Kreeka mütoloogia ime – humaanne maailm (0)

Kreeka mütoloogia ime – humaanne maailm,
kus inimene on vabastatud hirmust teadmatuse ees.
Sageli räägitakse “Kreeka imest”, maailma uuest sünnist Kreekas. See oli Kreeka poeetide uus vaatekoht, mille peale varem tulla ei osatud ja mis siiamaani pole kadunud. Uus vaatenurk seisnes selles, et inimesi hakati pidama olulisemaiks teguriks. Inimkond muutus universumi keskpunktiks, tähtsamat olendit inimesest ei olnud.
Enne Kreeka jumalaid polnud taevaisadel midagi ühist reaalsusega. Egiptuses olid jumalad ebainimlikuks muudetud inimfiguurid, nagu näiteks naise keha kassi peaga, inimene linnu peaga, lõvi härja peaga, mõlemad kotka tiibadega. Jumalad olid ebareaalsed , hirmuäratavad ja neid tuli karta. Need olendid olid sündinud kunstnike poolt, keda keegi kunagi polnud näinud, isegi loojad mitte, kui vaid oma mõttekujutelmais.
Kreeka poeetide uus vaatenurk pani kreeklaste kunsti ja mõtted keskenduma inimolevuse ümber. Kreeklastel ei olnud tahtmist luua mingeid fantastilisi kujutusi, nad lõid jumala enda näo järgi. Skulptor jälgis mängudel võistlevaid atleete ja tajus, et miski ei saa olla kaunim kui need jõulised, rühikad, noored kehad. Nii hakatigi nägema jumalaid – noorte, ilusate ja veetlevatena.
Nagu on Piibli Paulus öelnud, peab nähtamatu saama mõistetavaks nähtava kaudu. “Kreeka ime” tõigi jumalad inimsetele lähemale. Jumalate paigas Olümposel tundsid ka kreeklased end justkui omas kodus. Nad teadsid mida jumalad sõid, mida jõid, kuidas pidutsesid ja kuidas aega viitsid.
Kreeka jumalad ei olnud mitte täiuslikud, ka neil olid omad vead ja puudused, sageli tegid nad vigu ja said karistada . See võimaldas inimestel jumalate vigadest õppida ja aidata mõista, et ükski pahategu ei jää karistama, olgu süüdlaseks kasvõi jumal isiklikult. Inimesed õppisid elutarkusi läbi jumalate eksimuste. Nad võisid taevaisade äparduste üle täiesti vabalt isegi nalja heita. Naer näiteks Egiptuse sfinksi või assüüria lindeluka üle oleks olnud mõeldamatu. Sellepärast meeldisid kreeklastele jumalad veelgi enam.
Kuigi jumalad olid rohkem inimese sarnased kui kunagi varem, olid neil ka omadused, mis neid inimstest eristasid. Nad elasid jumalate paigas Olümposel, nad olid ülivõimsad, kõiketeadjad ja vihastena äärmiselt ohtlikud. Ent piisava ettevaatlikuse korral võis nendega hästi läbi saada.
Teatud mõttes võib kreeka jumalaid võrrelda tänapäva superstaaridega. Väga paljudel on nende hulgast omad eeskujud ja iidolid , kelle sarnased püüakse olla. Oma iidolitest teavad nende austajad kõike. Nad teavad, kuidas riietuvad, mida söövad, kuidas treenivad, kellega suhtlevad ja teatakse isegi nende kõige isiklikemaid probleeme. Oma iidoleid saaks pidada justkui oma lähedasteks sõpradeks. Ometi tuntakse nende ees ka suurt austust ja aukartust. Nad on niipalju kõrgemad, et nende tasmele jõudmine tundub võimatu.
Kreeka mütoloogias ei esinenud inimvaimude terroriseerimist. Varasemast hirmumaailmast loodi ilumaailm. Jumalad polnud enam hirmuäratavad olendid, keda pidi kartma . Nad olid muutunud pigem inimeste eeskujuks. See ongi Kreeka mütoloogia ime – humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees.