Alumiiniumkeevitus ................. Põleti võimsus peab olema 100 liitrit tunnis metallis millimeetri kohta, leek on normaalne. Lisa metallina tarvitatakse põhimetalli koostisega vardaid .Räbusti koostises on 28% naatriumkloriidi, 50% kaaliumkloriidi , 14% liitiumkloriidi , 8% naatriumfluoriidi . Keerukaid detaile on soovitav pärast keevitamist sisepingete vähendamiseks kuumutada temp 300 C. Kuna räbusti on alumiiniumi suhtes väga aktiivne , puhastatakse õmblus esmalt räbust ja seejärel niisutatakse teda 5 min jooksul 2% kroomhappe lahuses.Mis on kuumutatud kuni 80 C ja seejärel pestakse õmblust kuumaveega.Osa detaile kuumutatakse ka ette temperatuurini 300 C, kui seina paksus on 4-9 mm valitakse 4mm elektrood ja 140-210 amprine voolutugevus. Alla 4mm paksust seina on sellisel viisil raske keevitada , sest see kipub aukliseks põlema . Elektroodide katte imab hästi niiskust , seetõttu hoitakse elektroode kuivas kohas .Niiskunud elektroode kuumutatakse ahjus mille temp
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatili
Kuid siiski nad teenisid Jumalat omal viisil ja neile oli vägagi tähtis lähedaste hingeõnnistus. (Põltsam 2000) Kuna tööd oli tehtud eesti keelega, usuõpetusega ja need faktid on kõik tõendatavad, et see toimus enne reformatsiooni siis on ka see, et katoliku preestrid olid suutelised eesti keeles ka kirjutama hakkama ja kindlasti nad ka tegid seda. Ning mainimist väärib, et katoliku kirikul on vaieldamatu panus eesti kirjakultuuri arengusse lihtsalt meil puuduvad kõige varasemad materjalid selle kohta. Kuid kinnitust leiab, et esimene eestikeelne trükis pärineb aastast 1525, kuid kas tegu oli katoliku või luterliku raamatuga jääb meile esialgu teadmatuks. (Põltsam 2000) Antud raamat annab hea ülevaate, kui suur panus on katoliku ajal meie eesti kirjakultuuri ning leian, et seda tuleks väärtustada. Kasutatud allikate loetelu Epner, L., Metste, K. & Olesk, S. 2005. Vanem eesti kirjandus. 15.02.2017 Põltsam, I. 2000
Eesti kirjakeele kujunemine Liisbet Reemann ja Kristina Pihlapuu 10.H Eesti kirjakeele kujunemisloos eristatakse kolme periooodi: 1. Stahli-pärane kirjaviis (ebaühtlane ja saksapärane)- Esimestest kirjapanekutest kuni aastani 1680. 2. Forseliuse kirjaviis, vana kirjaviis (esimene ühtlustatud kirjakeele variant)- 1680-1843 3. Uus kirjaviis (soomepärane)- 1843 kuni tänapäev Vana kirjaviis ● Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava. ● Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). ● Tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega. Laused vanas kirjaviisis Enne 13. sajandit Kõrdan oli ühdellä vanhalla auvoisalla meehellä ülin kurja nainõn, ken soimasi, kirosi tervehen pitkän päiva
Johannes Aavik meie kirjakeele rikastajana Keeleuuenduse eestvedaja, tuntumaid eesti keelemehi Johannes Aavik (1880- 1973) oli päritolult saarlane, õppinud Tartu Ülikoolis ja Nezinis vanu keeli, Helsingi Ülikoolis keele- ja kirjandusteadust ning romaani ja soome-ugri filoloogiat. Ta tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Aaviku sünnikoht Kuressaare jäi talle peagi kitsaks, "intelligendimat õhkkonda" igatsedes asus ta 1912. a. sügisest Tartusse, kus töötas prantsuse keele õpetajana 8- klassilises kommertskoolis ja avaldas 1914. aastani "Postimehes" iganädalasi lühiartikleid pealkirjaga "Väiksed keelelised märkused". 1913. alustas Aavik "Uute sõnade sõnastiku" koostamist koos V. Grünthal-Ridalaga, Aavik
Mis või kes ohustab Eesti kirjakeelt? Keele säilimise ja arenemise jaoks on kõige tähtsam see, et seda kasutatakse. Eesti keel on Eesti riigikeel alates 1989. aasta keeleseaduse järgi. Kõigil eestimaallastel on seaduslik õigus saada keelelist õpet ja haridust. Paraku ei ole kõik nii ilus ja muretu kõikides Eesti piirkondades. Õnneks on meil olemas keelekaitse Keeleinspektsiooni näol. Keeleinspektsioon pakub järelvalveteenust eekõige mitte-eestlaste keelekasutuses. Eesti keelt kasutab aktiivselt kirjakeelena veidi rohkem kui miljon inimest. On suur saavutus, et sellise suhteliselt väikese rahvaarvu juures on meie kirjakeel sajandeid säilinud. Tänapäeval tegutseb Tartu Ülikoolis eesti kirjakeele uurimiskeskus. Nende eesmärk on luua vanade tekstide ja sõnaraamatute põhjal elektroonilised kogud
kirjakeeles. Ja kui ta avaldab poliitiku või arvamusliidri kirjatüki, siis juriidiliselt ei pea see ammugi olema korrektses kirjakeeles. Seadus seda ette ei näe. Juriidiliselt on kõik korrektne, aga kui kõik kirjutaksid korrektselt kirjakeeles, siis kogu vaatepilt muutuks väga palju ja see oleks ainult hea. Keeleteadlane Peet Nemvalts kirjutab ajalehes, et ka halvas inglise keeles kirjutatud teadusartiklit peetakse meil paremaks kui eesti keeles kirjutatut, siis on see ainult pooliti õige. Õige on, et eesti teaduse ülima kvaliteedi nimel kuulutatakse eesti keeles tehtud teadustööd juba ette väärtusetuks. Aga inglise keele kvaliteedi osas on asjad teisiti, vähemalt ingliskeelsetes maades. Iga rahvusvahelise ingliskeelse teadusväljaande toimetaja nõuab, et mu artikli oleks tingimata üle vaadanud native speaker. Ning mõne ajakirja koduküljelt leiab ka vastava teenuse, ca 350 eurot teksti eest
Bengt Gottfried Forselius (sündinud umbes 1660). Õppeaeg oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks Forselius ise. Põhirõhk oli lugema õppimisel ja usuõpetusel, kuid õpiti kuigipalju ka raamatuköitmist, rehkendamist, saksa keelt ja kirikulaule. 1686. aastal andis Forselius välja esimese eestikeelse aabitsa ja samal aastal tuli ka välja „Vastne Testament“. Esimese eestikeelse piibli trükkis Jakob Köler 1739. Paralleelselt arenevad välja põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeel. Esimene ajakiri arvatakse olevat „Lühhike öpetus“ (ilmunud 1766-1767, täispikk pealkiri on „Lühhike öppetus mis sees moned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka veiste haigusse ning viggaduste vasto“) ja esimeseks ajaleheks loetakse „Tarto maa rahva Näddali-Leht“ (1807). Nagu on paista, siis keskajal polnud haridus kõigile võrreldes uusajaga niivõrd kättesaadav
annaabi.ee 
10 punkti
~ 2 lehte
0 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid