Pandora otseses tõlkes 'kingitus kõigilt'. Savist naine, kelle Hephaistos valmistas Zeusi palvel karistuseks inimkonnale. Prometheus andis inimestele tule ja õpetas neid ohverdama liha asemel loomaluid ja rasva. Iga jumal kinkis vagurale neiule midagi: kauni välimuse, ilusad rõivad, meeldiva loomuse. Kuid talle anti kaasa ka laegas, kuhu paigutati midagi halba igalt jumalalt. Pandorale ei öeldud, mida laegas sisaldab, kuid öeldi, et seda ei tohi mitte kunagi avada. Zeus kinkis Pandora Epimetheusele (Prometheuse vennale) ja mees võttis kingituse rõõmuga vastu, kuigi vend oli keelanud Zeusilt kingitusi vastu võtta. Kuid häda: Pandora oli tehtud uudishimulikuks. Ühel päeval paotas ta laekakaant ja lasi välja kõik halvad asjad sealt seest. Laegas sisaldas ka lootust: petlikku küll, kuid siiski lohutust vallandatud hädas ja viletsuses. Sealt pärineb ka mõiste Pandora laegas - tundmatu sisuga ja keelatud asja. Pandora tütrest Pyrhhast sai praeguse inimsoo esiema. Achill
Ent küllaldase ettevaatlikkuse puhul võis inimene taevalistega üsnagi talutavalt läbi saada, ta võis nende üle isegi naerda. Zeus, kes püüdis asjatult oma abikaasa eest oma armulugusid varjata oli kõigi põhiline naerualune. Hera oli komöödia põhitegelane, tüüpiline armukade abikaasa, kelle leidlikus abikaasa paljastamisel ja rivaalide karistamisel pakkus kreekalstele ohtralt nalja ja lahutas nende meelt. See ongi kreeka mütoloogia ime- humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees. Hirmuäratavad salapärasused, mida kummardati kõikjal mujal , ja kohutavad vaimud , kellest kubisesid maa, õhk ja veed , olid Kreekast välja kihutatud. Inimesed kes lõid müüte, ei sallinud irratsionaalsust ja armastasid fakte, see on tõsi, olgu mõned neist lugudest nii pööraselt fantastilised kui tahes. Herakles , kelle elu kujutas endast pikka võitlust pööraste koletistega , on kõikide
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
UNIVISIOON Maailmataju Autor: Marek-Lars Kruusen Tallinn Detsember 2013 Leonardo da Vinci joonistus Esimese väljaande teine eelväljaanne. NB! Antud teose väljaandes ei ole avaldatud ajas rändamise tehnilist lahendust ega ka ülitsivilisatsiooniteoorias oleva elektromagnetlaineteooria edasiarendust. Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info salvestamine, (õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Autoriga saab kontakti võtta järgmisel aadressil: [email protected]. ,,Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda." Foto allikas: ,,Inimese füsioloogia", lk. 145, R. F. Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.
Kirjanduse arvestus Tertia talv 1. Antiikkirjanduse mõiste, vanakreeka ja vanarooma kirjandus Antiikkirjanduse all mõeldakse vanimaid Euroopas tekkinud kirjandusi: vanakreeka ja vanarooma kirjandust. Need on tugevalt mõjutanud hilisema euroopa ja kogu ülejäänud maailma kirjandust. Sõna antiik tuleb ladina keelest ja tähendab vana. See hõlmab ajavahemikku VIII sajand e.m.a kuni VI saj. m.a.j Käsitleb vaprust, patriotismi, kodumaa kaitsmist, jumalaid, armastust, kangelasi ja tolle aja inimestele arusaadavaid teemasid. Vanakreeka kirjanduslugu sai alguse umbes VIII sajandit e.m.a. ja see jaotatakse nelja ajajärku: Arhailine ajajärk - 8 – 6.saj eKr, vanakreeka kirjanduse algus. Lüürika, eeposed. (nt Homeros ja värsivormilised eeposed) Klassikaline periood – 5 – 4.saj eKr, atika periood, domineeris atika dialekt, kirjanduslik pealinn oli Ateena. Draama saa
1) Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused. Keskaja mõiste pole kultuuriteaduses ühene. Osa õpetlasi arvab, et Ida rahvaste ajaloole on jagunemine kesk- ja uusajaks võõras. Euroopa kohta valitseb seisukoht, et keskaeg kestis Lä-Rooma keisririigi lagunemisest (5.saj) renessansini (15.saj). Keskaeg valmistas ette uusaegsete rahvuste ja kultuuride sündi. 1000a väldanud ajastu tähtsad tunnused olid uute religioonide levik (kristlus, islam, budism) ja vanade rahvaste ulatuslikud ümberpaiknemised, kokkupõrked ja võitlused eluruumi pärast, ühtede rahvaste hävinemine, teiste esiletõus. Suure rahvasterände (4.6.saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud (frangid, lääne- ja idagoodid, anglid, saksid) võtsid 5.6.saj ristiusu omaks, mida hakkasid paganatele levitama. 4.saj keiser Constantinuse ajal oli kristlus ametlikult tunnustatud Roomas, kuhu rajati
Kõik kommentaarid