Ellen Niit Elulugu Ø Ellen Niit on eesti luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija. Click to edit Master text styles Ø Ta sündis vaeslapsena ja õmbleja tütrena 13. juulil 1928. aastal Tallinnas. Second level Ø Abielus oli Jann Krossiga. Third level Fourth level Ø Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal 19381943, Tallinna 4. Keskkoolis 19431947, Tartu Ülikooli Fifth level keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1947 1952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal 19521956
Keskkoolis ja Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Tartu Ülikooli aspirantuuris ta Eesti lastekirjanduse alal. Esimesed luuletused ilmusid siiis, kui Ellen Niit oli veel kooliõpilane ja kandis nime Ellen Hiob. Ellen Niidu sügavalt läbi tuntud lembe- ja koduluule tõuseb esile värskuse ja jõuga. Isamaaluule on seotud töö ja läbielamistega. Ta on ka tõlkinud peamiselt ungari, soome ja vene keelseid raamatuid. Koos Jaan Krossiga on ta ka avaldanud matkaraamatuid. Need on kirjutatud peamiselt Egiptusest ja Türgist. Lastekirjanikuna on Ellen Niit olnud väga edukas. Tal on eesti lasteluule arendajana väga suur roll kanda. Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1, ETV mittekoosseisulise toimetajana ja alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik. 31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskrösis Sándor Petfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.
Päkapikk Nüüd päkapikk asub teele. Tal seljas on pisike märss... Ja plaanis on jätta tal meelde sinu väikene jõuluvärss. Tal plaanis on õppida ära see laul, mida sina tead, näha korraks su silmade sära, kuulda, kas sa ka viisi pead. Päkapikk ei pea nimekirja neist, kes teinud on mõned vead. Päkapikk paneb nime kirja neile, kes tahaksid olla head Ellen Niit on olnud abielus Heldur Niiduga 1949- 1958 Sündis Toomas Niit 1958-2007 oli abielus Jaan Krossiga. Sündisid lapsed Maarja Uudusk, Eerik-Niiles Kross ja Märten Kross. Ellen Niit on elanud peamiselt Tallinnas. Ta on Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige Ellen Niit on töödanud luule konsultandina. ETV toimetajana. Alates 1963. aastast on ta vabakutseline kirjanik. Ta on välja andnud: 7 luulekogut. 9 värssraamatut. 2 näidendit. 6 proosaraamatut. Autasud ENSV teeneline kirjanik. Valgetähe 3. klassi teenetemärk. Tallinna vapimärk Ellen Niidu büst Ungaris E
1979 ning selle raamatu kunstnik oli Edgar Valter. Esimene Ellen Niidu väikelaste proosaraamat tuli välja 1963 aastal, mis kandis nime ,,Pille-Riinu lood", aastal 1970 ilmus ,,Triinu ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järje osa ,,Triinu ja Taavi uued ja vanad lood". Isiklik. Ellen Niit abiellus Heldur Niiduga aastal 1949 ning neil sündis poeg Toomas Niit aastal 1953 ja nad lahutasid aastal 1958. Seejärel abiellus ta Jaan Krossiga 1958. aastal, nad olid abielus kuni Jaan Krossi surmani aastal 2007. Nende abielust sündis ka 3 last: Maarja Undusk (1959),Eerik-Niiles Kross (1967) ja Märten Kross (1970). Ellen Niit on elanud kogu oma elu peamiselt Tallinnas.
Tallinna 4. Keskkoolis aastatel 19431947, Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust aastatel 19471952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal aastatel 19521956. Ellen Niit on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina aastatel 19561961, ETV mittekoosseisulise toimetajana aastatel 19611963. Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik. Ta oli abielus kirjaniku Jaan Krossiga kuni viimase surmani 27.12.2007. Ellen Niit on elanud peamiselt Tallinnas. Looming Luulekogud "Maa on täis leidmist" (1960) "Linnuvoolija (1970) "Karud saavad aru" (värsikogu; 1972) "Oma olemine, turteltulemine" (1979) "Krõlliraamat" (1979) "Tere, tere lambatall!" (1993) "Veel ja veel Krõlliga maal ja veel" (2002) Luule valikkogud "Midrimaa" (1974) "Suur suislepapuu" ([[1983}}) "Ühel viivul vikervalgel" (1999) Värssraamatud "Kuidas leiti nääripuu" (1954) "Rongisõit" (1957)
100/248g puhta kullaga • Seoti jäigalt inglise naelaga • Kurss lasti vabaks 1933 üleilmse majanduskriisi ajal RAHATÄHED • Pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, 1928 ringluses 100-margased trükiga ÜKS KROON EESTI KROON • Eesti kroon oli aastatel 1924–1941 ning 1992– 2010 Eesti Vabariigi ametlik valuuta. • Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud „taaler", mis võrdus 100 krossiga. • Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar", mis pidi koosnema sajast pennist ja võrduma kuldfrangiga • Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt“. • Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. EESTI KROON AASTATEL 1928–1941 • Eesti marga ja penni kasutamine lõpetati 1927. aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928.
Elulugu Luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija. Oli abielus kirjaniku Jaan Krossiga kuni viimase surmani. Sündis vasesepa ja õmbleja tütrena Tallinnas, kus alustas õpinguid, jätkas neid 1938 43 elukoha muutmise tõttu Tapal, 1943 47 õppis Tallinna 4. keskkoolis ja 1947 52 Tartu ülikoolis keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. 1956 61 oli Tallinnas Kirjandus Liidu luulekonsultant, 1961 63 oli ETV mittekoosseisulise toimetaja, alates 1963 on Ellen Niit olnud vabakutseline kirjanik.
aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas maksma 1. jaanuaril 1928. Üks kroon jaguneb sajaks sendiks. Uue rahaühiku nimi tuli margaga paralleelselt kasutuses olnud nn kuldkrooni nimest. Erinevalt Eesti markadest olid Eesti kroonvääringus pangatähed ja mündid kujundatud ühtses stiilis, Günther Reindorffi ja Georg Vestenbergi poolt. Lõplikule nimetuse leidmisele eelnes pikk arutelu. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar". Berliini Eesti seltsi esimees pakkus et 1 erk=100 üset, mis oli tuletatud sõnadest "Eesti rahva kindlustus". Sel teemal heideti nalja, et olgu siis 1 erk=100 laiska. Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Keegi mees Valgamaalt pakkus nimeks "tukat"
peamiselt väliskaubanduses. Seaduse algses eelnõus nimetatud taalri asemel võeti Otto Strandmani ettepanekul kasutusele kroon. Eesti kroon kehtis aastatest 1928-1940. Kroon hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928. Üks kroon jaguneb sajaks sendiks. Uue rahaühiku nimi tuli margaga paralleelselt kasutuses olnud nn kuldkrooni nimest. Enne kui leiti nimetus kroon, siis sellele eelnes pikk arutelu nimetuse. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar". Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. Kroon oli peale Eesti kasutusel veel Taanis, Norras, Tsehhoslovakkias ja Rootsis. Senti aga kasutati mitmekümnes riigis. Mõnedes neis
aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928. Üks kroon jaguneb sajaks sendiks. Uue rahaühiku nimi tuli margaga paralleelselt kasutuses olnud nn kuldkrooni nimest. Erinevalt Eesti markadest olid Eesti kroonvääringus pangatähed ja mündid kujundatud ühtses stiilis, Günther Reindorffi ja Georg Westenbergi poolt. Lõplikule nimetuse leidmisele eelnes pikk arutelu. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar", mis pidi koosnema sajast pennist ja võrduma kuldfrangiga, nagu Läti latt[2]. Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. Kroon oli peale Eesti kasutusel veel Taanis, Norras, Tsehhoslovakkias ja Rootsis
Eesti mark jagunes 100 penniks. Eesti marga ja penni kasutamine lõpetati 1927. aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928. 2.2. Eesti kroon Uueks rahaühikuks sai kroon .Üks kroon jaguneb sajaks sendiks. Uue rahaühiku nimi tuli margaga paralleelselt kasutuses olnud nn kuldkrooni nimest. Lõplikule nimetuse leidmisele eelnes pikk arutelu. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar". Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. Kroon oli peale Eesti kasutusel veel Taanis, Norras, Tšehhoslovakkias ja Rootsis. Senti aga kasutati mitmekümnes riigis.
kiiresti ja visalt, nagu heale õppurile omane, samal ajal end abistades poeetika käsiraamatutega. Suure lugemusega inimesena kasvas Krossi luuletundmine ning areng toimus üsnagi kiiresti. Eriti tõstis noor poeet ja kirjanik esile Marie Underi ja Aleksandr Puskini. Pärast gümnaasiumi möödus aeg Arbujate varjus. Ühiseid jooni leiab Krossi ja A. Sanga ning K. Merilaasi värsside vahel, kuid eriti seostatakse mehe luulet B. Alveri värssidega ehk temal on Krossiga sarnaselt intellektuaalne, keeleteadlik ja selge luule. Üldine vaatenurk ühtis samuti Arbujatega. Tolleaegse Jaan Krossi luule oli intellektuaalne, mis kujutas mingit mõtet või tõdemust ning kõik see oli luulevahendite kesta ümber pandud. Ühed tema tugevamad luuletused on lembeluuletused, milles leiame nii ohjeldamatut kirge kui ka peent ihalust. Noorel Jaan Krossil oli veel sotsiaalne isiksus saavutamata, kuid ajakonkreetsus tiheneb 1940-ndate aastate lõpus
1947-1952 õppis Ellen Niit Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Samal ajal käis kuulamas ka soome-ugri keelte loenguid, kust sai alguse ka tema tõlkija amet. 1952-1955 õppis ta Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal. Kirjanike Liitu võeti E. Niit vastu 1954. aastal. Oma kirjanikunime kannab ta alates 1949. aastast, mil abiellus kursusekaaslasega- tulevase kirjandusteadlase Heldur Niiduga. Aastal 1958 abiellus kirjanik Jaan Krossiga. 1956- 1961 töötas E. Niit Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina ning aastatel 1961-1963 töötas ta ETV mittekoosseisulise toimetajana. Tema kohustuseks oli kirjutada kuus kaks stsenaariumi lastesaadete jaoks. Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik. 3 Ellen Niidul on neli last ning kolmteist lapselast. Esimesest abielust poeg Toomas Niit ning
Kundas, Põlvas, Lihulas ja mitme pool mujal. Kasvulava oli seega piisavalt avar järelkasvu järjepidevuse tagamiseks, kuid soovida jättis treeninguline kvaliteet ja ala perspektiivne juhtimine. Mitmes klubis ei olnud krossisõit aastaringne harrastus, mõnel pool sõideti krosse mitme teise motoalaga kahasse. Mis Tallinnasse puutub, siis kahes meie põhilises motoklubis: Tööjõureservisdes ja Kalevis oli eelisalaks muidugi ringrajasõit. See ei tähendanud, et seal krossiga ei tegeldud. Asfaldipiloote, kes krossi ei sõitnud oli tegelikult vähe. Motokross oli asendamatu vahend filigraanse sõidumeisterlikkuse omandamisel, ilma milleta ühelgi motoalal hakkama ei saadud. Kross oli kõige alus ja sellest kõik ka alustasid. Paljud pealinna motosportlased saavutasid ka krossisõidus kõrgeid kohti, kuid põhialaks jäi neil siiski kas 5 ringraja- või hipodroomisõit
teekonna täpne kirjeldus, kuna osadest kohtadest pole suuremat midagi teada. Peale pikka arutlust raamatu üle soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest seal on väärt materjali Egiptusest, Sinuhe elust ning õpetlikku elufilosoofiat. Võrdlus Waltari kirjutas ,,Sinuhesse'' ka omaenda elutunnetuse, oma rahuldamata kire, oma kujutlused ja teadmised. Ta oli enda eestkõneleja, tema autorikujund. Siinkohal leian paralleele Waltari ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas. Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe'' filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga
Raamat saab järhe 1984 Hõbevalgem. Elu lõpul soov asjad kokku panna ja midagi muuta, tegeleb sellega ja lõpetatud ei saagi. Poeg Mart Meri andnud raamatu 2008 Hõbevalge. 70ndatel tekitas Meri suurt poleemikat. Kuidas ajalooainesega ümber käiakse ja legende põimitakse faktidega? See on asi, mis annab faktidele jõudu. Tuntud põhiväiteid: kui antiikkirjanduses räägitakse hüperböröast, siis on see Saaremaast räägitakse. Annab suure eelajaloo. Hõbevalget annab rööbitada Krossiga, kui ajalookirjanduse võimalused NL ajal piiratud, siis muudes vormides nt dokumentaalkirjanduses, saab suurt ajalugu kirjutada. Oli euroopalik. Juhan Peegel. Ajakirjanduse eriala rajaja. Aeg-ajatl ilukirjandust kirjutanud. Arvult ei ole seda palju. Rannakirjanduslik algus, tegelikult tuleb 50-60ndate vahetusel. 1973 Kolm tahedat lugemist. Följetonistlik lahendus proosas. Följetonismi esiletõus 70ndatel sümptomaatiline. 1979 Ma langesin esimesel sõjasuvel
asjadest, kuid selle kaudu ka tänapäevast. (1979) 1988-2010 Minge üles mägedele I – XII o 2001 Kõllane õtak o 2002 Uued Harala elulood o 2011 Vastsed Harala elulood o 2013 Ugandi igatsus Traadi puhul eeldame, et mingisugust maaelukajastust peaks tema loomingus tulema. Sinna juurde ka traditsioonilist hoiakut. Võib julgelt öelda, et Traat on Krossi kõrval teine väga oluline autor. Võrreldes Krossiga Traadi tegelaskond mängib mingis mõttes ühiskonna madalamates kihtided. Kross viitab siiski kõrgema klassi poole. Traat õppis stsenaristikat. Suurest sarjast – kõigil neil 12 osal on ka eraldi pealkirjad. Tegevusaeg on 1880ndatest aastatest kuni 1940ndateni. Kui seda võrrelda Tammsaar „Tõe ja õigusega“, siis võib öelda, et see ühele kohal keskendatus on selles teoses suurem kui Tammsaarel. Osad on küll üsna ühes võtmes kirjutatud, kui viimane on siiski veidi teistmoodi
Jakobson, J.Smuul. Nende loominguvabadus oli piiratud, iga vabamgi mõte suruti maha. Selle aja kirjanikud olid mõjutatud rangest reziimist ning tänapäeval tunduvad paljud nende ideed vastuolulised. Näiteks Juhan Smuul oli väga nõukogudemeelne, mis on paljudele solvav. Vabavärss on värsisüsteem, milles üks ja määrav rütmitus puudub. Varem viljeles seda Peterson, ka Haava, Suits. 60-ndatel hakati Eesti NSV-s luulet uuendama ning vabavärsi eest võitlema Krossiga eesotsas. Autori vabaduse-sõnub kulmineerus kogus ,,Kivist viiulod" (1964), mis poetiseeris tollast kommunismi-ehitamise kampaaniat modernistlikul viisil. Eeskuju võeti saksa padukommunistist Brechtist. Kross ei olnud loomulikult nõukoguliku propaganda ruupor, sest autor proovis luuletamisel seda vältida, keskendudes muudele liinidele. Vabavärsi algatajate hulka kuulusid veel E. Niit ja A. Kaalep. Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 60-ndatel debüteerinud eesti luuletajaid, kelle teosed
neil kevadhommik on - mu soontes - (sinu) hele päev mu huultel sinu huulte liblikad neil suvehommik on - mu huultel - (sinu) hele päev Refrään on varju hämaruses naeratus suur läbipaistev kuu - ma tean ta jälgib sind sa püüad varjata end minu unenäos külm naer mu unne lõikab - kõlisev kui klaas Nüüdisproosa Demokraatia taassünniga kaasnes hulk kõrgetasemelisi proosateoseid. 1980.-90. aastate vahetusel domineeris veel vanem põlvkond eesotsas Jaan Krossiga. Tema ajaloolistel romaanidel on lai lugejaskond ("Wikmani poisid"). Kross, Traat ja Valton avaldasid teoseid ka 1990. aastatel. 1980. aastate lõpul tekkis nn avalikustamiskirjandus, kirjutati Siberi vangilaagritest ja asumiselolekust (Heino Kiige "Maria Siberimaal"). 1988. a ilmus väliseesti kirjaniku Ilmar Talve romaan "Maapagu", mis käsitleb nooreestlaste põlvkonna Pariisis paguluses oldud aega, rõhutades, et maapagu on otsustamine vabaduse kasuks
annaabi.ee 
