ka nüüd Tartus kõrgharidust omandab. August Sabbe: Ei tasu nüüd seda Nõukogude okupatsiooni ülistama ka hakata! Ei tasu ära unustada kolhooside loomist,1940. ja 1949. aasta küüditamisi, vägivallapoliitikat ja neid muid NSVL repressioone.. Meie metsavendadega ikka võitlesime selle vastu! Kolhoosnik: Jaa, mina nõustun. See kolhooside loomine oli üks trall. Vene majanduspoliitikat iseloomustas ju põllumajanduse sundkollektiviseerimine. Loomad läksid kõik kolhoosile, meile võis jääda ainult üks lehm, siga, lammas ja 10 kana. Hobused läksid kõik kolhoosile, samuti ka tööriistad. Kõiki sunniti sellega liituma! Iga inimene pidi aastas enda kohustuslikud normipäevad ära käima. Algul maksti meile natuuras, saime kartuleid, villa ja muid põllumajanduse ja loomade talitlemise saadusi. Hiljem hakkasid nad rahas ka maksma. Kuid ega see suur raha polnud, 5 kopikat, selle eest said Tallinnas bussiga sõita. Ja kuna palk oli nii
oli, vaid selle võltsi järele, mis algusest peale mädanes. Ei tunne ma sellistele inimestele kaasa ja neid leidub, igal pool. Kui ei taheta elu õppetunde vastu võtta, siis ei peagi kaasa tundma. "Elu rentnikud" oli ilmselt kõige masendavam kiri terves teoses. Esimesteks rentnikeks abielupaar, Peeter ja Anna Lõugas, kes igal võimalusel tahtsid hoiduda jagamast ja teiste heaks tegemast. Isegi hobune ei teinud kolhoosile perenaise käsu järgi tööd. Niivõrd oli sisse harjunud vana hea kord ja kui juba midagi on nii sisse süvenenud, siis midagi seda ei paranda. Teiseks rentnikuks Ermeliine Piit, kes näiliselt kõva ja tähtis kolhoosimutt, aga tegelikult ainult kärkis ja tööd ei teinud. Ka selliseid inimesi leidub tänapäeval, ei muuda neid ükski ajastu. Ka tema oli kõvasti vanas ajas kinni ja lootis nüüd uue vabaduse abil vanu arveid õiendada, elas end kõigi peale välja
10) Sovetski Zapad Nõukogude Lääs, Eesti NSV omamoodi staatus Nõukogude Liidus teiste liiduvabariikide jaoks. Eesti oli ühenduskoht Soomega ja seega ka Läänega. 11) Sundindustrialiseerimine sunniviisiline suurtööstuse arendamine. Plaanimajandus. 12) Kolhoseerimine inimeste kolhoosidesse sundimine küüditamiste ja repressioonide abil. Vara ja maa läksid kolhoosile. 13) ENSV Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 14) Kulak inimene, kes oli kuulutanud end rahvavaenlaseks, sest nad olid rikkamad kui teised ning kasutasid palgatööjõudu. 15) ,,sahtlisse kirjutama" midagi kirjutama, kuid tsensuuri tõttu mitte avaldama. 2. Isikud. 1) N. Hrustsov NSVL-i riigipea pärast Stalinit. Sula. 2) L. Breznev NSVL-i riigipea. Stagnatsioon. 3) J. Andropov NSVL-i ja KGB juht. Töödistsipliini kampaania.
