Tihti sisaldab kultuur arvukalt subkultuure. Subkultuurid võivad põhineda ühisel eal, religioonil, etnilisel pärandil või tõekspidamistel. Subkultuuris võivad peale väliste tunnnuste esineda ka kõik võimalikud kultuurielemendid: oma eripärane keel, moraal, hierarhia, kunst, muusika, kombestik, traditsioonid, ajalugu, uskumused. Süstemaatilised subkultuuri uurimused said alguse 20 sajandi kahekümnendatel, Chicago koolkonnas, peale 1945 aastat andsid suurima panuse kriminoloogid ning subkultuure defineeriti eelkõige kui deviantseid rühmitusi, mis koondavad sarnastele isiklikele probleemidele ühiseid lahendusi otsivaid inimesi. 70ndatel lähenes Birminghami koolkond subkultuuridele semiootiliselt lähtudes varasest Roland Barthesist, võttes samas aluseks marksistliku maailmavaate ja Gramsci hegemooniteooria. Subkultuuri käsitleti kui imaginaarset lahendust vastuoludele vanemate töölisklassikultuuri ja pealetungiva massikultuuri vahel. Kaasaegsed
Kuriteo koosseisu koos süü küsimuse selgitamisega teeb kindlaks pädev kohus. 2.1. Tapmine Üks kõige julmemaid kuritegusid on tapmine. Suure tapmiste arvu seletamiseks Ameerika Ühendriikides on põhjustena välja pakutud rassikonflikti, töölisliikumist ja Lääne asustamist ümbritsevat tugevat vägivallatraditsiooni. Kuid teistes sarnase ajalooga riikides, nagu Austraalias, Kanadas ja Uus Meremaal, on tapmisi palju vähem. Mõned kriminoloogid väidavad, et tapmismäära saaks vähendada relvamüügi piiramisega. 1987.aastal kasutati 59% mõrvade juures USAs relva, kõige sagedamini kerget tulirelva. Ometi on relva omamine kriminaalse vägivalla põhjusena kaheldav. Ühe uurimuse andmetel omandavad relvastatud kurjategijad oma relvad üldreeglina sõprade, sugulaste ja tuttavate käest ostes. Paljud neist ütlevad, et nad ostsid relva enesekaitseks, mitte kuriteo toimepanemiseks
Tihti sisaldab kultuur arvukalt subkultuure. Subkultuurid võivad põhineda ühisel eal, religioonil, etnilisel pärandil või tõekspidamistel. Subkultuuris võivad peale väliste tunnnuste esineda ka kõik võimalikud kultuurielemendid: oma eripärane keel, moraal, hierarhia, kunst, muusika, kombestik, traditsioonid, ajalugu, uskumused. Süstemaatilised subkultuuri uurimused said alguse 20 sajandi kahekümnendatel, Chicago koolkonnas, peale 1945 aastat andsid suurima panuse kriminoloogid ning subkultuure defineeriti eelkõige kui deviantseid rühmitusi, mis koondavad sarnastele isiklikele probleemidele ühiseid lahendusi otsivaid inimesi. 70ndatel lähenes Birminghami koolkond subkultuuridele semiootiliselt lähtudes varasest Roland Barthesist, võttes samas aluseks marksistliku maailmavaate ja Gramsci hegemooniteooria. Subkultuuri käsitleti kui imaginaarset lahendust vastuoludele vanemate töölisklassikultuuri ja pealetungiva massikultuuri vahel. Kaasaegsed
Kuriteo koosseisu koos süü küsimuse selgitamisega teeb kindlaks pädev kohus. 0.1 Tapmine Üks kõige julmemaid kuritegusid on tapmine. Suure tapmiste arvu seletamiseks Ameerika Ühendriikides on põhjustena välja pakutud rassikonflikti, töölisliikumist ja Lääne asustamist ümbritsevat tugevat vägivallatraditsiooni. Kuid teistes sarnase ajalooga riikides, nagu Austraalias, Kanadas ja Uus Meremaal, on tapmisi palju vähem. Mõned kriminoloogid väidavad, et tapmismäära saaks vähendada relvamüügi piiramisega. 1987.aastal kasutati 59% mõrvade juures USAs relva, kõige sagedamini kerget tulirelva. Ometi on relva omamine kriminaalse vägivalla põhjusena kaheldav. Ühe uurimuse andmetel omandavad relvastatud kurjategijad oma relvad üldreeglina sõprade, sugulaste ja tuttavate käest ostes. Paljud neist ütlevad, et nad ostsid relva enesekaitseks, mitte kuriteo toimepanemiseks.
