Tätte ja tema sõprate hüvastijätureisi mööda Eestimaad, mis kandis nime ,,Tuulevaiksel ööl". Esitamisel olid kõik Jaan Tätte parimad laulud läbi aastate. Peale Jaan Tätte esinesid tema ansambel Udupasun (Martti Tärn kontrabassil,Silver Sepp vesitrummidel, Tätte poeg Paul- Daniel kitarril ja tema tütar Cätlin-Jaago vilepillil.) Maarja-Liis Ilus, Liisi Koikson ja Marko Matvere nuppakordionil.Oli imeline ilm kontserdi kuulamiseks,tuulevaikus ja päikeseloojang, mis andsid ka oma suurepanuse konterdi õnnestumisse. Õhtu algas üheksast ja rahvast oli kohale tulnud väga palju, kuigi võis arvata, et publiku seas on enamus vanemad inimesed, siis olid end kohale vedanud ka üllatvalt palju noori. Rahvast oli lausa niipalju, et osad inimesed ei näinud lavalegi ning viimasedki sentimeetrid pinkidel olid ära kasutatud. Kontsert algas viis minutit plaanitust hiljem ning õhus oli tunda närvilisust,
tuntud- ning just see meeldis rahvale. Kui kohale jõudsin lossihoovi, olin ma väga väga imestunud, kuna seal oli tõesti väga-väga palju rahvast. Ma ei ole enne seal nii palju rahvast näinudki. Ma ei käinud seal kontserdipäeviku pärast, siis mul ei olnud see meeleski, kuid kogemus oli väga hea. Sõpru nägin seal samuti päris tihedalt, väga paljud olid kuulama tulnud. Nüüd, kus kontserdist on päris kaua mõõdas, otsustasin kontserdi päeviku jaoks sõprade arvamusi küsida. Enamustele sõpradele meeldis kontsert väga, kuid on ka inimesi, kelle jaoks jäi natuke igavaks. Minu arvates oli väga hea näha saaremaa inimesi kokku hoidmas, kõik olid kuidagi rõõmsad, seda oli hea näha. Minu arvamus Lõppkokkuvõttes, mina olin kontserdiga rahul, ja minu arvates kõik need esinejad sobisid nii hästi kokku. Kontsert oli rahulik ja ilus. Kindlasti tahaksin veel korra näha seda kontserdit!
Maarja-Liis ja Liisi Koikson laulsid ka ilusti, aga mulle tundus nagu nad ei võtnud seda päris nii tõsiselt, kui seda Tätte ja Matvere tegid. Tätte ütles enne tuuri algust, et ,,Arvan teadvat, millised laulud inimestele korda on läinud ja neid kõiki saab ka kuulda. Laulan üksi, laulan koos oma bändi Udupasunaga ja üle pika aja koos sõbra Marko Matverega". Siinkohal tulebki välja teine seik, mis mulle selle kontserdi juures väga meeldis kaasa tegi ansambel Udupasun. Minu arvates täiesti geniaalne bänd. Nende mängitud meloodiad olid taustaks- (vähemalt minu jaoks) ainuõiged ja kõlasid kuidagi väga puhtalt ja rikkumatuna, mida tänapäeval paljude bändide esituse kohta just öelda ei saa. Vahel jäingi suu ammuli ainult bändi kuulama ja momentaalselt tekkis kevade hommiku tunne, kui päike hakkab tõusma ja maas on kerge härmatis ja kõik on nii vaikne, nii vaine,
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
05.2005. VII. Tiit Lauk 2003. About the Estonian Jazz before the WW II. The 1-st IASJ Jazz Education Conference Haag 30.10.–2.11.2003. KONTSERDID I. Tiit Lauk (kava koostaja, seadete autor, solist) 2006. Õnne sünnipäevaks, Eesti džäss! Vanalinna Muusikamajas 15.06.2005. Kontsert pühendatud eesti džässi 80. aastapäevale. II. Tiit Lauk (kava koostaja, seadete autor, solist) 2007. Kontsert tähistamaks 70 aasta möödumist I džässi- kontserdi toimumisest Eestis. Estonia Talveaed 10.05.2007. Programm koostatud toonase kontserdi kavas olnud paladest. 6 SISUKORD LÜHENDID...................................................................................................................................................................... 9 1. SISSEJUHATUS ....................................................................................................................
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kõik kommentaarid