Järgmiste ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema. Eriti karmi ja sõjaka (esma)mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule- mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas / trampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas / kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles / viimaks keerasin ta kaela kaheksaks. Negatiivsus jätkub minu jaoks ka tapatööle järgnevate ridadega nüüd on hea ja lihtne / ärkan üles, lähen tööle / tulen koju, lähen magama / ... / elu on ilus!, mis oma retoorilise lõpuhüüdega tekitab tühja ja vastiku tunde, sest niisugune rutiinne elu ei saa minu arvates olla ilus. Ja lõpuks toob muige taas mu näole
Sügisel pritsis üks masin mind põlvini märjaks, kuigi saanuks lombi ees hoogu maha võtta. Seda enam, et mõnikümmend meetrit kaugemal jäi auto teiste masinate taha sappa seisma. Küsisin juhilt, miks ta mind täis pritsis. Ta vastas, et ei näinud mind, ega kavatsenudki vabandust paluda. Ütlesin, et ma olin ju ainus jalakäija, hästi nähtav, vabandust ta ikka ei palunud. Lõpuks sülitasin ja läksin minema. Naga kargas mulle selja tagant kallale. Tema ema kriiskas, et ma ei ole piisavalt palju märg... Kui möödakäijad manitsesid, et jalakäijat ei tohi täis pritsida, sõimas mamma neid "kuradi narkomaanideks". See vahejuhtum häirib mind seniajani. Keskmist sõrme olen näinud korduvalt ja signaali kuulnud samuti siis, kui oma kodu lähedal 30 km/h alas õige kiirusega sõidan. Kuid see kõik on tühiasi võrreldes juhtumiga, millest kirjutan tänase Ekspressi "Magneti" rubriigis. Tai poksi
,,Mul algab sel aastal puhkus varem, saame juba oktoobri lõpus reisile minna. Kuhu sa minna tahaksid?" küsis ta kavalalt. ,,Minu pärast kas või Kuule...," torises Kersti edasi, ,,Richardot seal nagunii pole." Selle peale astus ema korraks köögist välja ning tuli tagasi, 2 lennupiletit näpus. Nagu muuseas libistas ta need Kersti ette lauale. Kersti võis küll pahas tujus olla, kuid see ei takistanud teda pileteid piilumast. ,,Hispaania? Me lähme Hispaaniasse?!" kriiskas ta ülirõõmsalt põrandal üles-alla hüpates. Ema naeratas selle peale kõige soojemat naeratust ning võttis tütre kaissu. ,,Ma arvasin, et 2 nädalat seal meeldiks sulle. Saate veel Richardoga koos olla." ,,Emps, sa ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab! Pean kohe sellest Richardole rääkima!" ning juba jooksis Kersti telefoni järele. Kätte jõudis päev, mil Richardo lahkuma pidi. Neil olid kõik plaanid järgnevaks kohtumiseks tehtud
seda paremini näha.Jane märkas äkki, et raami külge oli kinnitatud kiri.Ta voltis selle ettevaatlikult lahti.Kirjas seisis : „ Kallis Jane, Michael sai kompassi, nii et se pilt on sulle. Au revoir! Mary Poppins.“ Jane luges kirja valjusti ette, kuni ta jõudis sõnadeni mida ta ei mõistnud. „Missis Brill!“ hüüdis ta. „Mis tähendab „au revoir“?“ „Oo revoor,kullake?“ kriiskas missis Brill kõrvaltoast. „Kas se ei tähenda – las ma mõtlen, ma pole neis välismaa keeltes just tugev -, kas see ei tähenda „jumal õnnistagu sind?“Ei.ei.ma eksin.Ma arvan, kullake miss Jane, see tähendab „kohtumejälle“.“ Jane ja Michael vaatasid teineteisele otsa.Nende silmis säras rõõm ja arusaamine.nad teatsid, mida Mary Poppins oli tahtnud öelda.Michael ohkas pikalt ja kergendatult. „Kõik on korras“ ütles ta väriseval häälel
,, See on Tikumees tema tegi selle," ütles Michael ja võttis pildi oma kätte, et seda paremini näha.Jane märkas äkki, et raami külge oli kinnitatud kiri.Ta voltis selle ettevaatlikult lahti.Kirjas seisis : ,, Kallis Jane, Michael sai kompassi, nii et se pilt on sulle. Au revoir! Mary Poppins." Jane luges kirja valjusti ette, kuni ta jõudis sõnadeni mida ta ei mõistnud. ,,Missis Brill!" hüüdis ta. ,,Mis tähendab ,,au revoir"?" ,,Oo revoor,kullake?" kriiskas missis Brill kõrvaltoast. ,,Kas se ei tähenda las ma mõtlen, ma pole neis välismaa keeltes just tugev -, kas see ei tähenda ,,jumal õnnistagu sind?"Ei.ei.ma eksin.Ma arvan, kullake miss Jane, see tähendab ,,kohtumejälle"." Jane ja Michael vaatasid teineteisele otsa.Nende silmis säras rõõm ja arusaamine.nad teatsid, mida Mary Poppins oli tahtnud öelda.Michael ohkas pikalt ja kergendatult. ,,Kõik on korras" ütles ta väriseval häälel
Keskkomisjoni lühend vene k) saalis. Teda saatis tormiline aplaus, kuid lahkudes hakkas professoril halb. Ilusal augustikuu päeval vaatles prof ikkagi oma kiirt. Pankrat teatas, et tema juurde tuli Rokk (vene k tähendab ka saatus). Tal pidi olema ka mingi kroonupaber ainult tänu millele Persikov ta ka sisse lasi. Rokki kirjeldus lk 104. persikovi ei huvitanud muu kui see paber. kui ta selle läbi lugenud oli, tormas ta tel juurde ja kriiskas sinna: "kuidas see mõeldav on, minu luba küsimata, ta võib ju kes teab millega hakkama saada jne". ta ei tahtnud enne luba anda kui on ise munadega katsetanud, siis ühmas "käsk on käsk" ja näitas Rokkile, kuidas masinat käsitseda. Hoiatas käasi sinna alla panemast, see pidavat epiteelkoe vohamist tekitama, kuid ta polnud jõudnud selle hea või pahaloomulisust uurida. Siis hakkas professor Rokki uurima: "Kes te olete, miks te seda kiirt tahate? miks kõik nii salajane ja kiire
Teda piinati pikalt ning talle öeldi ära isegi pisikesest armust surnukskägistamise näol, enne kui ta tuleriidale saadeti. Siis aga võtsid sündmused isevärki pöörde. Vandenõu oli korda läinud ja nunnadel polnud enam mingit põhjust kurjast vaimust vaevatuid teeselda. Ent sümptomid läksid aina hullemaks. Üks nunn kukkus Jumalat teotades ja krampide käes vääneldes maha, kergitas üles undruku ja alussärgi ning näitas ilma vähimagi häbita oma suguosi ning kriiskas roppusi. Tema liigutused muutusid nii siivituks, et juuresolijad pöörasid silmad ära. Ta kisendas ühtevalu, ennast ise kätega ära narrides: ,,Tule juba, niku mind!" (Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki, tehes seda mõeldamatult kiiresti. Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti pasite läinud ja mustaks
oleks täielikult Sigatüüka oma! Nad haarasid kolme ajal karikast. Harry tundis otsekohe kusagil naba piirkonnas jõnksatust. Tema jalad olid maapinnalt üles tõusnud. Ta ei saanud karikast lahti lasta; see tiris teda edasi kohiseva tuule keerises ja Cedric oli tema kõrval. Nad maandusid ja avasid oma silmad: nad polnud enam Sigatüüka territooriumil. Nad oli surnuaial. Siis kuulis Harry samme ja samas kuulis häält: "Tapa üleliigne!" Vihisev heli ja teine hääl kriiskas need sõnad öhe: "Avada Kedavra!" Roheline valgusesähvatus käis ja Cedric kukkus surnult maha. Harry tõmmati jõhkralt üles ja veeti kaasa. Ta teadis et pambus, mida mees kandis oli Voldemort. Too mees oli Vingerjas, inimene, kelle pärast olid surnud Harry vanemad. Siis ei taibanud Harry enam midagi. Vingerjas lausus loitsu, mis äratas elule tagasi Voldemorti. LORD VOLDEMORT OLI UUESTI TÕUSNUD! Voldemort tahtis Harryga pidada kahevõitlust, et siis viimane tappa
"Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere! Kas keegi kodus ka on?" küsis Helen. "Jah, on küll!" ütlesin närviliselt. "Lapsed peavad mängust välja jääma!" sosistasin Stiiv-Maikelile. "Kuidas teil koolis läks?" küsis Stiiv-Maikel. "Hästi!" hüüdsid nad kui ühest suust. "Mul oli täna superhea päev!" kriiskas Helen õhinal. "Oota, las ma räägin enne!" ütles Stiiven, kui Helen tahtis hakata rääkima. "Ei mina," "Mina", "mina", "mina" karjusid Helen ja Stiiven läbisegi. "Aitab!" käratasin neile vihaselt. "Palun rääkige ükshaaval! Kui Helen on 15 ja Stiiven 14, siis las Stiiven alustab!" ütlesin rangelt. "Hea küll!" ütles Stiiven võidukalt ja hakkas rääkima. Täna tuli meie kooli uus tüdruk ja ta on nii kena ja tal on nii ilusad silmad ka! Muide, ma kutsusin ta välja ja ta ei andnudki
Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: «Vaat', vaat', seal ta on. Seal ta ise on. Ähää,-pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu? Mis? Mi-is?» 75 Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: «Mis see tähendab?» «Kurat teab, mis see tähendab,» vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. «Niipalju kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.» «Seda ma ütlen, siin ta on!» kriiskas kubjas uuesti. «Kes see alati. Saar ei istus ja poissi poputas? Kelle juurde ta nüüdki muidu jooksis kui oma kalli Metsa Jaanuse juurde? Ega ta ometi metsa võinud jääda. Ütelge, kellel aru peas, ütelge, kas ta võis metsa jääda?» Jaanusele tuli tusk. Tema aus meel põlgas valet, kuid tõtt ei tohtinud ta seekord ometi rääkida. Ta vaikis nõutult. Kubjas uuris kui kull tema nägu. «Olgu kuidas on,» tõendas Tambet, «aga seda ma tean, et teda siin ei ole.» «Vale! Vale
.. Kuulake mind ... Ega te mind ometi enne hukka mõista, kui te mind üle pole kuulanud ...» Ta viletsa hääle mattis enese alla uuestiärganud kära tema ümber. Väike jõnglane kratsis oma pada veel agaramalt ja kõige tagatipuks pani üks vanamoor hõõguvale 82 kolmjalale pannitäie pekki, mis tulel nõnda särisema hakkas, nagu jookseks kari lapsi mardisandi järel. Clopin Trouillefou jäi hetkeks mustlaste hertsogiga ja täiesti purjus galilealaste keisriga aru pidama. Siis kriiskas ta: «Vait!» Aga et ei pada ega pann tema.käsku ci kuulanud, vaid oma duetti jätkasid, siis hüppas ta vaadi otsast alla, virutas jalaga hoobi paja pihta, mis ühes lapsega kümme sammu eemale lendas, teise hoobi panni pihta, mille rasv tulle voolas, ja ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks.
mille ta tõmbas tupest. Pööramata mõõgale tähelepanu, püüdis mileedi ronida voodile, et teda tabada, ja ei peatunud enne, kui tundis mõõga tera oma kõril. Siis püüdis ta haarata mõõka kätega, kuid d'Artagnan tõmbas selle iga kord ta haardest välja, suunas selle kord ta silmadele, kord rinnale ja libises maha voodist, otsides võimalust jõuda Ketty toa ukseni. Mileedi omakorda püüdis talle maruvihaselt kallale tormata ja kriiskas hirmuäratavalt. Asi hakkas sarnanema duelliga ja vähehaaval d'Artagnan toibus. «Hästi, mu kaunitar, hästi,» ütles ta, «kuid jumala pärast, rahustuge, või ma joonistan teile teise liiliaõie kaunile põsele.» «Alatu, alatu!» kähises mileedi. Müra peale, mida nad tekitasid -- mileedi mööblit ümber ajades, et jõuda d'Artagnanini, see omakorda end mööbli taha varjates, et end kaitsta --, avas Ketty ukse.
annaabi.ee 
