Inimene - silmakirjalik ja materjalistlik koletis (0)

Inimene – silmakirjalik ning materjalistlik koletis
Erik Mandel
8.A
Juba enne selle pildi joonistama hakkamist, oli mul sees soov teha sellest midagi erilist. See pidi olema midagi sellist, mida ma pole kunagi varem teinud ning lõpptulemus oli ka mu enda jaoks üllatav. Tulemuseks oli pilt, mida on võimalik vaadata nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt ning samas ka väga sügava tagamõttega. Selleks, et sellest aru saada tuleb pilti süveneda kui tervikusse. Pilt räägib ühe loo ühest olendist, keda me kõige paremini tunneme, keda me teame kui oma tuttavat, õpetajat, sõpra või pereliiget. Isik, kes peitub meis kõigis. Ma räägin inimesest. Seda kahel jalal käivat inimliiki peame kõige intelligentsemaks olendiks Maa peal, me paigutame teda alatasa toiduahela tippu ning ei kahtle temas peaaegu mitte kunagi, sest temas kahtlemine oleks sama hea kui kahelda iseendas. See pilt toob meie silme ette vaid kaks inimese halba külge, kuid neid on kindlasti sadades kordades rohkem. Ometigi on just need kaks tänapäeval kõige aktuaalsemad. Ma loodan, et järgmisi lühilugusid ja mõtteterasid lugedes mõtled sa järgmine kord hoolikalt kui jälle ühe kommipaberi maha viskad või kellegi peale keelt peksad ning kuulujutte välja mõtled. Me õpime vaid iseenda vigadest, mitte teiste omadest . Ennast parandades saamegi muuta meid ümbritsevat maailma paremaks, vaid sina ise oled võimeline seda tegema!
Vertikaalselt paiknev pilt kujutab ilusat ning avarat kosmost, kus tähtede ilu ning teised planeedid teevad sellest pimestavalt kauni koha. Päikese juures, väga meie planeedi lähedal, seilab ringi üks fantoomplaneet, mis elab vaid inimese mõttemaailmas ning kujutluses. See on paik, mis on jätkanud oma arengut ilma inimeseta. Planeedi pinda katavad metsik loodus ning imeilus tumesinine ookean. Kujuteldav fantoomplaneet tiirleb ümber meie Maa, mis on jätkanud oma arengulugu inimesega: me näeme palju raagus ning mahasaetud puid, tiigis olevat sinirohekat vett, mida illustreerivad üksildased õlilaigud, suured ja reostavad tehased, hävinevat ökosüsteemi ning pimestavalt ilusat ning glamuurset suurlinna, kust ei puudu särisev elekter , öömelu, kõrged pilvelõhkujad ning see, kellest kõik alguse sai. Inimene hävitab oma sellise teguviisiga kogu ökosüsteemi, planeeti ning meid ennast. Me lubame igal aastal, et nüüd me muudame ennast, saame vanadest harjumustest lahti ning hakkame oma planeeti armastama , kuid paari päevaga on need lubadused ununenud ning me jätkame oma elu vanamoodi. Ja kõike seda vaid selle nimel, et oma mugavustsoonist mitte välja tuua. Ning just sellest inspireerituna tulebki minu esimene mõttetera : ’’Meil on ainult üks planeet ning me kohtleme seda nii, nagu meil oleks teine kuhu minna.’’
Horisontaalselt paiknevas pildis tabab meie silm inimest meenutavat siluetti, keda on kujutatud ühe suure masinana, mis siiski räägib oma loo ka meie ambitsioonidest ja sellest, kus me ikkagi pärit oleme. Inimese pea peal asetsevad suursugused pilvelõhkujad, rikas elujärk ning mugavus, mis ongi tänapäeva inimese üheks suureks kinnismõtteks ning elusooviks. Meie eesmärk on sinna jõuda ning seal võimalikult kaua püsida. Inimese nägu on kujutatud sõdalasena, sest just oma eesmärkide täitmiseks on huvitaval kombel inimene valmis ohverdama absoluutselt kõik, isegi oma lähedased. Me ei taha seda endale tunnistada, kuid kui sul on valida, kas sured sina või su sõber, siis mida sa valiksid? Inimese kaela on kujutatud kui raagus ning maharaiutud puudena. Inimeses on säilinud väga suur osa looduse enda kätetööst, kuid inimene eirab seda ja tahab oma sidemed enda loojaga lahti lõigata. Seda lahti lõikamist seletab täpsemalt pildi vertikaalne vaade. Inimene ise on aga elama pandud oma mulli , sest igal inimesel on erinev arvamus maailmast ning tal on ajaga moodustunud teistest erinev maailmapilt . Inimese suust tuleb suitsu tema ahnusest, silmakirjalikkusest, julmusest ning eneseuhkusest. See täidab tema mulli ning ühel hetkel hakkab ta seda ka ise uuesti sisse hingama. See küll annab meile juurde võitlushimu ja tahtejõudu, kuid pimestab meid ning takistab näha seda imeilusat maailma, mis meid ümbritseb, kaitseb, mis on meid loonud ning mis võib meid ka iga hetk hävitada. Siit ka järgmine mõttetera: ’’Inimese eneseuhkus , ahnus , julmus ning silmakirjalikkus pimestavad teda ning takistavad näha tal kõike seda ilusat, mis teda igapäevaselt ümbritseb’’
Kõige hullem on see, et meis kõigis peitub üks inimene, olgu nii siis suuremal või vähemal määral. Inimest on ka teadlaste poolt sageli iseloomu ning kanguse pooleks väikeseks koletiseks nimetatud, kuid minu meelest oleks aeg seda muuta. Mina ei ole küll mingi puukaisutaja ning veegan, aga siiski olen ma valmis tegema enda elus väiksemaid muudatusi, et ka meie tulevastel lastel ning lastelastel oleks siin planeedil sama hea elada kui meil. Kui sa aga tuled mulle väitma, et üks inimene ei muuda midagi, siis vähemalt ole oma käitumisega teistele eeskujuks ning innusta ka teisi loodussõbralikult elama. Isegi suure puu kasv saab alguse vaid tibatillukesest seemnest.