Viljakaim realismiautor, prantsuse kirjanduse suurkuju. Esialgu saatis tema kirjanduslikke katsetusi ebaedu. Esimese kirjandusliku edu tõi romaan ,, Suaanid ehk Bretagne aastal 1799". Pärast selle ilmumist asus ta oma põhiteose juurde. Kavandatud hiigeltöö suurejoonelisus peegeldub juba selle koondpealkirjas- ,,Inimlik komöödia" Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan ,,Eugenie Grandet" kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses. Suurteose võtmeromaani ,,Isa Goriot" põhiprobleemideks on raha ja eetika. Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhet, ühiskondlikud seisund, iseloom ja kombed.
· Muinasjutud · Muistendid · Naljandid · Pajatused Kõige üldisemalt 2 liiki: · Jutud, mille puhul eeldatakse teadlikult, et sellist sündmust tegelikult toimunud ei ole. (Erineb tavakõnest, kasutatakse tüüpilisi alguse ja lõpuvormeleid ja kujundeid) · Jutud, mida proovitakse esitada võimalikult tõsielulisena. (vesluse ja arutelu osaks, mitte kuulamiseks. kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle) Väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja üleloomulikuks peetava maailma vahel. Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga: Muistend: seotud usundiga, teabefunktsioon (uskumiseks!), esitab eetilisi põhimõtteid (nt karistuse saamine millegi tegemise pärast), määratletud tegevusaeg ja koht,
õppimiskeskkonna tähtsust. Töö organiseerimine loob uues koolis korra ja distsipliini. Õpetaja on õpilaste suhtes rohkem taustal olev korraldaja ja abistaja kui tugev mõjutaja. Kuigi uuendus peab olema põhjalik, peab ta siiski toimuma tasakaalustatult. Freinet kasvatusmõttes on esindatud eelkõige kasvatusprotsessi metateoreetiline ja kasvatuspraktika tase. Sisu raskuspunkt on selgelt kasvatuspraktika tase. Sisu raskuspunkt on selgelt kasvatuspraktika valdkonnas. Freinet esituse konkreetsuses peitub soosingu saladus tegevpedagoogide hulgas. Püüdlus väljendub siiski peamiselt vaid paatoslike loosungitena ja usuna demokraatliku kooli jõusse. 6. Salo arusaam üldõpetusest Avaliku kasvatuse protsess moodustub Salo arusaama kohaselt kolmest põhitegurist: lapsest, õppekavast ja õpetajast. Salo arvates tuleks kasvatustöös seada ühiskondlikud ja individuaalsed nõudmised tervesse tasakaalu. Kogu kasvatus on lõppude lõpuks indiviidi
subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" IIII (1917 1919). 4 sotsialistlik realism realismi nõukogulik erikuju, mis lähtub marksistlik-leninlikust õpetusest. Nõukogude kirjandusteaduse järgi kõige eesrindlikum kirjanduse kvalitatiivselt uus loominguline meetod, mida iseloomustab elu tõetruu kujutamine selle revolutsioonilises arenemises ning ajaloolises konkreetsuses. Sotsialistlik realism eeldab parteilisuse printsiibi rakendamist, inimeste ideelise ümberkujundamise ja kommunismi vaimus kasvatamise vajadust. Selle iseloomulik joon on elu jaatamine lahutamatus ühtsuses terava kriitikaga kõigi arenemist pidurdavate tegurite vastu. Sotsialistliku realismi peateemad on loova töö ülistamine ja inimese kujunemine teadlikuks ühiskonnaliikmeks. Sotsialistliku realismi novaatorlikkust iseloomustavad uuendatud zanrid,
· Naljandid · Pajatused Kõige üldisemalt 2 liiki: · Jutud, mille puhul eeldatakse teadlikult, et sellist sündmust tegelikult toimunud ei ole. (Erineb tavakõnest, kasutatakse tüüpilisi alguse ja lõpuvormeleid ja kujundeid) · Jutud, mida proovitakse esitada võimalikult tõsielulisena. (vesluse ja arutelu osaks, mitte kuulamiseks. kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle) Väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja üleloomulikuks peetava maailma vahel. Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga: Muistend: seotud usundiga, teabefunktsioon (uskumiseks!), esitab eetilisi põhimõtteid (nt karistuse
tunded. Alguses tundub olevat võimalus teda päästa, kuid ohvrilt ohvrile, järelandmiselt järelandmiseni viib täieliku laostumiseni. Armastus tütarde vastu muutub hulluseks. Ei tunnista ühtki sotsiaalset ega moraalinormi. Goriot ei arutle, mõista kohut, ta armastab. Claire de Beauséant uskus liialt armastust. Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan ,,Eugenie Grandet" kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses. Suurteose võtmeromaani ,,Isa Goriot" põhiprobleemideks on raha ja eetika. Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhet, ühiskondlikud seisund, iseloom ja kombed.
kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Võimaldab ette näha tegevuse lõpptulemust enne selle alustamist. Fantaasia on kujutluse eriliik! Assotsiatiivsed seosed seesmiste assotsiatiivsete seoste baasil tekivad kujutlused objekti( varem tajutud eseme või nähtuse) otsese mõjuta meeleorganeile. Eidetism - võime läbi elada ja esile kutsuda nn eideetilisi kujundeid. Eideetiline kujund on oma ereduses, selguses ja konkreetsuses võrreldav tajuga, ehkki tekib või kestab nagu tavaline kujutluski ilma välisärritaja otsese mõjuta ( rohkem koolieelikute, loodusrahvaste ja kunstnikutüüpi inimeste seas) Ideomotoorika - juhul kui fantaasiakujundid on selged,tugevad , siis tekitavad nad tihti ideomotoorseid akte ( need on erksast kujutlusest tekkinud tahtmatud ja sageli teadvustamata lihaspinged, mis väliselt avalduvad ntx vaevumärgatavas naeratuses,kulmukortsutuses,
peensustesse uppuva kitsuse. väljendamatu ja seega kõige ebateaduslikum. · Filosoofiline huvi koondub kolmele objektile: · Maailm on mehaaniliselt töötav masin. loodus, inimene ja ühiskond. · Antropoloogia · Esimeseks ja kõige põhilisemaks on loodus ise · Hobbes'ist sai mehhaanilise psühholoogia rajaja. oma konkreetsuses. · Inimliku tahte algseks allikaks on alalhoiutung. · Vahetu kogemus, mis on antud meie tajudes, on · Tahtevabadust pole olemas. Tahe lähtub ainus väärtuslik materjal tunnetusele. ajenditest, mis teda mõjutavad. · Filosoofia üldlaad
(Marie Under.) sotsiaalne romaan ühiskonda, selle olusid ja sotsiaalseid vahekordi kujutav romaan, näiteks Eduard Vilde (18651933) "Külmale maale". Vt ka romaan. sotsialistlik realism realismi nõukogulik erikuju, mis lähtub marksistlik- leninlikust õpetusest. Nõukogude kirjandusteaduse järgi kõige eesrindlikum kirjanduse kvalitatiivselt uus loominguline meetod, mida iseloomustab elu tõetruu kujutamine selle revolutsioonilises arenemises ning ajaloolises konkreetsuses. Sotsialistlik realism eeldab parteilisuse printsiibi rakendamist, inimeste ideelise ümberkujundamise ja kommunismi vaimus kasvatamise vajadust. Selle iseloomulik joon on elu jaatamine lahutamatus ühtsuses terava kriitikaga kõigi arenemist pidurdavate tegurite vastu. Sotsialistliku realismi peateemad on loova töö ülistamine ja inimese kujunemine teadlikuks ühiskonnaliikmeks. Sotsialistliku realismi novaatorlikkust iseloomustavad uuendatud zanrid, uudne positiivne
on teatud esemed. Rituaalesemega, antud juhul kolbaga , on seotud terve rida toiminguid ja protseduure, mida v~oiks nimetada laiendatud t¨ahendusteks. Algse kujutism¨argi esinemisel m¨argielemendina on meil kasutada nii algne kui ka rituaaltoimingu kaudu laiendatud t¨ahendused. V~oimalused m¨argi j¨arjepidevaks seletamiseks on seega avaramad kui piirdudes u ¨ksnes ebam¨a¨arase `n¨apu' v~oi muu esmapilgul lihtsa, kuid oma konkreetsuses piiratud m~oistega. Shirakawa puhul pole kolp lihtsalt kolp vaid u ¨ks osaline muistse kombetalituse (j¨atkuvaks t~olgendamiseks) avatud protsessis. Erinevalt eelmises l~oigus k¨asitletud laiendatud t¨ahendustest, mis saadi m¨arkidest enestest, on Shirakawa laiendatud t¨ahenduse allikaks 113 teatud muistne komme. N¨aiteks seletus haakub Shirakawal ja
kuid riik ei põhine mitte inimloomusel, hüve taotlemisel, vaid seadustel. Õige ja seaduslik poliitiline võim on rahva võim, riiki peab valitsema vastavalt seadustele on kahte liiki õigust ius gentium/naturale ja ius civile. Samas riik ja selle seadused alluvad alati Jumalale või moraalsele ja looduslikule seadusele. Riik toimib vastavalt looduses seatud normidele. 10 Selline väide on oma lihtsuses ja konkreetsuses loomulikult ka problemaatiline. Loomulikult tuleb keskaja läänemaailma poliitilisest mõtlemisest rääkida kui kristlikust poliitikafilosoofiast, kuid selle komponendid (käsitlus kahest riigist, inimese kaks kuuluvust, eemaldumine kunagisest kuldajast, valitsus peab ohjeldama inimese kurja loomust, neoplatonism, müsteeriumreligioonid, paganlikud usupühade hooned, kalendrid ja ülempreestrid jne) ja peamised seisukohad pärinevad varasemast ajast ja mittekristlikest vooludest
romaani «Buduar und Zirkus» (Bruno v. Innise pseudonü umi all), kuid seni ei ole õnestunud neid teoseid leida. Bornhöe loomingu paremikku iseloomustab haa- 459 rav jutustamisanne, elav fabuleerimisvõme, osav dialoogiarendus ja elavate, meeldejä avate kujude loomise oskus. Ta pü uab kangelaste tegusid ja taotlusi psüholoogiliselt motiveerida, kujutada inimesi tõpäaselt, luua oma kindla individuaalsusega karaktereid. Kujude plastikas ja kirjelduste konkreetsuses võb tunda kunstniku silma ja kät. Seejuures tuleb kirjaniku loomingulises meetodis konstateerida arengut realismi suunas, mis on eriti ilmne tema kaasaja-ainelistes jutustustes. Bornhöe on oma loomingus väjapaistva oskusega käutanud keelelisi vahendeid, tema väjendusel on tugev individuaalsus, oma kunstiline erilaad (kuigi leidub kohati teatavat stiililist jäjekindlusetust, kus kirjanikul ei ole külalt õnestunud sulatada