Oma raamatus ,,Sotsiaalne patoloogia" tõi ta üksikasjalikult välja inimese kriminaliseerumise etapid: · Käitumisreegli rikkumine · Interaktsioon ümbritsevaga negatiivse reaktsiooni vormis · Solvumistundest esile kutsutud teine üleastumine · Ümbritsevate (legaalse võimu) hukkamõist ja märgistamine seadusrikkujana · Kurjategija rolli omaksvõtmine Olenemata teatud erinevustest oma vaadetes on kõik märgistamisteooria kriminoloogid üksmeelsed teatud põhipunktides: · Pole olemas kuriteo absoluutseid tunnuseid. Mingi teo määratlemine kuriteona sõltub eranditult inimeste reaktsioonidest. · Oma isikuomadustelt ei erine kurjategijad praktiliselt mittekurjategijatest. · Kohtusüsteemi ja karistusaparaadi mõju kuritegevusele on pigem kuritegevust õhutav kui tagasihoidev, mistõttu oma tegevusega toovad nad ühiskonnale kahju, mitte kasu.
Kriminaalne käitumine kujuneb välja bioloogiliste eelduste ja keskkonnamõjude koosmõjus. Pärilikkus on populatsiooni tasemel kasutatav tõenäosuslik kontseptsioon, mis pole taandatav indiviidi tasemel tehtavaks ennutuseks. Uuringutes püütakse eelkõige selgeks teha teatavate pärilike eelsoodumuste olemasolu ehk osa indiviididel on suurem tõenäosus pärilike faktorite mõjul kujuneda kurjategijaks kui teistel. Täna usuvad juhtivad kriminoloogid seda, et kriminaalse käitumise juures peab võtma arvesse nii bioloogilisi faktoreid kui ka keskkonda. Nt tuvastati 1991. aastal Hollandis perekond, kelle meessoost esindajate hulgas esines regulaarselt vägivalda. Nimelt leitigi neil olevat defektne geen monoamiinoksidaas, mis tingiski selles perekonnas meeste vägivaldse käitumise. Pärilikkuse kohta on tehtud ka rida klassikalisi uuringuid.
Suhtumine käitumishälvetesse eri kultuuriregioonides. Kesk-Euroopa saksa keelt kõnelevas (Saksamaa, Austria, Shveits) kultuuripiirkonnas alustasid "raskete " laste uurimist meedikud-psühhiaatrid, ning ühiskonna murelapsi liigitatakse meditsiiniliste näitajate alusel. Ümberkasvatamist nimetatakse RAVIPEDAGOOGIKAKS. Inglise keelt kõnelevas kultuuripiirkonnas (USA, Kanada, GB) hakkasid käitumishälvikuid uurima sotsioloogid-kriminoloogid, mis tähendab seda, et noori õigusrikkujaid liigitatakse sotsioloogiliste näitajate alusel. Ümberkasvatamine on RESOTSIALISEERIMINE. Romaani keelt kõnelevas kultuuripiirkonnas (France, Italia, Hispaania) tegelevad nendega psühhoanalüütikud. Inimese käitumise geneetilisi sõltuvusi. Käitumisgeneetika- e. psühhogeneetika- käitumise ja selle psüühiliste ning neurofüsioloogiliste aluste probleemid. Uus teadusharu esimene monograafia 1960.a. Fuller ja Thompson. 1
teha. Tekib sageli olukord, kus tuleb hinnata olukorda ka seoses sellega, mida vajaduste rahuldamine teistele inimestele kaasa toob (st kas see on etiketiga, seadustega jne kooskõlas). Enne kui vajaduspõhine seisund käitumises ei realiseeru, inimest vastutusele tegude mõtte eest võtta ei saa. Abraham Maslow vajaduste hierarhia: Püramiidiskeem; seda vajaduste süsteemi kasutavad peale psühholoogia ka teised valdkonnad nagu turundus, personalitöö, majandusliku käitumise valdkonnad, kriminoloogid jne. Maslow