Koos, aga lahus (0)

Koos, aga lahus
Kohvikus einestasid kaks tüdrukut. Laura ja Liis.
Peale pikaajalist vaikust ütles mossitades Liis: „Nii kahju, me ei kohtu enam kaks nädalat.“
Selle peale ütles Laura: „Miks??“ ehmunult ja pillas leiva tüki taldrikule.
„No ma rääkisin sulle ammu , et ma pean minema vanematega reisile kaasa,“ ütles Liis väsinud häälega.
Kuna neil olid peo plaanid korraldatud, ütles Laura kokutades: „No, aga, aga, aga me ju pidime ...“
Liis katkestas teda poole jutu pealt ja ütles „Räägime sellest siis, kui oleme söögi ära söönud.“
Nad jätkasid söögi söömisega ja kui söök oli lõpetatud, läks Liis kassa juurde ning maksis söögi eest.
Nad istusid veel kohvikus, et jutt ära lõpetada.
„Mida ma teen siin ilma sinuta, mul hakkab igav?“ küsis Laura kurvalt .
„No kui me Hispaanias ära käime, siis näeme ju ikka korra?“ küsis Liis Laura küsimuse peale.
Laura tõstis pilgu Liisile sügavalt otsa ja küsis: „Oot-oot, mis mõttes korra?“
Liis vaatas aknast välja, ega osanud midagi öelda.
„Kas sa oled mulle midagi rääkimata jätnud?“ küsis Laura kahtlustavalt.
Liis ohkis korra ja ütles: „Lähme minu poole, seal räägin.“
Nad lahkusid kohvikust ja kui Liisi juurde jõudsid, tegi Liis välisukse lukust lahti ja läksid sisse. Laura nägi igal pool vedelemas kaste. Nad läksid Liisi tuppa , kuid Laura ei küsinud midagi.
Liisi toas polnud mitte midagi, peale voodi ja voodi riiete.
Laura küsis üllatunult: „Miks need kastid siin on ja miks sul midagi siin ei ole, remonti hakkate tegema?“
„Ei,“ ütles Liis, „Me kolime ära, kui reisilt tagasi tuleme.“
Laura ei osanud selle peale midagi öelda ja jooksis välja.
Ta tegi pargile tiiru peale ja tuli tagasi Liisi juurde. Helistas uksekella. Liisi ema tuli uksele vastu. Ta nägi, et Laural olid pisarad silmas ja lasi tal tuppa tulla ning saatis Liisi tuppa.
„Sa ei saa mulle nii teha, et lähed lihtsalt minema. Miks sa mulle varem ei öelnud?“ küsis Laura nuttes.
Liis läks Laura juurde ja kallistas ning ütles: „Mulle tuli ka se üllatusena eelmine nädal ja ma tahtsin sellest sulle rääkida, kuid ma ei olnud valmis selleks.“
Äkki muutus Liis rõõmsamaks, pühkis pisarad ära ja küsis: „Te ei lähe ju väga kaugele? Me saame ju ikkagi kohtuda?“
„Nooh, saame küll, aga ma lähen ju teise kooli. Me ei näe enam nii tihti teineteist,“ teatas Laura kurvalt.
„Kuhu sa siis lähed?“ küsis Liis uudishimulikult.
Laura jalutas aknani, tuli tagasi Laura juurde ja ütles: „Me lähme Saaremaale, seal ei ole meil lihtne kokku saada.“
Mõlemad muutusid jälle väga kurvaks ja nad kallistasid teineteist.
Liis: „Ära siis unusta minuga ühendust võtta.“
„Ei unusta, kallis,“ vastas Laura, „kui me Hispaaniast tagasi tuleme, siis veedame niikaua aega koos, kuni me minema läheme,“ lubas Liisile.
Liisil oli aeg koju minna ja laura saatis ta ukseni.
„ Helista mulle, kui sa Hispaaniast tagasi oled,“ ütles Liis.
„Muidugi helistan,“ Lubas Laura.
Liis astus paar sammu uksest välja ja hüüdis: „ Tsau !“
„Tsau!“ vastas Laura ja läks tuppa ning sulges ukse.