Kontserdiarvustus Käisin 31.07.2010 Pärnus Vallikäärus kuulamas praeguseks juba ümber maakera seilava Jaan Tätte ja tema sõprate hüvastijätureisi mööda Eestimaad, mis kandis nime ,,Tuulevaiksel ööl". Esitamisel olid kõik Jaan Tätte parimad laulud läbi aastate. Peale Jaan Tätte esinesid tema ansambel Udupasun (Martti Tärn kontrabassil,Silver Sepp vesitrummidel, Tätte poeg Paul- Daniel kitarril ja tema tütar Cätlin-Jaago vilepillil.) Maarja-Liis Ilus, Liisi Koikson ja Marko Matvere nuppakordionil.Oli imeline ilm kontserdi kuulamiseks,tuulevaikus ja päikeseloojang, mis andsid ka oma suurepanuse konterdi õnnestumisse. Õhtu algas üheksast ja rahvast oli kohale tulnud väga palju, kuigi võis arvata, et publiku seas on enamus vanemad inimesed, siis olid end kohale vedanud ka üllatvalt palju noori. Rahvast
Kontserdipäevik Jaan Tätte ja Marko Matvere ,,Tulemine" Elor Lember Juhendaja: Malle Veske Kuressaare 2010 Jaan Tätte Jaan Tätte on 46 aastane Eesti näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja. Rolle linnateatris on olnud tal täpselt kakskümmend. Lavastusi on Jaanil kaks, ning ise kirjutatud näidendeid on üheksa. Raamatuid on ta välja andnud kolm ja osalenud on ta viies filmis. Jaan tättel on välja antud 5 albumit. Esimene neist on ,,Majakavahi Armuhüüd," kus teeb kaasa ka Marko Matvere. See on 2002. aasta album ja seal on ainult seitse lugu.
Kontserdiarvustus 4. augustil kell 21.00 toimus Võru- Kubja laululaval Jaan Tätte hüvastijätu tuuri ,,tuulevaiksel ööl" kontsert. Nimelt läks Tätte sügisel ümbermaailmareisile ja 4. augustil laulis ta Võrus koos sõprade; Marko Matvere, Udupasuna, Liisi Koiksoni ja Maarja-Liis Ilusaga nö hüvastijätuks eestlastele armsaks saanud laule. Minu ootused olid enne kontserti väga kõrgele seatud ja milleski pettuma ma õnneks ka ei pidanud. Kontsert oli väga, väga hea. Selles mõttes, et Matvere ja Tätte olid lihtsalt suurepärased ja seda mitte ainult vokaalse ja pillimängu poole pealt, vaid ka vahepealsed nö
teised, mõned poolkuivad juba.» Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses. Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga. Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama. Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada
suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik, sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsi- semat väärtust, isegi tema sünnimaal USAs. Siis tuli sõda, hävitades suurema osa dokumente ja helisalvestisi ning paisates muusikud, s.t elava mälu, mööda maailma laiali. On ütlematagi selge, et esimestel rasketel sõjajärgsetel aas- tatel oli tähtsamatki teha kui džässi uurida, hiljem polnud selleks aga enam võimalustki. Kuigi esimestel sõjajärgsetel aastatel oli suhtumine džässi küllaltki salliv – oli see ju ameeriklastest liitlaste kultuur 2 –, muutus olukord peale NLKP KK otsust 10.02
ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, -- kas vältimatust pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab. Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi
Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses, tulvil kirjut ning lär-mitsevat rahvast, kes piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles, siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt katsume edasi anda. Üks on kindel: kui Ravaillac * poleks Henri IV-t tapnud, siis poleks ka Justiitspalee kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist ega oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude puudusel pidid kantselei põlema panema, et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja vaadake ise,» ja nõnda oleks ülearune olnud mul seda kirjeldama ja lugejal seda kirjeldust
Nüüd, mil olukord on eriti pingsaks muutunud, saab ta viimaks pääsu koju. Õhinaga ootab Graeber koju jõudmist: võimalust silmitseda puhtaid ja pommiaukudeta põlde ning terveid maju, nautida kuumas vannis vedelemist ning ema küpsetatud hommikusöögi söömist. Viimaks peale pikka rongisõitu jõuab ta oma kodulinna. Kodutänava poole jalutades hakkab Ernst kõrbelõhna tundma. Esmalt ei tee ta sellest suurt välja, haisu tugevnedes aga hakkab miski tema sees kripeldama. Jõudnud kodutänavale, leiab ta eest kaose: enamus maju on varemeis, osa veel leekides, inimesed jooksevad abitult ning pööraselt ringi. Kuna on öö, ei suuda ta tuvastada enda vanematekodu. Paanikas hakkab ta rusude alt kedagi otsima, ent asjatult. Järgmisel päeval saab ta teada, et tema kodulinna juba nädalajagu on pommitatud, tema vanematest ei teadnud keegi aga midagi. Algavad vanemate otsingud. Keset otsinguid kohtub Ernst samuti puhkusel oleva Hermann
Kõik kommentaarid