järgi moodustavad vajadused mitmetasandilise hierarhilise süsteemi, mille baasiks on füsioloogilised vajadused. Sellele ehituvad peale ohutuse, kuuluvuse, väärikus ja respekt, eneseteostus. Et rahuldada kõrgema tasandi vajadust, on vaja, et kõik eelnenud (ehk alumised tasandid) oleksid rahuldatud. Seega kontrollib kõrgem tase ürgsemat ja madalamat vajadust; kõrgemat saab allutada alumistele. Selle süsteemi alusel saab samuti inimest iseloomustada. Nt: Kui organism on
a 11 osariigi tapmiste koguarve aastatel 1930-1949. Ta võrdles aastas toime pandud tapmiste taset hukkamise riskiga (hukkamiste arv tuhande tapmise kohta) ja leidis, et need kaks näitajat muutusid teineteisest sõltumatult. Lisades siia juurde Euroopa riikide statistikat, tegi see uurija üldistuse, et tapmiste toimepanemine ei sõJtu sunnanuhtluse säilimisest või kee- [1846]lustamisest (Schuessler 1952). Samasuguste tulemusteni on jõudnud ka niisugused tuntud Ameerika kriminoloogid nagu Thorsten Sellin ja Walter Reckless (Sellin 1959; Reckless 1969: 43). Lähtudes ülaltoodud uuringute loogikast saab Eestit pidada negatiivse tulemusega riigiks. Kehtib ju siin sisuliselt alates 1992. aastast moratoorium surmanuhtluse täideviimise suhtes ning tapmiste ja tapmiskatsete arv kasvas samal ajal 1991. a 136-lt juhtumilt 304-ni 1995. aastal, seega 2,23 korda. Kuigi on tegemist niisuguste kuritegude hüppelise kasvuga, ei saa me väita, et tapmiste arvu
Vaadeldud uuringutest kolm olid piisavalt suurte valmidega, et eraldi vaadelda varavastaste ja vägivaldset kriminaalse käitumist. Nende tulemustest ilmnes, et oli olemas seos kergete varavastaste kruitegude ja puudus vägivaldsete kuritegude korral. Adopteerimiste uuringute korral põrkutakse väga teravate isikuandmete kaitsmise ja eetliste probleemidega, mille tõttu uusi mastaapseid uuringuid teadaolevalt läbi viidud ei ole. Adopteerimiste uuringuid on mõned kriminoloogid teravalt kritiseerinud, seades kahtluse alla bioloogiliste faktoreid arvestava mõju kuritegevusele. Nimetatud kriitika näib aga olevat pigem ideoloogiline ja teaduspoliitiline kui korrektsetele empiirilistele argumentidele tuginev. Adopteerimiste puhul tuleb aga kindlasti arvestada seda, et lapsendavad perekonnad käituvad selekteerivalt ja valivad lapsi, kes tunduvad neile olevat sobilikumad nende keskkonda. See
uurimisvaldkonna kui meetodite kaudu (võtab üle saavutusi ja pakub teistele väärtuslikke andmestikku uuritavate sotsiaalsete süsteemide anomaalsete seisundite kohta). Sarnane on seos ka hingeteadustega. Kriminoloogia klassikalised koolkonnad normativism ja positivism Normativistlik paradigma juured 17. sajand (Grotius ja loomuliku õiguse põhimõtted) loomuliku õiguse kontseptsioon ongi kajastatud kriminoloogia normativistlikus paradigmas, kusjuures idealistlikult meelestatud kriminoloogid käsitavad nn loomuliku kriminaalõiguse allikana inimese olemust või siis inimesest kõrgemal seisvat alget. Nad usuvad, et seadused on loomuliku kriminaalõiguse projektsioon. Normativistliku kriminoloogia teene: kurjategija isiksuse problemaatika esiletõstmine. See sunnib ka pidevalt tegelema kriminaalseaduse kvalitatiivse parandamisega sotsiaalse õigluse saavutamise nimel. Kuivõrd kriminaalseadus tuleneb inimese või tema ühiskondliku olemise olemusest, teenib
