, tehes peremehele kahju ja saades ise sealt kasu. Parasiite on palju, näiteks sääsed, paelussid , aga ka kägu, kes muneb oma munad võõrasse pessa. Kasu saadakse teise organismi pealt, mis on omamoodi leidlik, ei pea otsima ise toitu või elupaika, tuleb leida lihtsalt üks loom ja siis tema küljes parasiteerida. Mingilmääral parasitismiga on sarnane ka kisklus, kuigi kisklust ei nimetata parasitismiks on ka seal nii, et üks osapool saab kasu ja teine saab kahju nagu parasitismi puhulgi – või peaks ütlema, et üks saab kasu ja teine surma. Kiskluse puhul on tõesti mängus tugevamaõigus, eeldusel, et saakloom , ei lollita kiskjat kavalusega. Näiteks on liblikaid, kelle seljal oleks justkui silmad, on putukaid, kes on ümbritsevaga väga sarnased, tänu millele lihtsalt röövloom ei leia saaklooma. Nutikuse alla võib lugeda ka sümbioosi, mis on kasulik mõlemale osapoolele, kõige tuntum näide on ilmselt samblik, kes koosneb samblast ja vetikast või näiteks seenjuur – mükoriisa, kus on põimunud taimede juured ja seened. Üks saab toitaineid ja mineraale , teine fotosünteesist ülejääva süsiniku, mida kasutatakse seeneniidistiku ehitamiseks. Kui kõi eelpool nimetatud kooseluvormid on liikide vahelised, siis liikide sisnene on konkurents, vähe sellest, konkurents on veel mõlemale osapoolele kahjulik ka. Konkurents ressursside pärast paneb isendid püüdlema paremuse poole, sest muidu nad lihtsalt häviks. Nagu ütleb meie majandusõpetaja, siis ressursid on piiratud ja nii tegelikult ka on. Ressursside jagamises võib eristada kahte äärmust: 1.) despootlik – juurdepääs on ainult piiratud hulgal konkurentidest, esineb ka enda oma kaitset( elupaikade puhul territoorium jne). 2.) võrdne ressursside jaotus, juurdepääs piiratud ressurssidele on piiramatul hulgal konkurentidel. Konkurentsiga saab siduda ka väga hästi lindude rännet. Linnud lendavad soojale maale, et saada omale toitu, mida külmemas kohas napib, vähendavad konkurentsi, et oleks lihtsam elada.
Kõiki asjaolusid kokku võttes ja lisades sinna veel paljunemise, liigi tervete ja tugevate isendite vahel, saamegi liigid, mis ei sure välja, vaid täiustuvad aja jooksul, üritades kavaluse ja leidlikusega kompenseerida oma miinuseid. Seega liigi edukuse ja püsimajäämise aluseks võib lugeda tervete suguvõimeliste järglaste saamise, kohastumuse ja kavaluse.
Rauno Savolainen 12a