Konspekt (1)

By Matti `98
Õigusõpetus Õigus jaguneb: · Eraõigus · Tsiviilõigus · Võlaõigus · Asjaõigus, tööõigus · Perekonnaõigus · Kaubandusõigus · Majandusõigus · Avalik õigus · Rahvusvaheline õigus · Riigiõigus · Kriminaalõigus · Haldusõigus · Protsessiõigus · Tsiviilprotsess · Kriminaalprotsess
Õigusnorm on õiguste ja kohustuste kujul riigi poolt kehtestatud üldkohustuslik käitumisreegel, mille täitmist tagatakse sunnijõuga. Õigusnorm lähtub riigilt, ta on käitumisreegel, mis kannab autoritaarset iseloomu ning esineb kas käsu või keeluna. Õigusnorme kaitstakse riigi sunnijõuga. Riik peab normide tagama täitmise. Õigusnorm annab antud suhte liigist osavõtjale subjektiivsed õigused ja paneb neile vastavad juriidilised kohustused. Õigusnorm kehtestab selle mõju alla sattujale käitumise vastavad raamid sellega, et määratleb formaalselt isiku õigused ja kohustused. Õigusnorm on inimeste käitumist reguleeriv käsk või keeld, mis peab vastama kolmele küsimusele: 1) Peab näitama, millised on õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad ehk milline on subjektilt nõutav käitumine. 2) Peab näitama tingimused, mille korral tuleb käituda vastavalt normile . 3) Milline on riiklik sund, mida rakendatakse normi rikkumisel. Vastavalt sellele õigusnormi loogilisele struktuurile eristatakse kolme elementi: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon . Täpsemalt: · Hüpotees näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused · Dispositsioon näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused · Sanktsioon näitab riiklikku mõjutusvahendit, mida riik rakendab dispositisooni nõuete rikkumise eest hüpoteesi tingimustes. Õigusnormi hüpoteesi liigitatakse: · Määratletud hüpotees, näitab täpselt normi kehtivuse piirid · Suhteliselt määratud hüpotees, näitab samuti normikehtivuse tingimused, kuid nende olemasolu või puudumine tuvastatakse igal konkreetsel juhul eraldi · Määratlemata hüpotees, ei määra normi rakendamise tingimusi, normi rakendatakse vajaduse korral või isikliku äranägemise kohaselt Konkreetsuse järgi eristatakse kasuistlikke ja abstraktseid hüpoteese. Kasuistlik hüpotees näitab tingimusi, mille korral norm kuulub rakendamisele. Abstraktne hüpotees annab tingimused üldistatud kujul. Õigusnormi dispositsioon on õigusnormi osa, mis näitab kuidas peab käituma subjekt hüpoteesi tingimuse olemasolul. Dispositsioonid võivad olla kas abstraktsed või kasuaalsed. Dispositsioonid võivad olla normatiivses akti väljendamise viisi järgi lihtsad või kirjeldavad. Lihtne dispositsioon näitab käitumise sisu seda kirjeldamata, kirjeldav dispositsioon iseloomustab käitumist lähemalt, annab selle iseloomulikud tunnused. Määratlusastme järgi jagunevad dispositsioonid määratud, suhteliselt määratud ja alternatiivseteks. Absoluutselt on määratud dispositsioon on see, mis annab täpselt hooldeõigused ja kohustused. Suhteliselt määratud dispositsioon võimaldab seadusandja kehtestatud üldistes raamides oma kohustusi täpsustada. Alternatiivne dispositsioon võimaldab subjektil valida kahe või enama käitumise vahel. Sanktsioonid näitavad neid mõjuvahendeid, mis kuuluvad rakendamisele normi rikkuja suhtes. Sanktsioone liigitatakse rakendatavate mõjutusvahendite iseloomu ja neid rakendatavate organite järgi. Eristatakse kriminaalõiguslike sanktsioone, haldusõiguslikke sanktsioone, distsiplinaarkaristussanktsioone. Sanktsioonid jagunevad määratletud, suhteliselt määratletud ja alternatiivseteks sanktsioonideks. Määratletud sanktsioonid on sellised, kus määratletud õigusvahend on antud ilma igasuguste muude võimalusteta. Suhteliselt määratletud sanktsioon on selline, kus on antud sanktsiooni maksimum- ja miinimumpiirid. Alternatiivsed sanktsioonid on sellised, kus on valida kahe või enama sanktsiooni vahel. Kumulatiivsed on sanktsioonid, mis võimaldavad mitmeid sanktsioone kohaldada üheaegselt. Määratlemata sanktsioon on sanktsioon, mille sisu ei ole määratud.
1 By Matti `98
Õigusnorme võib liigitada vastavalt nende eesmärkidele regulatiivseteks ja kaitsvateks. Regulatiivsed on suunatud ühiskondliku suhte reguleerimisele, annavad suhtest osavõtjale õigused ja kohustused, neid võib nimetada ka õigust kehtestavateks. Kaitsvad õigusnormid on juriidilist vastutust kehtestavad, nad reguleerivad riiklike kaitsevahendite kasutamist. Moraal on ühiskondliku teadvuse üks norm, mis määrab ära inimeste käitumise kohustused üksteise ja ka ühiskonna suhtes. Toimub inimeste käitumise hindamine erinevateks kategooriateks. Moraal kujunes välja koos õigusega. Moraalireeglid saavad käitumist reguleerivaks jõuks, kui nad on saanud siseveendumuseks.
Õigussüsteemi üldiseloomustus Õigussüsteemis eristatakse kahte osa: eraõigust ja avalikku õigust. Eraõiguseks nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel. Avaliku õiguse moodustavad need normid, kus üheks pooleks on riik ja meetod on autoritaarne. Riigiõigus ehk konstitutsiooniline õigus on selliste instituutude ja normide kogum, mis reguleerib ühiskondlik- poliitilist organisatsiooni ja ühiskonna sotsiaalmajanduslikku süsteemi. Siia kuuluvad ühiskonnakorraldus, riigivõimu organisatsioon ja valimisõigus. Riigiõigus annab teistele õigusharudele lähtealused. Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigussüsteemi harusid. Haldusõigus reguleerib täitevkorraldavat tegevust, sõltumata organitest, kes seda teostavad, reguleerides eega suhteid riigi valitsemisorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning organite ja kodanike vahel. Finantsõigus reguleerib suhteid, mis tekivad riigiorganite rakendustegevuses (eelarve, maksude kehtestamine) ning reguleerib suhteid kodanike ja riigiorganite vahel. Maaõigus reguleerib maakasutuse suhteid, olles iseseisev õigusharu sotsialistlikes riikides. Kriminaalõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele kuritegude vastu karistuse rakendamisega kuriteo toimepanijate suhtes. Määrab ära nende ühiskondlike suhete ringi, mida riik kaitseb. Ühtlasi näitab, kuidas riigiorganid peavad suhtuma kuriteo toimepanijasse. Kriminaalprotsessi õigus reguleerib juurdlus - ja uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust menetluse teostamisel kriminaalasjades. Tsiviilõigus on üks mahukamaid õigusharusid, reguleerib varalisi suhteid subjektist sõltumata ning autonoomse meetodi alusel. Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessis osalejate tegevust kodanike õiguse kaitsmisel. Tsiviilprotsessiõiguse normid määravad ära kohtuorganite õigused ja kohustused ja reguleerib protsessist osavõtjate
Perekonnaõigus reguleerib abielu ja perekondlikke suhteid, mis tulenevad abielust , sugulusest, lapsendamisest jne. See õigusharu reguleerib varalisi suhteid, mis tulenevad abikaasade varalistest vahekordadest. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töövõtjate töösuhteid ja mõningaid nendega seotud suhteid. Reguleerib töösuhte loomist, kasutamise, lõppemist, töötasu, puhkeaega, pensionikindlustussuhteid jne. Rahvusvaheline õigus on eriline õigusharu, mis reguleerib suhteid riikide vahe, mis tekivad poliitilise, majandusliku, kultuurilise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse normid on väljendatud rahvusvahelistes lepingutes, paktides. Sanktsioonid võivad olla poliitilised, majanduslikud, moraalsed . Erinevused riikide õigussüsteemidees ei anna põhjust sõjaks. Erinevuseks teistest õigusharudest: 1) Subjektid on riigid 2) Normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, norme loovad suhtest osavõtjad ise lepingute, konventsioonide ja muu sellise teel 3) Puudub tsentraliseeritud sunniaparaat, täitmise kindlustavad osavõtjad ise. 4) Põhilisteks õigusallikateks on lepingud ja tavad
Õigusaktid Õigusnormidele peab olema antud mingi väljendusvorm, mille kaudu nad jõuavad inimeste teadvusse. Sellisteks väljendusvormideks on olnud õiguslik tava, kohtupretsedent, õigusteadlaste arvamus, leping ning normatiivne akt. Neist tähtsaimal kohal on normatiivne ehk õigustloov akt. Õigusaktid on dokumendid , milles riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Põhimõtteliselt võivad need aktid olla kahesugused sõltuvalt neis sisalduvatest õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused iseloomustavad. Normatiivne õigusakt on suunatud õigusnormi kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid, ta on õiguse üldakt. Individuaalne õigusakt annab õigused ja kohustused määratletud subjektideringile, tavaliselt ühele subjektile. Normatiivsed aktid kehtestatakse erinevate riigiorganite poolt. Iga riigiorgan omab õigusloomeks teatud pädevust, sõltuvalt riigiorgani kohast riigiaparaadis, tema funktsioonidest ja tema kompetentsi ulatusest. Vastavalt riigiorgani asendile riigiaparaadis erineb ka õigustloovate aktide juriidiline jõud. Kõige kõrgemaks organiks kõikides riikides on parlament , kellele kuulub ka seadusandlik võim. Muud aktid peavad olema seadusega kooskõlas. Seadused võetakse vastu erilise protseduuri tulemusena.
Normatiivaktide kehtivus Iga normatiivakt on kehtiv teatud aja jooksul teataval territooriumil teatava isikute ringi suhtes. Normatiivakti kehtivuse piirid on:
2 By Matti `98
· Ajaline kehtivus on piiritletud tema kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Seadused jõustuvad 10 päeva pärast avaldamist Riigi Teatajas, kui seaduses endas ei ole määratud teisiti. Vabariigi valitsuse aktid ilmuvad Riigi Teatajas, kuid jõustuvad allakirjutamise hetkest, kui pole teisiti sätestatud. Vabariigi presidendi aktid ametiisikute ametisse määramise või vabastamise kohta jõustuvad allakirjutamise hetkest. Vabariigi presidendi muud aktid, Riigikogu otsused, Valitsuse määrused ja muud õigusaktid jõustuvad järgmisel päeval pärast ilmumist Riigi Teatajas kui pole sätestatud teisiti. Välislepingud jõustuvad lepingus sätestatud korras. Riigikohtu lahendid jõustuvad kohtumenetluse seadustes kehtestatud korras. Üldjuhul ei oma need lahendid tagasiulatuvat jõudu välja arvatud juhul kui see on selgesõnaliselt sätestatud või kui see ta kõrvaldab või kergendab teo karistatavust. Normatiivakt lõpetab kehtivuse tema kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organisatsiooni poolt või tema kehtivusaja möödumisel. Lõppemine kehtestatakse eraldi aktiga või uue samasisulise akti vastuvõtmise või sama akti osade muutmisega. Lõppu saab kehtestada ebatäpselt jättes märkimata, millised osad kaotavad kehtivuse. Kahe või enama samasisulise õigusakti kehtimisel esineb õiguse kollisioon. Kui omavahel kollisioonis olevad õigusaktid on sama riigiorgani aktid, siis kehtib hilisem, kui nad lähtuvad erineva tasemega riigiorganitelt, siis kõrgema riigiorgani akt. · Territoriaalne kehtivus: Kõik riigid kehtestavad reeglina oma aktid kogu riigi territooriumil. Riigi territooriumiks loetakse: 1) Riigipiiriga piiratud maismaaala 2) Riigi territoriaal- ja siseveed 3) Õhuruumi maismaa, territoriaal- ja sisevete kohal 4) Atmosfääris asuvaid vastava riigi kosmose- ja lennuaparaatide pinda 5) Maapõuda riigipiiriga piiratud territooriumi all 6) Kauba- ja reisilaevu avamerel riigilipu all 7) Sõjalaevu avamerel ja sadamates Territoriaalmere lähtejoon ühendab rannikust kõige kaugemal asuvaid maismaa osi ning merest välja ulatuvaid objekte ning madala veeseisu ajal veest väljaulatuvaid objekte. Sissepoole jäävad siseveed, väljapoole territoriaalveed (Eestis põhiliselt 12 meremiili, kohati vähem vastavalt rahvusvahelistele lepetele). Majandustsoon jääb piirist väljapoole ja ulatus lepitakse kokku naaberriikidega. Õhuruum ulatub kuni lennuki lennukõrguseni. Maapõue kasutamise määravad ära tehnilised võimalused. Kriminaalvastutusele võetakse isik seal riigis, kus kuritöö teostatakse, välja arvatud juhud , kus on seadusega teisiti kehtestatud. Tsiviilvaidlused lahendatakse kinnisvara asukoha järgi. Määravaks on poolte vahel sõlmitud lepingud. · Kehtivus isikuteringi suhtes: Reeglina kehtivad õigusaktid kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes. Seaduses võib olla määratud ka täpne isikute ring. Tavaliselt ei kehti seadused mõnede riigis viibivate välisriikide kodanike suhtes. Neil kodanikel on eksterritoriaalsuse õigused ehk nad omavad diplomaatilist immuniteeti. Sellised õigused on: 1) Riigis viibival välisriigipeal 2) Välisriikide diplomaatilise korpuse esindajatel: saadikud, asjurid, nõunikud, sekretärid, ataseed, abikaasad ja alaealised perekonnaliikmed. Tehniline- ja abipersonal seda õigust ei kasuta. Kui selline isik paneb toime kuriteo, lahendatakse asi diplomaatilisi kanaleid kasutades. isik võidakse kuulutada persona non grataks ja esitada tähtaeg, mille jooksul ta peab riigist lahkuma (min 48h) või võidakse piirduda nootide vahetamisega. Tavalisim ebasoovitav tegevus on nuhkimine.
Õigusaktide süstematiseerimine Seaduslikkuse tagamise seisukohalt on tähtis õigusaktide süstematiseerimine. Süsteem kujutab endast aktide viimist teatud kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist teostatakse teatud tunnuste alusel, teatud järjekorras. Õigusaktide süstematiseerimiseks on kaks põhivormi: inkorporeerimine ja kodifitseerimine. Inkorporeerimise korral seatakse õigusaktid mingisse kindlasse järjestusse (kronoloogilisse, alfabeetilisse, jne) ja saadakse õigusaktide kogumik. Sisulist töötlemist ei toimu. Levinumad on ka kronoloogilised kogud , ka Eesti seadused on sellisel kujul olemas. Kodifitseerimise korral töötatakse normatiivne materjal põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse. Osa vananenud akte ja sätteid kuulutatakse kehtetuks, tehakse juurde uusi sätteid. Toimub põhjalik sisuline läbitöötlus. Saadakse koodeks - terviklik, ühtne õigusakt.
Õigussuhe Õigussuhe on õigusnormide alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjekti õiguste ja kohustuste olemasolu ja mis toetub riigi sunnijõule. Õigusnorm on käitumisreegel, mis sisaldub seaduses. Õigussuhete erinevused teistest suhetest: 1. Õigussuhe on niisugune seos, mis tekib õigusnormide alusel. Õigussuhe on õigusnormi realiseerimise vahendiks 2. Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis tekib subjekti ja objekti õiguste ja kohustuste kaudu. Õigusnorm kehtestab subjekti õigused ja juriidilised kohustused, need seovad inimese õigussuhtesse. 3. Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mille olemasolu tagab riik oma sunnijõuga. 4. Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis kannab individualiseeritud iseloomu.
3 By Matti `98
Niipea, kui tekib õigusnormi hüpoteesis märgitud tingimus (juriidiline fakt), tekivad inimesele, keda see fakt puudutab, vastavad õigused ja kohustused, tekib õigussuhe, suhe, mille subjektid seotakse omavahel õiguste ja kohustustega. Õigussuhe on reaalsuses eksisteeriva materiaalse või faktilise suhte juriidiliseks vormiks. Kohustus on riigi poolt kehtestatud kohustuslik käitumismäär. Kohustatud isik peab täitma õigustatud isiku seaduslikke nõudmisi.
Õigussuhte subjektid Õigussuhtes osalevad inimesed, organisatsioonid , riigiorganid ja riik. Tingimuseks on õigussubjektsus ehk võime osaleda õigussuhtes. Eeldused õigussubjektsusele määravad ära ühiskondliku elu tingimused. Õigussubjektsus kujutab endast isikute võimet olla osavõtjaks õigusuhtest, juriidiliste õiguste ja kohustuste kandjaks. Üksikisikud võivad olla subjektiks kõigis õigusharudes välja arvatud rahvusvahelises õiguses. Üksikisiku õigussubjektsust iseloomustavad isiku õigusvõime ja teovõime. Teovõime on lahutatav õigusvõimest ainult tsiviilõigussuhtes, kuna seal on mõnede subjektide suhete iseloom selline, et nad võivad kuuluda ühele isikule, aga teostada võivad teised isikud ja seega saab õigusvõime omistada isikule, kellel pole teovõimet. Õigusvõime on võime omada õiguse ja kohustusi, iseseisvalt teostada ehk omandada neid õigusi ja kohustusi oma tegudega. Teovõimetute õigusi ja kohustusi teostab keegi teine. Õigussubjektsus eeldab subjekti võimet kanda iseseisvat juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumiste eest ehk delikti võimet. Selleks, et mõni organisatsioon astuks majanduslikesse suhetesse, peab ta olema tunnistatud juriidiliseks isikuks ehk talle peab olema antud juriidilise isiku subjektsus . Juriidiline isik peab olema kantud vastavasse registrisse - äriregistrisse. Juriidilisel isikul peab olema põhikiri. Juriidilise isiku peab asutama kas teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse või otse selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riigiorganite õigussubjektsuse määrab ära nende pädevus ehk kompetents . Kompetents on riigiorgani õiguste ja kohustuste kogu, mis on talle pandud riigi poolt, see on küsimuste ring, milles tema otsused on kohustuslikud.
Õigussuhte objekt Õigussuhte objektiks on kõik esemed, mittemateriaalsed väärtused, millele on suunatud õigussubjektide käitumine, mille tõttu õigussuhe üldse tekib. Õigussuhte objektiks loetakse materiaalseid ja mittemateriaalseid nähtusi, mis õigussuhte jaoks esinevad hüvena.
Juriidilised faktid Õigussuhte tekkimine, muutumine ja lõppemine sõltub paljudest tingimustest ja asjaoludest ühiskondlikus elus ja üksikinimeste elus. Need asjaolud on tingimused, millega seadusandja seob juriidilise tagajärje tekkimise, on toodud õigusnormi hüpoteesis. Neid asjaolud ja tingimused on juriidilised faktid. Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses asetleidvaid asjaolusid, millega õigusnorm (hüpotees) seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilisi fakte sündmusteks ja tegudeks. Sündmused toimuvad sõltumata inimese tahtest, tegu on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt. Tegusid liigitatakse õiguspärasteks ja õigusvastasteks. 1. Õiguspärased teod on 2. Juriidilised aktid e. inimeste käitumised, mis on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamiseks (leping) 3. Juriidilised toimingud , kutsuvad esile juriidilise tagajärjed sõltumata nende soovitaja tahtest 4. Juriidilise resultaadiga ehk objektiviseeritud resultaadiga teod, st. inimese tegu ei ole suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele , kuid ta tegevus loob talle õigused. Õigusvastased teod on: õigusrikkumised, neid liigitatakse vastavalt õigusharule. Lähtudes õiguslikest tagajärgedest liigitatakse juriidilised faktid: 1. Õigust loovad faktid (leping, tehing) 2. Õigust muutvad faktid 3. Õigust lõpetavad faktid (surm, hõivamine) Juriidilised eeldused on sellised juriidilised faktid, mille puhul eeldatakse mingite asjade olemasolu ja sellele eeldusele antakse tähendus, mis on võrdne eeldatava asjaoluga. Näiteks: 1. Seaduse tundmine, seadusandja eeldab, et kõik teavad seadusi 2. Süütus, kuni kohus pole inimest süüdi tunnistanud, on inimene süütu 3. Surnuks tunnistamine, eeldatakse, et inimene on surnud ilma kindla faktita 4. Prejuditsioon, eeldus, et kõik õiguslikud dokumendid on tõesed, kuni pole tõendatud vastupidist Juriidiliste faktide olemasolu või puudumine tehakse kindlaks juriidiliste tõendite abil. Juriidiline tõend on teatud viisil fikseeritud jäljend tegelikkuses aset leidnud sündmusest või teost.
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus Isikute käitumine võib olla nii õiguspärane kui õigusvastane. Kui käitumine pole õigusega reguleeritud, on see õiguspärane käitumine. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab endast süülist õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik. See on juriidilise vastutuse aluseks. Igasugune inimese käitumise akt moodustub neljast elemendist: 1. Subjekt Subjekt on deliktivõimeline isik. Organisatsioon saab olla õigusrikkujaks ainult oma tegevusvaldkonnas.
4 By Matti `98
2. Subjektiivne külg Õigusrikkumises väljendub ka isiku suhtumine oma tegevusse ja teistesse isikutesse, ühiskondlikesse huvidesse, eesmärgid, motiivid. Kogu seda isiku suhtumist oma teosse nimetatakse teo subjektiivseks küljeks. Kui tuvastatakse isiku süü, siis sellega ühtlasi tunnistatakse, et isiku käitumises on kõik õigusrikkumise tunnused. Kuritegu on toime pandud tahtlikult, kui selle toime pannud isik nägi ette selle kahjulikke tagajärgi ja soovis nende saabumist, kuigi võis neid ette näha. Seda nimetatakse otseseks tahtluseks. Kui isik teadlikult möönab kahjulike tagajärgede saabumist, on tegemist kaudse tahtlusega. Kuritegu on toime pandud ettevaatamatusest, kui isik nägi ette oma tegevuses ühiskonnale ohtlikke tagajärgi, kuid kergemeelselt lootis neid ära hoida. See on kuritegelik hooletus. 3. Objekt Objektiks on õigusega kaitstud ühiskondlikud suhted. Kõige tähtsamaid suhteid kaitstakse kriminaalõiguslike normidega. 4. Objektiivne külg Teatavatel juhtudel erilistel asjaoludel võib mõni tegu, millel on õigusrikkumise tunnused, mitte olla õigusvastane tegu. Õigusvastasuse välistab kannatanu nõusolek, kusjuures see nõusolek ei tohi olla antud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks, nõusolek peab olema vabatahtlik ja peab olema antud teovõimelise isiku poolt. Õigusvastane pole tegu, mille paneb toime isik talle pandud teenistus - või kutsealaste kohustuste täitmisel. Kui see käsk on aga kuritegeliku iseloomuga või antud ülemuse poolt oma volituse piire ületades või kui käsk on antud vorminõude rikkumisega, siis kannab vastutust selle käsu täitmise eest käsu täitja. Õigusvastane pole ka tegu, mis pannakse toime omandiõiguste teostamisele, kuigi sellega tekitatakse kahju teistele isikutele. Teo õigusvastasuse välistab hädaseisund ja hädakaitseseisund.
Hädakaitse Hädakaitse