50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-12-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
aronniin
Õppematerjali autor
nahatäitega mässulise käitumise eest, kuid kes nüüd tegeleb haridusliku nõustamisega just mu särgist kinni haaras. (Olin sosistanud midagi enda taga istuvale sõbrale.) Seejärel torkas ta selsamal teemal. mind sõrmedega rindu ja küsis, „Kas sind kasvatati või lasti lihtsalt „vohada“, Rogers?“ Ma ei meeldinud talle. Süda pekslemas, tõusin ma püsti ja ütlesin: „See pole kõige vähematki teie Olin üsnagi ärritatud fraasist „end ise akadeemiliseks äpardujaks kuulutanud...“ (ma pole kunagi asi!“ (Isegi 15-aastaselt olin ma temast natuke pikem)
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 NB! Redigeerimata! Saateks natsionaalsotsialismi klassiku Adolf Hitleri raamatu MEIN KAMPF eestikeelsele väljaandele Aastakümneid on kogu maailmas püütud Adolf Hitleri raamatut "MEIN KAMPF" inimestele kättesaamatuks teha, samal ajal seda igati maha tehes. Ka end kõige demokraatlikemaks pidavates riikides ei ole see raamat igaühele kättesaadav. Vähemalt samavõrra vastuvõetamatu ideoloogia, marksismi, kandjad Marksi, Engelsi, Lenini jne. teosed, laiutavad aga paljude avalike raamatukogude riiulitel ega ole kunagi tõsiseltvõetavat hukka-mõistu leidnud. Miks see nii on, taipab tähelepanelik lugeja üsna kiiresti. Tutvudes A. Hitleri poolt kirjapanduga, ei jaga meie demokraatlikus riigis elav lugeja kindlasti tema seisukohti ja maailmavaadet. Võrreldes seda aga marksismi klassikute teostega, tuleb tõdeda, et A.
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Nii peavad head väikesed poisid ja tüdrukud ikka istuma. Näen, et üks väike tüdruk vaatab aknast välja; kardan, ta arvab vist, et ma olen seal kusagil väljas, võib-olla puu otsas ja pean linnukestele kõnet. (Heakskiitev naerukihin.) Tahaksin teile öelda, kui hea meel on mul näha nii palju rõõmsaid puhtaid näokesi sellises köhas nagu siin, kuhu olete kogunenud õppima, kuidas õiglased ja head olla.» Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet kogu kõnet kirja panna. See oli selline kõne, mis ei muutu ja on seega tuttav meile kõigile. Viimast kolmandikku kõnest segasid taasalanud võitlused ja muud meelelahutused teatud pahade poiste hulgas, samuti nihelemine ja sosistamine, mis levisid'-"üle terve ruumi, uhtudes isegi niisuguste eraldatud ja kindlate kaljude aluseid, nagu Sid ja Mary. Kuid siis lakkas äkki mister Waltersi hääle vaibumisega igasugune müra, ja kõne lõpp võeti vastu-vaikse tänupuhanguga.
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata.
hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind -- vhüüt!» Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud. «Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis Jaanus. «Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti-Pardi koopani sõita.» «Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.» «Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt.
harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid