Konflikti situatsioonid tervitamisel või tutvumisel (0)

Konflikti situatsioonid tervitamisel või tutvumisel
Kunagi vanal ajal oli tervitamine enesest mõistetav, alati mööda minnes tervitati ja sooviti töötegijale jõudu .Möödunud sajanditel polnud nii palju ja suuri linnu nagu tänapäeval, külad olid väiksemad ning neid oli palju vähem. Praegu saab ühest asulast teise jalgratta, rongi või autoga üsna kiiresti. Vanasti pidi päevade kaupa rändama või ratsutama , enne kui jõuti järgmisse asustatud punkti. Kuna võõraid käis seetõttu harva, võeti neid vastu seda suurema südamlikkusega. Külalised tõid vaheldust üksluisesse ellu. Saadi teada, mis mujal on juhtunud. Külalised olid tol ajal justkui ajalehtede, raadio ja televisiooni asendajad. Harva olid küllatulijaiks onu, tädi või vanavanemad - need elasid tavaliselt samas külas. Enamasti olid külalisteks võõrad, kes olid läbisõidul teistesse linnadesse, kes pidid kaupmeestele teateid hankima. Võõra käest küsiti, kust ta tuleb, mis kavatsustega ja eesmärkidega ta reisib ning kuhu ta edasi läheb. Nii tehti omavahel tutvust. Taheti ju ometi teada saada, kellega on tegemist. Mõnel on harjumus käed sügavale taskusse toppida. See ei sobi hea käitumisega kokku. Igaks juhuks võetakse käed aegsasti taskust välja, kui on oodata tutvustamist. Sellel harjumusel on sügavam tagamõte. Juba vanal ajal nõuti, et mees oma parema käe ette näitaks. Kes kätt selja taga hoidis või seda mõnel muul kombel peitis, sellel polnud kindlasti häid kavatsusi. Nii ongi välja arenenud nõudmine, et käed tuleb avalikult ette näidata. See elab edasi kombes käed taskust võtta, kui me üksteisega räägime või üksteist tervitame. Käeandmine tervitamisel tähendab sõbralikkust. Sellega tahetakse tunda teise inimese kätt, selles peituvat elu ja soojust. Selles kõiges on midagi sõbralikku. Läbi kinda pole sellest kõigest mitte midagi tunda, sel juhul on kätlemine vaid tühi, harjumuspärane vormitäide. Seepärast peaks, vaatamata kõigile traditsioonidele, ka tüdrukud tervitamisel kinda käest võtma. Kui me kellelegi käe ulatame, olgu tervituseks või hüvastijätuks, siis vaatame talle seejuures silma. Teise inimese silmist saab enamasti aru, kas ta valetab või räägib tõtt, kas tal on ausad kavatsused või plaanitseb ta midagi halba. Sellest on ajapikku välja arenenud viisakusnõue. Suur vahe tervitamisel on ka see ,et kellega me parasjagu kohtume . Kas endast kõrgemal positsioonil inimesega või kellegagi kes on meist vanem. Selleks, et teada kumb peab esimesena tervitama , peame tundma etiketti . Viisakas selle juures on tõusta püsti, vaadata silma , naeratada, öelda oma nimi ja ulatada kästi . Rahvarohketel kohtadel pole see nii tähtis ,et peaksime kohe kättpidi tervitama minema , seal kõlbab ka niisama teretamine . Viisakas oleks ka tervitada oma sõbra tuttavaid , kuigi see pole eriti levinud enam . Paljudel on küsimus ,et kui näeme ühte ja sama inimest mitu korda ühel päeva jooksul , mida siis teha ? See ei ole raske , tuleb lihtsalt naeratada ja edasi minna . Mõned reeglid , kes peab esimesena tervitama : Noorem tervitab vanemat, mees tervitab naist, alluv tervitab ülemust, saabuja tervitab kohalolijaid , taganttulija eesminejat, külalised perenaist. Need on reeglid mida peaksime teadma ja ei ole just viisakas neist mööda vaadata .
Oma tuttavate või töökaaslaste tervitamine on ka omaette tegevus . Inimesed keda tutvustatakse esimesena see ulatab esimesena käe , kuid see on enda valida , kas tahetakse kätt anda või mitte. Kui on mingi väiksem üritus , siis tutvustab kohalekutsuja teisi inimesi kes tulevad hiljem . Peale seda oleks viisakas öelda : ´´ Väga meeldiv !`` või ``väga rõõmustav ``. Ärikohtumistel või ärisuhetes üldse tutvustatakse alati perekonnanime järgi , vestluses kasutatakse inimese nime võimalikult sageli ,sest inimestele meeldib oma nime kuulata. Kui aga nimi on meelest läinud pole viisakas küsida ``kes sa oled ? `` , selle asemel parem vastakse küsimusele ja öelge kui rõõmus te olete teist nähes. Teine võimalus on estleda ennast esimesena lootes ,et ka teine ennast esitleb. Ärisuhetes olenemata soost on kõik võrdsed . Hüvastijättes tuleks tõusta püsti , vaadata silma , naeratada , ulatada käsi ja tänada . Vihaste klientidega tuleks kasutada palju tema nime ja räägitut üle korrata , et see oleks võimalikult arusaadav. Erinevates maades on erinev kultuur , näiteks Aasia riikide etikett erineb Euroopa omast päris palju . Hiinas , Indias ja Jaapanis on mittepuudutamise kultuur, seal tervitatakse teineteist kummardades . Visiitkaardid antakse kahe käe abil ja kui peaks kättpidi tervitamine toimuma siis sel juhul ainult parema käega . Vasaku käega tervitamine on lausa solvav . Tervitamine või tutvumine on asi , kus tekib inimesest esmamulje , seega peaksime jätma endast võimalikult hea mulje ja järgima reegleid mis on juba tavaks saanud . Kui neid reegleid ei järgita võib see jätta kohe ebameeldiva mulje . Etikett ongi see , mis tutvustab meile õiget ja viisakat käitumist , sealhulgas ja kõike sellega kaasnevat .
Kristi Viding 11a