Krõõt ja Mari - tõetruu üldistus Eesti talunaise saatusest (0)

Krõõt ja Mari – tõetruu üldistus Eesti talunaise saatusest
19. sajandi Eesti taluperes oli tähtsaim alati mees. Mees oli pere töörügaja ja juht. Mehe otsustada oli, kuidas ja mida talumaadega tehakse. Mees ütles, kes tuleb sulaseks ja kes elab saunas. Perenaine jäi üldjuhul kõrvaltvaatajaks, saamata avaldada oma arvamust. Naisi peeti nõrgemaks, mehele alluvaks, pere ja maja hoidjaks. Tegelikult oli talunaise elus palju katsumusi, millele aga ei tohtinud alla vanduda.
Noore neiu esimene katsumus oli abielu. Kuna peres oli tavaliselt palju lapsi, oli ka pea igas peres talukoha pärija. See tähendas, et vajadus koduväiks oli väike ja enamasti said uue elukoha mehele minevad noorikud. Nii juhtus ka Krõõdaga, ehkki talukoht oli uus ka Andresele. Samas oli mees seda varem külastanud ning saanud selle ostmise kohta ise otsuse teha. Krõõdal selline võimalus puudus, tema pidi tahes- tahtmata kaasa minema. Krõõda jaoks oli kodu alati tähendanud suurt laant, mis laulule vastu rõkkaks. Uus kodu oli soo, kus metsa asemel oli võsa ja jändrikud puud. Kuidas olla õnnelik kohas, mis on nii kardinaalselt erinev isakodust? Selle aja talunaisele ei rääkinud seda keegi, kuid nad pidid siiski hakkama saama ja proovima olla nii õnnelikud, kui võimalik.
Talus tegid mehed ja naised erinevat tööd. Mehe ülesandeks oli tegeleda põldudega, künda, puid lõhkuda. Mehed ehitasid, parandasid ja kaevasid – nad tegid kõiki neid töid, kus oli vaja palju jõudu. Naiste tegemised olid füüsiliselt veidi kergemad, kuid samas nõudsid neiltki suurt pingutust ja pidevat tegutsemist . Kõige kiirem aeg oli heinaaeg, kus Krõõt mõistis, mida tähendab perenaine olemine. Ta tõusis päikesega, talitas loomad, koristas ja küüris, tegi lõuna ja viis selle heinamaale perele. Ta aitas ka ise heina teha ning kui teised pärast lõunat puhkasid, pidi Krõõt koju jooksma , et lehmi lüpsta, misjärel ta jälle heinamaale pidi minema, et seal paar tundi kasulik olla. Hiljem pidi Krõõt veel sigu söötma ja õhtusööki valmistama. Kui meespere magama läks, siis jäi perenaine veel üles, et kedrata, kuni ta voki taha magama jäi. Naise töö võib tunduda mehe omast kergem, kuid tegelikult on see palju rutiinsem ja puudub nähtav tulemus – iga päev peab kõike ikka uuesti ja uuesti tegema. Selle tõttu vananesid talunaised tihti enneaegu. Ka Tammsaare enda ema suri noorena, samas kui isa elas palju kauem. Maril oli mõnes osas veelgi raskem – lisaks perenaisekohustusele oli tal seitse last, keda kantseldada. Kui tüdrukuna oli Maril laul pidevalt huulil, siis perenaisena ta enam ei laulnud – mured võtsid kogu ta aja.
Töö ei olnud ainus, mis naiste elu raskeks tegi. Tihti oli nende raske saatuse põhjuseks nende oma abikaasa. Põhjuseid, miks see nii oli, on mitmeid – mees võis olla vägivaldne, kuid ta võis olla hoopis hoolimatu, mis oli veelgi halvem. Vägivald oli näha Pearu ja tema naise puhul – joobes peaga peksis ta naist. Andreski peksis oma naist Marit , näiteks päise päeva ajal vemblaga üle piha. Mari ei saanud Andresele vastu hakata, vaid talus seda kannatlikult ja rahulikult . See oli talunaise saatus, selle vastu ei saanud ta midagi teha ning mis naine see oli, kes mehe peksugi välja ei kannatanud. Peaasi et lapsed peremehe vihast pääseksid. Krõõta Andres ei puutunud, kuid Krõõdagi elu ei olnud kerge. Naine oli kerge ja nääpsuke, mitte suurekasvuline ja tugev nagu paljud teised talunaised. Andres tegi majale kõrge lävepaku, et sead tuppa ei pääseks, kuigi ta oleks võinud aiaga sigade õuepääsemist takistada. Selle tõttu pidi õrnuke Krõõt raskeid veeämbreid üle paku tõstma , ka raseduse ajal. Seda, et see naisele üle jõu käis, mõistis Andres alles Krõõda surivoodil, kuid siis oli juba hilja. Meestega on seotud ka kolmas raskus – peremees ootas naiselt poegi. Krõõdal sündis järjest kolm tütart, seega pidi ta taluma Andrese pettumust. Krõõdale tundus, et tütarde sündimises on ainult tema süüdi.
Talunaise saatus ei olnud 19. sajandil kuigi helge . Naine oli peres äärmiselt vajalik, aga samas tegutses ta tihti taustal, saamata tehtu eest ühtki kiitvat sõna. „Kannata aga rõõmuga, noorik , ega armastus muidu ei tule kui valu ei ole.“ ütles saunatädi Krõõdale. Just selline oligi taluperenaise saatus – kannatus ja valu, kust võis leida kübekese armastust.