Kontserdi retsensioon (5)

Kontserdi retsensioon
Sissejuhatuseks.
Ühel neljapäeva õhtul läksin kontserdile, kuna koolis anti ülesandeks kirjutada retsensioon mõnest taolisest kontserdist. Polnud just liiga huvitav elamus , aga igavuse kätte Tartu Linnamuuseumis (seal see toimus) ära ka ei surnud. Ega ma oma valikut millegi erilisega põhjendada ei saa - lihtsalt see oli üks vähestest päevadest, kus mul oli aega kontserdile minna ja seega ema ostis piletid ära ja võttis mu sinna kaasa. Tegelikult võtsin vist mina tema kaasa, sest arvatavasti poleks ta sinna läinud kui mul poleks vaja olnud sinna minna. Enne kontsertile minekut polnud mul eriti aimugi, mida see kontsert endast kujutab. Lihtsalt teadsin , et see on mingi instrumentaalmuusika kontsert, kus mängivad flöödid ja minigid pillid veel. Enne kavalehe lugemist ma isegi ei teadnud seda keerulist nime, mis oli sellele kontserdile pandud. Lootsin, et ma suudan mõne tunni vastu pidada, “nautides” inglise barokkmuusikat. Saali sisse astudes, milles oli 54 istekohta – üpris väike saal (lugesin kohad ise üle), nägin, et peaaegu kõik kontserdi huvilised olid täiskasvanud ja tundusid olevat sellised nohiku tüüpi. Suur osa neist vaatas mind imelikult kui ma saali sisenesin (umbes, et mida see noor poiss siit otsib). Võib-olla see ainult tundus mulle nii. Ühesõnaga ma kamandasin kähku ema kõige tagumisse ritta seina äärde istuma, et me ei peaks nende inimeste vaateväljas olema. Siiski olid saalis ka mõned väiksed lapsed, kelle vanemad olid kaasa võtnud. Nemad said arvatavasti üsna vähe aru, et mis seal toimub. Kontserdi ajal itsitasid kolm väikest poissi millegi üle ja nende ema(arvatavasti ikka oli nende ema) sai päris kurjaks ja pahandas nendega. Ma ainult naersin seda nähes.
Midagi asjalikku ja teemakohast ka.
Kontserdi nimi oli “ Voice Flute Cantores Vagantes 20”. Niisiis mu valik osutus just selliseks , kuna see oli peaaegu ainus päev, mil mul oli aega sinna minna ja kuna retsensiooni esitamise tähtpäev oli juba üsna lähedal tuli mul seal kontsertil ära käia. Täiesti juhuslikult osutus see kontsert olema barokkmuusikast, mida me hetkel koolis muusikaajaloos õpime. Kontsertil mängiti 12 lugu. 11 neist olid inglise lood ja üks lugu sissejuhatuseks oli mingi muu maa oma. Täpselt ei mäleta mis riigiga oli tegu (ma arvan, et Prantsusmaa ), ja kavalehe peal seda kirjas ka pole. Igatahes erines see teistest tunduvalt - oli selline elavam ja huvitavam. Kõik 11 inglise lugu tundusid mulle peaaegu täpselt ühesugused - mõni oli lihtsalt pikem, mõni lühem, aga muid erinevusi ma küll ei leidnud. Ma mainisin seda pärast kontserti ka emale ja ka talle oli tundunud, et lugusid üksteisest meloodia järgi eristada on raske. Siiski oli tema arust üks lugu teistest natuke erinev (enam ei mäleta milline neist).
Kontserdil mängiti kokku seitsme erineva helilooja teoseid (kui välja arvata see esimene sissejuhatav lugu, mille kohta puudub täpsem informatsioon). Nendeks olid C. Dieupart, G. Keller, G. Finger , W. Williams, W. Croft, A. Parcham ja H. Purcell . Mina neist autoritest varem kedagi kuulnud polnud. Iga teos oli jagatud väiksemateks osadesks. Näiteks: Adiago-Allegro-Adiago-Allegro- Presto . Igal teosel olid need osad erinevad, sellegipoolest ei suutnud mina neid meloodia poolest eristada. Võib-olla ei suutnud ma lihtsalt keskenduda muusikale , kuna ma olin natuke väsinud veidi varem tehtud spordist. Teosed tervikuna tundusid mulle ikka ühesugused. Pillimängijaid oli neli. Üks naine ( Reet Sukk), kes oli terve aeg laval ja kolm meest(Taavi- Mats Utt, Egon Välja, Reinut Tepp), kes lugude vahel lahkusid lavalt ja nn “vahetasid üksteist välja”. Pillidest olid kontsertil esindatud kolm plokkflööti, barokkoboe, tšello ja klavessiin . Viimane tundus kõige sümpaatsem instrument, kuna selle kõla tundus suhtelistelt mahe ja sobis hästi kokku flöödiga. Lisaks oli klavessiini mängija (Reinut Tepp) kõige ilmekam ja tundus olevat päris äge tegelane (tal oli naljakas habe ka). Kui ma olin esimese loo lõpuni kuulanud, siis ma mõtlesin, et see kontsert kestab hommikuni – tundus suhtelistelt üksluine, tüütu ja lisaks sellele veel väga pikk. Kontserdi lõpu poole ma juba ootasin iga järgmise loo lõppu, et saaks käsi plaksutada ja juba rutem koju. Kontserdil oli kaks vaatust ja teises vaatuses ma ütlesin emale pärast iga aplausi, et: “Ainult neli lugu veel”, “Ainult kolm lugu veel” jne, kuni lõpuni välja. Lõpuks sai see kontsert läbi ja ma sain koju minna.
Lõpetuseks ka midagi.
Ma arvan, et mingit kahju ma sealt kontserdilt ei saanud, pigem ikka kasu. Mõne korra aastas võib ju endale mõne viisakama ja täiskasvanulikuma ürituse lubada, kus ei pruugi just kõige huvitavam olla, aga kus saab näha muud “uut ja huvitavat”.
Siinkohal saavad mu mõtted otsa ja klaviatuuril kirjutamine hakkab ka juba sassi minema. Vabandust kirjavigade pärast. Loodan, et ikka kõik kiiruga kirjapandud mõtted said paberile.