"Tuulevaiksel ööl" kontserdiarvustus (1)

Kontserdiarvustus
4. augustil kell 21.00 toimus Võru- Kubja laululaval Jaan Tätte hüvastijätu tuuri – „tuulevaiksel ööl“ kontsert . Nimelt läks Tätte sügisel ümbermaailmareisile ja 4. augustil laulis ta Võrus koos sõprade; Marko Matvere , Udupasuna, Liisi Koiksoni ja Maarja-Liis Ilusaga nö hüvastijätuks eestlastele armsaks saanud laule.
Minu ootused olid enne kontserti väga kõrgele seatud ja milleski pettuma ma õnneks ka ei pidanud. Kontsert oli väga, väga hea. Selles mõttes, et Matvere ja Tätte olid lihtsalt suurepärased ja seda mitte ainult vokaalse ja pillimängu poole pealt, vaid ka vahepealsed nö jututunnid olid super , moodustades koos muusikalise osaga unustamatu terviku.
Kontserdil laulsid peale Matvere, Udupasuna ja Tätte veel ka Liisi Koikson ja Maarja-Liis Ilus, kes olid samuti tasemel ja laulsid oma osad ilusasti ära, aga Tätte... Tätte lihtsalt oli midagi üleloomulikult vägevat. Ta oli lihtsalt fenomenaalne. Tema hääl lihtsalt mõjus nii rahustavalt. Koos vaikse kitarri tinistmisega ja oma maheda lauluhäälega lõi ta sellise – kuidagi ülimalt rahumeelse meeleolu. Kuulates laulu „Kaugele“ oli võimalik lihtsalt silmad sulgeda ja minna nö laulu sisse – ära sellelt rahvarohkelt laululavalt, kuhugi , kus valitseb täielik rahu. Midagi sellist ei ole ma juba pikka aega ühelgi kontserdil tundnud.
Kuid füüsiliselt kontserdil olemine ei olnud kahjuks lust ja lillepidu, vaid pigem kannatusterada, sest kontsert oli ülemüüdud ja oli peaaegu võimatu kontserdil lauldud laule algusest lõpuni rahulikult omaette ära kuulata, sest alati oli kellelgi vaja oma arvamust tervele laululavale avaldada. Kuid õnneks kontsert korvas selle ebameeldivuse vähemalt osaliselt, oma sisu poolest.
Tätte ja Matvere esinemisest ja hoiakust võis välja lugeda, et see, mis nad tegid oli hingega tehtud. Selles mõttes, et nad ei tulnud lihtsalt tööle nagu seda paljud muusikud kontsertidel pahatihti teevad, vaid nad tulid asja pühendumusega tegema, laulsid hingest. Maarja-Liis ja Liisi Koikson laulsid ka ilusti, aga mulle tundus nagu nad ei võtnud seda päris nii tõsiselt, kui seda Tätte ja Matvere tegid.
Tätte ütles enne tuuri algust, et „Arvan teadvat, millised laulud inimestele korda on läinud ja neid kõiki saab ka kuulda. Laulan üksi, laulan koos oma bändi Udupasunaga ja üle pika aja koos sõbra Marko Matverega“. Siinkohal tulebki välja teine seik, mis mulle selle kontserdi juures väga meeldis – kaasa tegi ansambel Udupasun . Minu arvates täiesti geniaalne bänd. Nende mängitud meloodiad olid taustaks- (vähemalt minu jaoks) ainuõiged ja kõlasid kuidagi väga puhtalt ja rikkumatuna, mida tänapäeval paljude bändide esituse kohta just öelda ei saa.
Vahel jäingi suu ammuli ainult bändi kuulama ja momentaalselt tekkis kevade hommiku tunne, kui päike hakkab tõusma ja maas on kerge härmatis ja kõik on nii vaikne, nii vaine , taustaks vaid mõne linnu sirin. Ühesõnaga – pillimehed olid tasemel.
Kõige suurema üllatuse kontserdil pakkus mulle aga lugu „ Revolutsioon “, mida kuulsin seal esmakordselt. Tegu on ühe Udupasuna liikme kirjutatud lauluga. See laul varjutas minu jaoks enda kõrval kõik, isegi „Tuulevaiksel ööl“. See laul on lihtsalt geniaalne, sest ta on nii lihtne, aga samas nii keeruline. Vaikse meloodia ja hüpnotiseeriva toimega laul lihtsalt jääb kummitama ja jätab jälje igaühele, kes selle kordki sügavamõtteliselt läbi kuulab.
Lihtsad ja pühendumusega tehtud asjad on kõige paremad –see kontsert oli just seda. Ma usun, et see oli parim kontsert, kus kunagi käinud olen, sest see jättis heas mõttes kustumatu jälje ja oli näha, et esinejad tõesti püüdisid anda endast tükikest, mis mälestuseks maha jääks.