Kõne hasartmängude kahjulikkusest (1)

Hasartmängude kahjulikkus
Kallid kuulajad, täna sooviksin teile rääkida hasartmängudest ja nende kahjulikkusest.
Kindlasti oleme kõik mänginud kasvõi korra elus kaarte ning ka korra võitnud. Mõned rohkem, mõned vähem. Kuid kuidas hasartmängud reaalselt meie elu mõjutavad, sellest räägiksin kohe lähemalt.
Loo peategelane on inimene selles maailmas, kus hasartmängud on ta näilised sõbrad kogu elu jooksul. See kõik algab juba enne lapse kooliminekut, kui ühel lõbusal pereõhtul näeb ta, et inimesed mängivad kaarte ning tahab ka kaasa lüüa, muidugi võetakse väike jünger ka sekka. Sealt saab alles lapseeas olev indiviid oma esimesed kaardimängimiskogemused. Tänapäeval on tavaliseks kujunenud arvuti olemasolu igas perekonnas ja mõnes peres isegi igal lapsel. Nüüd kui laps saab endale arvuti, nagu lapsed ikka, on nad väga mänguhimulised. Ta hakkab leidma mänge, mida ta on koos vanematega mänginud ja ka täitsa uusi, millega kasvab temas pidev vajadus kaarte mängida ning võitu maitsta . Lapsel on aeg kooli minna, rõõmus päev kõigile, kui nüüd algab hasartmängude osakonnas hoopis uus faas. Üks päev tuleb välja, et keegi on kooli kaardid kaasa võtnud ning muidugi on kõik sellest vaimustatud, nad mängivad, nad naeravad, pole veel midagi tõsist, kuni mõni õpetaja neid teolt tabab. Igaüks neist saab karistada ning olles alles nii noored, räägitakse ilmtingimata ka nende vanematega, mille peale lapsed saavad esimese õppetunni hasartmängudest. Kindlasti on neid, kes sellest õppust võtavad ja enam ei mängi, kuid poiss, kes juba enne kooliminekut on kõvasti mänginud, temale on see raske ning tema üritab ikka kuidagiviisi edasi mängida, kas siis internetis või sõpradega privaatsetes kohtades.
Kui poisist sirgub noormees , on ta kindlasti kuulnud kasiinodest üht teist ning teab, et kaarte ei ole võimalik ainult võidu peale mängida, asja saab huvitavamaks teha rahaga . Noortel tekib huvi raha peale mängida, võiduga kasvab isu ning nii see trall kestab, kuni poisid lõpuks suureks saavad ning kasiinode vahet käima hakkavad. Huvitav fakt kasiinodest: On välja toodud, et võiduvõimalus on vaid 0.02 %, kuid mõelge vaid kui palju inimesi külastab aastas kasiinot, lootes võita, lootes paremat elu, ent väljudes sealt tühjade taskutega, äkki isegi võlgades. Me ei kaota ainuüksi oma raha, vaid kaotame ka aja ning kõik sõbrad. Koos kõigega kaob meil tahtejõud.
Raha pärast hakatakse tegema kohutavaid asju, algab tee kuritegevuse valdkonda, esimesed kokkupuuted politseinikega, elu, mis tundus olevat ilus, hakkab minema allamäge ning võib lõppeda lausa vangiminekuga. Algul süütuna tundunud pereõhtu on olnud tegu, mis pani alguse hasartmängude ahelale . Kõik algab pisikestest, esimestest sammudest, mis võivad viiva väga kaugele, väga sügavale ning väga valele teele.
Kindlasti leidub meie seas inimesi, kes suudavad vastu panna kaardimängule, kes suudavad mängida ilma rahata, kuid kindlasti on tahtejõetuid inimesi ka olemas, kelle jaoks maha jätmine on ilmaturaske ning nemad ei näe muud võimalust kui mängida.
Seega olen tugeval arvamusel, et kaardimängud oleksid koolis keelatud ning et vähendataks kasiinode arvu, sest ainult meie saame seda muuta, inimeste endi kätes on oma saatus. Iga inimene oli, on, ja jääb oma saatuse sepaks.
Aitäh kuulamast.