Kõne: Pimedate näitus - mida see mulle õpetas? (2)

Lugupeetud kuulajaskond, minu nimi on _____________ ja ma räägin teile teemal „Pimedate näitus – mida see mulle õpetas?“ Küsimused palun esitada pärast kõne lõppu.
Külastasin hiljuti AHHAA „Pimedate näitust“. Esialgu rääkis noor neiu meile, mida see endast kujutab, jagas laiali jalutuskepid ning seletas, kuidas neid kasutada. Kui ta rääkis, et meid ootab ees kolm erinevat ruumi, esimeses park, teises paat ja kolmandas kohvik , siis ei osanud ma ette aimatagi, et tegelik kogemus ette kujutatud kogemusest nii palju erineb.
Esimesse ruumi sisenedes tundsin kõigepealt, et lähen natuke endast välja, kuna raske oli harjuda selle pilkase pimedusega ning teadmisega, et pean järgmised pool tundi vähemalt selles ringi liikuma. Taustaks oli käima pandud linnuheli, kompimise abil leidsin üles mõne puu, lille , puidust ukse ning giidi sõnul sinise jalgratta, jala all tundsin pehmet muru, kruusa ning mõnda suuremat kivi. Kusagile oli asetatud ka pink ning pingi kõrvale väike purskkaev . Kui pinki otsima hakkasin, ei suutnud ma seda kuidagi üles leida. Astusin iga sammu väga ettevaatlikult ja enamuse ajast olid mul käed harali ees laiali, et igat ettetulevat takistust ennetada. Järsku kõndisin mööda takistust ega saanud aru, kus otsitav pink ometigi asub. Õnneks sain rahva järgi aru, et see oligi see otsitav pink.
Selleks, et järgmisesse ruumi ja paadile minna, pidime ületama lühikese rippsilla. Tegelikult polnud külastajatel silla peal mingit ohtu, kuid siiski võttis seest kõhedaks selle peal kõndimine, sest käsipuu oli köiest ning keegi hüppas eespool , mis pani jalgealuse lainetama. Paadile jõudes istusime paariks minutiks pingile, et sõit saaks alata . Et situatsioon reaalsemaks teha, liikus alus vastavalt sellele, mis suunas me väidetavalt sõitsime, samuti lasti meile suunast olenevalt tuult peale. Kui hoog eriti kiireks läks, pritsiti meile ka veepritsmeid näkku. Minule see kogemus meeldis, see oli väga lõbus.
Paadilt liikusime edasi „Pimedate kohvikusse“. Kohvikus oli meid leti taga ootamas müüja, kes pakkus mitmesuguseid erinevaid tooteid. Meid juhatati istuma. Selleks oli kohvikus vist kolm diivanit kolme laua ümber. Seal istudes oli meil võimalus giidiga lähemalt tuttavaks saada ning igasugu küsimusi küsida. Siis jagati kõigile väikse topsiku sees tiku sisse torgatuna kaks lihatoodet, mille maitsemise järgi tuvastama pidime.
Kohvikust lahkudes saatis jutukas giid meid välja, jäi veel mõne sõna juttu ajama ning surus siis minu ja mu sõbra kätt.
Mida näitus mulle õpetas? Esialgu näitusel olles arvasin hääle ja suhtumise järgi, et giidi vanuseks on 25+, kuid hiljem valgusesse astudes nägin, et tal oli pool pead juba kiilas, suur kõht ees ning kortsukesed silme ümber, seega vanuse määramisega panin täiega puusse. Mis mulle väga muljet tekitas, oli giidi lõbusus ja ausus. Ta oli äärmiselt energiline, jutukas, lõbus, tore, sõbralik ning jättis igati toreda ja normaalse inimese mulje.
Pimeduses endas olles mõistsin, kui abitu ma nägemiseta olen. Kuna sain lühikese aja jooksul kogeda, mida tähendab tegelikult olla pime, tekkis mul veel suurem austus nende vastu, kes on silmanägemise kaotanud. Pime olles pole õrna aimugi, mis suund või kellaaeg on. Samuti ei tea, kas järgmise sammu astudes võid lompi astuda või ei. On võimatu nägemise järgi tuvastada, kas makaronid on valmis või sai on hallitanud . Pimedaks jäädes tuleb kogu ümbritsevat elu uuesti tundma õppida. Näiteks küsisin ma giidilt, kuidas söögitegemisega on. Ta vastas, et kui ta näiteks makarone keedab, kuulab ta väga hoolikalt vee keemist , asetab aeg-ajalt käe poti kohale, et kuumust reguleerida ning siis kogemuste järgi aina vilunumaks saades tulevad ka makaronid paremini välja.
Võrreldes teiste inimestega ei erine pealtnäha pimedate elu just suuresti – ka nemad elavad pereelu ning armastavad. Kuid kui detailidesse laskuda, on nende elu meie eluga sootuks erinev ja võõras..
Seega, austusest nende vastu tahan veel öelda, et me võiksime meid ümbritsevat rohkem tähele panna ja tähtsustada. Inimesed, kel kõik tegelikult korras ja olemas on, virisevad kordi rohkem kui need, kellel kõik hästi pole. Inimesed, kes on pidanud üle elama perioodi, kus nägijatest pimedateks saavad, on põhjast välja tulemiseks väga palju vaeva näinud, kuid ometigi elavad edasi täisväärtuslikku elu ning on õnnelikud. Ja nagu minule mulje jäi, siis kohati isegi rõõmsamalt kui terved inimesed.