Vaadeldud uuringutest kolm olid piisavalt suurte valimitega, et eraldi vaadelda varavastast ja vägivaldset kriminaalset käitumist.25 Nende tulemustest ilmnes, et seos oli olemas kergete varavastaste kuritegudega ja puudus vägivaldsete kuritegude korral.Adopteerimiste uuringute korral põrkutakse väga teravate isikuandmete kaitsmise ja eetiliste probleemidega, mille tõttu uusi mastaapseid uuringuid teadaolevalt läbi viidud ei ole. Adopteerimiste uuringuid on mõned kriminoloogid teravalt kritiseerinud,26 nad seavad kahtluse alla bioloogiliste faktorite arvestatava mõju kuritegevusele. Nimetatud kriitika näib aga olevat pigem ideoloogiline ja teaduspoliitiline kui korrektsetele empiirilistele argumentidele tuginev. Adopteerimiste puhul tuleb aga kindlasti arvestada seda, et lapsendavad perekonnad käituvad selekteerivalt ja valivad lapsi, kes tunduvad neile olevat sobilikumad nende keskkonda.27 See tähendab, vanemad, kes suhtuvad tolerantsemalt
Lembert kas isik on normipärane. Või normivast. Käitumisega, sõltub sellest, kellega ta suhtleb. Ratsionaalse valiku teooria. D. Ernish. Isik teab, et käitub õigusvastaselt, kuid olenemata sellest käitub nii. Isik veeretab süü kannatanu kaela. Hälbekäitumise sots seletus. Durkheimi anoomia teooria. Stigmatisatsiooni teooria ehk märgistamine. Selle märgi olemasolu tõukab inimese hälbekäitumisele. Konfliktoloogiline seletus. Siia kategooriasse kuuluvad teoreetikud, radikaalsed kriminoloogid, kus jätavad kõrvale kutitegevuse teooriad. Kõik ülejäänud kuriteg teooriad, püüavad iseloomustada ühiskonda. Õigem oleks vaadelda konkreetsete gruppide vahelisi suhteid, mitte ühisk. tervikuna. Rikkumine on üks osa ühiskonna konfliktist, mis leiab aset erinevate gruppide vahel. Normide rikkujad ei käsitleta, konfliktoloogilise sunna järgi ei ole normide rikkujad vaid pigem mässajad, kes astuvad ühisk....välja, sest ühisk teeb osadele liiga. Paigutamisega vanglasse, nt
Lembert kas isik on normipärane. Või normivast. Käitumisega, sõltub sellest, kellega ta suhtleb. Ratsionaalse valiku teooria. D. Ernish. Isik teab, et käitub õigusvastaselt, kuid olenemata sellest käitub nii. Isik veeretab süü kannatanu kaela. Hälbekäitumise sots seletus. Durkheimi anoomia teooria. Stigmatisatsiooni teooria ehk märgistamine. Selle märgi olemasolu tõukab inimese hälbekäitumisele. Konfliktoloogiline seletus. Siia kategooriasse kuuluvad teoreetikud, radikaalsed kriminoloogid, kus jätavad kõrvale kutitegevuse teooriad. Kõik ülejäänud kuritegevuse teooriad, püüavad iseloomustada ühiskonda. Õigem oleks vaadelda konkreetsete gruppide vahelisi suhteid, mitte ühiskonda. tervikuna. Rikkumine on üks osa ühiskonna konfliktist, mis leiab aset erinevate gruppide vahel. Normide rikkujad ei käsitleta, konfliktoloogilise sunna järgi ei ole normide rikkujad vaid pigem mässajad, kes astuvad ühiskonnast välja, sest ühisk teeb osadele liiga
annaabi.ee 
