meie kätes. Lihtsasti kättesaadav haridus tagab suurema hulga õpilasi, kes edukalt lõpetavad ja asuvad juhtpositsioonidel oma kodumaal või lausa välismaal. Lisaks on oluline, et noored, kes ei ole veel kõrghariduse radadele jõudnud, saaksid oma vaba aega sisustada arendavate ja samaaegselt meelelahutuslike tegevustega, mis ühtlasi ideaalis peaksid õigele teele suunavad olema. Igaüks meist peaks olema maailma vastu hästikäituv, pannes tähele juba pisiasju, näiteks kommipaberi maha viskamise vältimisest kuni hädasolijate abistamiseni välja. Samaaegselt peame tagama, et meie endi lapsed ja ka kõik teised noored leiaksid kindla sihi tuleviku suhtes. Noor inimene on parema maailma alus. Ken-Konrad Kerm
Arvatakse, et sellest ei juhtu ega olene midagi. Kuid paneme end ise korraks looduse olukorda. Kas meil endil on hea, kui keegi tuleb meie koju ja viskab maha igasugust soga ja prahti? Kas meil on hea sellises keskkonnas elada? Ei, ei ole. Kuid mida peab siis loodus tundma? Kui loodus on reostunud ei saa ka sealsed elavad taime- ja loomaliigid normaalset kasvada ja elada. Sellepärast peaksime me enne veidi mõtlema, kui panema käe jope taskusse, võtame sealt välja kommipaberi ja viskame ilma igasuguste süümepiinadeta maha. Muidugi ei juhtu ühest kommipaberist metsa all midagi, kuid kui kõik nii mõtlevad, viskavadgi kõik paberid maha ja tulemuseks on looduse reostumine. Looduse kaitsmine on vajalik, sest ilma looduseta poleks elu ja ilma eluta poleks meid. Hoiame loodust ning käitume temaga nii, nagu tema meiega! Elin Hein 6b 2011
visanud igasuguseid ülejääke ükskõikselt maha ja ei reostanud sellega enda kodumaad. Mida aeg edasi, seda vähem mõeldi meid ümbritsevale keskkonnale ja üha rohkem mõeldi iseendale. Aja jooksul märkasid inimesed, et elu nende ümber on räpaseks muutunud. Kõik viskavad enda prügi ükskõik kuhu, metsaalused upuvad prahist, taara vedeleb kasvõi prügikasti kõrval ja tänavakividki on nätsu täis. Kord kui üks väike poiss oma kommipaberi maha viskas, hakkas vihma sadama. Miskipärast tundus see poisile väga kahtlane, et vihma nii äkitselt taevast alla hakkas tulema ja ta tegi katse. Ta viskas veel prahti maha ja see, mis nüüd juhtus, oli tema jaoks täiesti uskumatu. Vihm ja tuul läksid aina tugevamaks, lausa nii tugevaks, et poiss pidi otsima koha, kus saaks rahulikult olla, kuna torm muudkui tõusis. Poiss rääkis sellisest imest oma
rahvast, kes hoiavad kokku ja aitavad teineteist hädas olles. Tänaval kõndides saan anda oma panuse aidates vanureid ja liikumispuudega inimesi nende igapäeva toimetustes nagu näiteks tee ületamisel või poekottide kandmisel. Levinud on ka naabrivalve süsteem, millega kaitstakse üksteist vastastikku ning ennetatakse kuritegevust. Ise saan suunata oma liikumisi nii, et ei jääks hiljapeale ega liiguks kahtlase seltskonnaga kohtades. Tänavapilti hoian puhtamana kui jätan kommipaberi taskusse, et see hiljem kodus prügikasti visata. Samuti saan hõlbustada jäätmekäitlustöötajate tööd sorteerides prügi eelnevalt kodus. Kultuuritahult vaadates oleks iga eestlase au ja kohus tunda oma isamaa kultuuri ja traditsioone ning kanda neid edasi põlvest põlve. Võime erilist uhkust tunda oma esivanemate üle, kes on loonud ning suutnud säilitada palju väärtuslikku kirjandust. Kirjandusest algab
Jäätmevedu on hästi arenenud maapiirkondades, andes paremad võimalused maapiirkonna elanikele. Prügi ebaseaduslik ladestamine keskkonda on tunduvalt vähenenud ning metsaalused on puhtamad. Täiustunud on keskkonnaalane järelevalve ning prügi maahahaviskamine on karistatav rahatrahviga. Trahvi suurus oleneb jäätmete kogusest, mis on ladestatud keskkonda. Karistust rakendatakse ka väiksema koguse prügi mahaviskamisel(nt kommipaberi mahaviskamine linnas). Samuti on üha rohkem hakatud korraldama nn prügipäevasid, kus paljud vabatahtlikud on nõus oma panuse andma. Minu arust on väga hea, et on kehtestatud trahvisüsteem, kuna see on ainus meetod, mis aitab hoida meie looduskeskkonna puhtana. Ainult karistus garanteerib selle, et inimesed oma vigadest õpiksid ning neid enam ei kordaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et jäätmekäitlus on arenenud aastatel 2008-2033 väga positiivses
Luua ei saa ilma tagajärgedeta. Toon näite moeloojast, kes tahab toota loomanahast rõiva kollektsiooni. See looja on loomakaitsjate jaoks hävitaja, kuid tema enda jaoks on ta ikkagi looja. Kes me oleme? Loojad või hävitajad? Inimesed ise ei pruugi sellest aru saada, aga kui mõtlema hakata, tuleb välja, et me oleme kõik ühed suured maailma hävitajad. Me kõik anname oma panuse maailma hävitamisele, olgu see siis suur või väike. Muidugi ei vii kommipaberi mahaviskamine veel maailma hävimiseni. Aga kui mõelda, et seda teeksid kõik maailmas elavad inimesed, tekiks katastroof. Nii kuhjuvadki need pealtnäha nii väiksed asjad ja meie loodus on reostunud. Samuti aitab iga autoroolis inimene kaasa õhu reostusele. Meil ei ole enam puhast õhku, mida hingata, sest inimene hävitab seda enda loodud masinatega. Mis on siis lõppude lõpuks tähtis? Kas jõuda soovitud sihtpunkti või nautida värsket õhku?
