Kummitus Oskar (0)

  Elas kord üks pere. Sinna perre kuulusid ema Mai, isa Tõnu, poeg Siim ja tütar Laura. 
Ema ja isa lähevad paari päeva pärast kaheks nädalaks puhkusele ja lapsed pidid selleks ajaks 
vanaema ja vanaisa juurde maale minema. Lapsed aga ütlesid, et kas me lihtsalt koju ei või 
jääda, oleme ju juba 12-aastased, me saame ise ka hakkama. Ema küsis selle peale, et miks 
nad vanaema ja vanaisa juurde ei taha minna. Siim ütles, et nende juures on nii igav ja Laura 
lisas, et kui nad seal eelmine kord olid, uuris vanaema, kas ta temaga koos kududa ei taha. 
“Mina ja kuduma! Ei!” hüüatas Laura. 
 Isa aga ütles kavalalt: “No kuulge, me eile rääkisime vanaema ja vanaisaga. Nad ütlesid, et neil 
on midagi väga huvitavat teie jaoks ja vanaisa küsis, et kas teile kummitused meeldivad.” 
Lapsed hüüdsid kooris: “Jaa, väga meeldivad! Me iga päev räägime tondijutte! Aga oot, miks 
vanaisa seda teada tahtis?” 
 Isa vastas, et seda ta ei tea ja läks emaga ülemisele korrusele asju pakkima. Laura sosistas 
siis Siimule, et tema arvab, et vanaemal ja vanaisal on nende jaoks mingi kummitustega seotud 
üllatus. 
 “No siis ootan ma väga vanaema ja vanaisa juurde minemist,” mõtles Siim. 
“Ma tean, mina ka,” vastas Laura ja nad läksid oma asju pakkima. 
 Paari päeva pärast oligi see päev käes, kui ema ja isa läksid puhkusele ning viisid Laura ja 
Siimu vanaema ja vanaisa juurde. Kui Laura ja Siim olid ema ja isaga hüvasti jätnud, läksid nad 
sisse. Vanaema ja vanaisa ütlesid, et on nende eest ühte saladust varjanud. 
 “Miks?” küsis Laura.  
“Me arvasime,et te kardate tonte,” vastas vanaema. 
 “Ei, me armastame tonte ja kõiki sellised olendeid!” ütles Siim. 
 “Aga kahjuks linnas meil ei kummita,” lausus Laura kurvalt. 
“Noh, siis teil veab,” ütles vanaisa. 
 “Kuidas?” küsis Siim. 
 “Sest meil kummitab,” vastas vanaisa. 
 “PÄRISELT!” karjusid lapsed rõõmsalt.  
“Jah. Ja homme otsime need kummitused üles,” ütles vanaema. 
 “Just nii me teemegi!” sõnas vanaisa. 
 “Aga nüüd magama!” kamandas vanaema. 
 “Okei,” vastasid lapsed. 
 Järgmisel hommikul pool seitse olid lapsed juba üleval. Vanaema ja vanaisa ärkavad tavaliselt 
kell seitse. Kui nad sel kellaajal alumisele korrusele läksid, ei olnud nad väga üllatanud, et 
lapsed enne neid üleval olid. 
 Laura küsis vanaemalt ja vanaisalt: “Kas te öösel pauku kuulsite?” 
“Ei, kas teie siis kuulsite?” uurisid vanaema ja vanaisa. 
“Jah, meie kuulsime ja me ka teame, mis see oli,” vastas Siim. 
“No mis see siis oli,” küsis vanaema. 
 Laura ja Siim vaatasid üksteisele otsa ja noogutasid. 
“See oli oskar,” ütles Laura kavalalt. 
 “Kes on Oskar?” Küsis vanaisa, kuigi ta teadis väga hästi,kes on Oskar. Ta tahtis lihtsalt kindel 
olla, et ka lapsed seda nüüd teavad. 
“See on meie uus sõber! Ta tahtis eile vaadata ega me tonte ei karda,” ütles Siim. 


   “Ta tahtis selles lihtsalt kindel olla, sest te olite neile meist rääkinud,” hüüdis Laura.  
“Ja Oskar pidi meid täna oma perele tutvustama,” ütles Siim. 
 “Oskar kutsus teid ka,” ütles Laura vanemale ja vanaisale. 
 “Me kindlasti tuleme,” vastas vanaema.  
Ja oligi õhtu käes, mill Laura, Siim, vanaisa ja vanaema pidid minema Oskari perele külla. Nad 
kõik istusid elutoas ja ootasid Oskarit. Möödus viis minutit ja Oskar tul järskui läbi seina. 
 “Noh, kas olete valmis,” küsis Oskar keset tuba hõljudes. 
“Jah, me oleme valmis! vastas Siim põnevusega.  
Siis vanaisa tõusis püsti, läks seina juurde ja ütles küsivalt lapselaste poole vaadates: “Kas 
tulete ka?” 
“Aga kuidas me läbi seina saame?” küsis Siim. 
 “Need, kes on meiega sõbrad, saavad ka läbi seina minna,” vastas Oskar. 
 “Oh kui tore! Lähme siis juba!” vastas Laura rõõmsalt. Ja nii nad kõik läksidki. 
 Nad jõudsid Oskari elutuppa, kus istus koos kogu tema pere. 
 “Siin nad ongi - see on Laura ja see on Siim,” tutvustas Oskar lapsi oma perele. 
 “Ja see on minu ema Liina, minu isa Paul ja minu õde Sandra,” tutvustas Oskar lastele ka oma 
peret. 
Seejärel läksid Oskar, Sandra, Laura ja Siim mängima ning Liina, Paul, vanaisa ja vanaema jäid 
juttu ajama. Kogu selle aja, mil Laura ja Siim veel vanaema ja vanaisa juures olid, veetsid nad 
aega Oskari ja Sandraga. Kui ema ja isa tagasi jõudsid,nägid nad, kuidas lapsed koos Oskari ja 
Sandraga mängisid ja ka nende vanemad seal nendega koos olid.  
Isa Tõnu ja ema Mai läksid tuppa ja ütlesid kummituste perele: “No tere, Paul ja Liina! Pole 
ammu näinud!” 
 “Jaa, tõesti pole kaua näinud,” vastas Paul. Oskar, Siim, Sandra ja Laura vaatasid seda suud 
lahti pealt. 
“Kas te tunnete üksteist?” küsis Siim. 
 “Jaa, meil oli kunagi sama lugu nagu teil  - me käisime ka siis Pauli ja Liinaga mängimas kui me 
alles lapsed olime, vastas ema.   
Ja siin see lugu lõppebki. Kõik jäid veel tundideks omavahel jutustama ja kui sinagi kunagi 
peaksid tonti või kummitust kohtama, siis tea, et kõik ei pruugigi pahad olla. Osa on võib-olla 
sama head kui Oskar ja tema pere.