50% loomaliikidest, vaid ainult 1%. Samuti on neil seisukohad paljudes teistes keskkonnaprobleemides. Kokkuvõttes leiavad nad, et saastatus on küll olemas, kuid keskkond tuleb sellega ise toime. Selline seisukoht suurendab veelgi mõistuse saastatust. Paljud inimesed vabanevad seeläbi süütundest prügi tekitamise suhtes ja hakkavad julgemini saastama. Kahjulik on selline suhtumine igal juhul. Saastatud mõistus avaldub niisiis eelkõige pisiasjades, nagu kommipaberi "mahapillamine", kuid on suuteline tekitama hiiglaslikke keskkonnaprobleeme, nagu õhusaaste ja kasvuhooneefekt. Samas võib saastatud mõistuse puhastamine keskkonna puhastamisest tunduvalt raskemaks osutuda. Ehk suutis see kirjatükk mõned silmad avada.
toiduainetesse. Söögi ja joogiga võivad need ained jõuda inimese organismi, põhjustada mürgitust ja teisi haigusi. PRÜGI JA RÄMPS! Prügi ja rämps- see on meile kõigile olnud probleemiks juba sajandeid. Loomulikult on nüüd - 21. sajandil kasutusele võetud mitmeid loodussõbralikke meetmeid, kuidas prügi loodusest ja meist kõigist võimalikult kaugel hoida. Ikka ja jälle leidub aga inimesi, kes lihtsalt viskavad mõtlematult kommipaberi maha või viivad prügikottide kaupa oma rämpsu metsadesse. Selline käitumine on jube ning selliseid inimesi peaks kohus karistama ning karistuseks võiks olla ühiskondlik töö. Vahest siis nad mõistaksid ja rohkem ei teeks. Mis, aga juhtuks kui me prügi ära ei viskaks? Arvatavasti oleks sel juhul olukord meie kõigi jaoks katastroofiline. Taimed häviksid, loomad ning inimesed oleksid pidevalt haiged. Kui me prügi enam ära ei
olendiks Maa peal, me paigutame teda alatasa toiduahela tippu ning ei kahtle temas peaaegu mitte kunagi, sest temas kahtlemine oleks sama hea kui kahelda iseendas. See pilt toob meie silme ette vaid kaks inimese halba külge, kuid neid on kindlasti sadades kordades rohkem. Ometigi on just need kaks tänapäeval kõige aktuaalsemad. Ma loodan, et järgmisi lühilugusid ja mõtteterasid lugedes mõtled sa järgmine kord hoolikalt kui jälle ühe kommipaberi maha viskad või kellegi peale keelt peksad ning kuulujutte välja mõtled. Me õpime vaid iseenda vigadest, mitte teiste omadest. Ennast parandades saamegi muuta meid ümbritsevat maailma paremaks, vaid sina ise oled võimeline seda tegema! Vertikaalselt paiknev pilt kujutab ilusat ning avarat kosmost, kus tähtede ilu ning teised planeedid teevad sellest pimestavalt kauni koha. Päikese juures, väga meie planeedi lähedal, seilab ringi üks fantoomplaneet, mis elab vaid inimese
inimene õppima end armastama, alles siis suudab ta armastust pakkuda ka kellelegi teisele. ,,Ükski lumehelves ei tunne ennast laviinis süüdi." (Voltaire, 1986; 326) Kellegi teise süü tundub alati palju suurem kui enda oma. Kui paljud tunnevad ennast süüdi selles, et Eesti metasade all ja tänavatel vedeleb prügi? Ma ei ütleks, et kõik aga enamus inimesi on kindlasti kunagi mõne kommipaberi maha visanud, kuid see ei tähenda, et sellest enamusest kõik ennast Eesti reostatuse pärast muretseks. Mõeldakse, et mina olen ainult mõne sodi tekitanud samas keegi teine viib terveid prügikotte metsade alla. Inimene ei taha oma süüd tunnistada kuigi ollakse samuti osa tekkinud probleemist. ,,Tervet arusaamist tuleb väga harva ette." (Voltaire, 1986; 363) Paljude juures pidurdavad eelarvamused arusaamist ja see, kes ühes asjas väga kainelt
välja valida ning keskenduda sellele veidi pikemalt, end samal ajal tausthelidest välja lülitades. See võime pole siiski veel lõplikult välja kujunenud. Laps leidis ilma suurema vaevata üles tekkinud helide allikad. Näiteks kui televiisorist kostus mingi uus ja huvitav heli, pööras laps oma pilgu sinna poole ningu kui arvutist kostus häält, vaatas laps selle poole. Samuti teageeris ta ka kommipaberi, kilekoti ning salvrätipaki tekitatud helidele ning leidis nende asukoha. Helidele suutis ta keskenduda ka, jäädes neid veidikeseks ajaks kuulama. · Sotsiaalne ja emotsionaalne tasand Laps võib jonnida, kui ei saa oma tahtmist, sest sõltumatuse vajadus hakkab end maksma panema. Hakkab omandama põhilisi seltskondlikke omadusi, näiteks mänguasja teisele lapsele ulatama. Mängib teiste lastega kõrvuti ja jälgib
tavaliselt sellele, kust üks või teine ese pärineb või milliseid ressursse selleks kasutatud on. Isegi tavalise paberi äraviskamine on tegelikult raiskamine. Selleks, et saada paar poognat paberit, on vaja langetada üks suur puu. Ka iga üksik inimene saastab oma elus väga palju. Isegi kui mitte lihtsalt kraanivett voolama jättes või elektripirni tarbetult põlema jättes, siis ehk ilumeelt rikkudes. Kui mõelda hetke oma tegevuse üle, siis kas me paneme alati oma näritud nätsu, kommipaberi või jäätisepulga prügikasti? Kas suitsetajad asetavad alati oma koni õigesse kohta, isegi kui mitte arvestada, kui palju nad oma elu jooksul õhku saastavad? Suured asjad saavad alguse pisikestest. Tarvis oleks mõelda säästvalt. Kui inimene mõtleb säästlikult, siis ta tavaliselt nii ka tegutseb. Ja ega inimene ei riku loodust saastades üksnes enda kaunist keskkonda. Loodust tuleb kaitsta
minna kohe etappi, kus oleme selle aksepteerinud. No juba paljalt mõeldes tundub see mulle ebaloogiline. Ei ole võimalik öelda, et kohvikus pakutakse täna juurvilja suppi kui ma pole isegi vaatamas käinud, mida seal pakutakse ning et kas täna on supp, või ei ole. Leian, et ka Sartre ütlemine on praeguseks hetkeks juba veidi puudulik. Nimelt ei saa me ainult enda järgi otsustada, milline otsus on õige ja milline vale. Saame selle enda jaoks välja mõelda tõesti, et kas kommipaberi maha viskamine on minu jaoks õige tegu või mitte, millest lähtuvalt teen ma kas õige otsuse või vale aga inimesed meie ümber ei pruugi samamoodi arvata. Seega ongi väga tähtis kogu otsustamise protsessi juures ka see, mis hoiaku on võtnud ühiskond otsustaja ümber. Vale on parkida auto muru peale, sest esiteks on see seadusega keelatud ning teiseks on muru ju areneb ja kasvav organism, keda ma kahjustan, kui auto temale pargin. Samas on ka siin AGA
materjalid olid kasutamiseks liiga jäigad. Ta loobus esialgsest ideest ning tegutses edasi ainult kangale tekkinud õhukese kilega. Kasuks tuli glütseriini lisamine, et vähendada materjali jäikust. Aastaks 1912 oli ta välja töötanud viisi toota nn tsellofaani tööstuslikult, aasta pärast seda patendeeris ta toote. Foto 1 Tsellofaan kommipaberid [10] Tselofaani nime tuletas ta sõnadest ,,tselluloos" ning ,,diaphane" (läbipaistev). Algselt populaarse kommipaberi materajalina kuulsust kogunud tsellofaani toodetakse leelises ja süsinikdisulfiidis lahustatud tselluloosist, saadud lahust 6 nimetatakse viskoosist, mille edasisel töötlemisel väävelhappe ja naatriumsulfaadiga saadakse pärast väävli eemaldamist, glütseriini lisamist ja valgendamist tsellofaaniks nimetatud kortsuv kiletaoline materjal[11]. ,,Tõelised" plastid, plastikud 20-ndal sajandil
annaabi.ee 