neid tutvustega Tallinnast või kaubalaost. Kaubanappuses saadi asju välismaa sugulastelt. Traktorit saada ei olnud ning see ehitatu vanast Moskvitsi mootorist. Küsitletu 4: Poed olid peaaegu tühjad. Oodati poes saia järgi järjekordades mitu tundi ning siis, kui saiarestid tulid, läks kakluseks. Riideid sai läbi tuttavate. Kasutatud riideid pärandati tuttavatele edasi ,sest neid olid raske saada. 4) Reisimine, puhkamine ning eluase Küsitletu 1: Tänu kolhoosile, (ametiühing), sai reisida palju. NSVL piirides reisimine oli vaba ning lisaks sellele suhteliselt odav. Liiduriikidest välja reisimine oli peaaegu võimatu. Eluaseme sai töökoha kaudu, elamistingimused olid head ning kommunaalmaksud olid madalad. Uusi maju väga palju ei ehitatud, enamasti renoveeriti vanu talumajasid. Küsitletu 2: Reisida ja puhata sai NSVL piirides, välismaale sai turismituusikuid väga harva
Kõik inimesed peaksid olema võrdsed. Aga maa on inimestest pooltühi. Vanad taluperemehed on saadetud kaugele Siberisse asumisele, enamik nooremaid mehi kaotanud elu sõjatandril. Jäänud on naised, vanurid ja verinoored kellel puudub õige töökogemus. On taas Sügis ja vanale Aiaste taluõuele veetakse aurukatel. Puudub nüüdseks Aiastel peremees. Taavet on saadetud Siberisse. Majapidamise üle vaatab endine Virtin Milli. Talu hooned kuuluvad nüüdseks juba kolhoosile. Arvo tunneb end selles ametis väga ebakindlalt. Kõik tööd põldudel on jäänud hilja peale. Inimesed ei ole enam täie hingega tööde juures kuna arvavad, et vaene kolhoos ei suuda neile tehtud töö eest palka maksta. Aurukatlaga saabub ka vana masinist Lusiksepp. Ta pahandab Arvoga, et viimane pole mõelnud katla jaoks puidki muretseda. Arvo läheb puid otsima, Lusiksepp aga võtab ja lammutab tulehakatuseks Aiaste talu aialippe. Lusiksepal on tol päeval tuju kehv, sest ta on
Esimest korda on mainitud Vihula mõisa 1501. aastal Hans Lode omandina. 16051810 kuulus valdus Helffreichide perekonnale ja 18101919 Schubertite perekonnale. Viimased said jäänukmõisa edasi pidada ka 1930. aastatel, kuni umsiedlung 1939. aastal nad Saksamaale viis. II maailmasõja päevil paigutati sinna Saksa luurekool. Alates 1950. aastast oli mõisas hooldekodu, mille eksistentsi lõpetas 1982. aasta tulekahju. Mitmed hooned said tugevasti kannatada ning kompleks anti Viru kolhoosile, kes alustas restaureerimistöid. Mõisa hooned asuvad Mustoja kallastel. Algne puust härrastemaja põles maha 19. sajandil, praegu vaadeldav kivist peahoone ehitati üles tõenäoliselt arhitekt Friedrich Modi projekti järgi. Tema käekirjale viitavad neorenessansilikud detailid ja hoone ebasümmeetria, mis on saavutatud kõrgema tiibhoonega ühel küljel. Tulekahjus 1982. aastal hävis juugendlike laemaalingutega saal hoone II korrusel.
Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti. Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. Aastatel 1941-1944 asus mõisas Saksa vastuluure luurekool. Pärast II maailmasõda sai mõisast Ubja sovhoos. Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu. 1982. a. leidis mõisas aset laastav tulekahju, pärast mida anti hooned üle Viru kolhoosile. Alates 01.07.1991 on mõisa omanik ja majandaja aktsiaselts Vihula Mõis. Mõisakompleksi kõikide hoonete pindala on kokku üle 8000 ruutmetri, kogu mõisaterritooriumi suurus on 47,97 hektarit. Mõisahooneid ümbritseb suur park, kus on sajandeid vanu puid ja mis sarnaneb suurelt jaolt ümbritseva loodusega. Mõisa sissekäigul on kaunid kivist sambad, millel ilutsevad von Schubertite perekonna vapid. 2008. aastal algas kogu mõisakompeksi põhjalik renoveerimine ning 2012. aastaks
Mööbel ja tarberiistad jms. olid kõik endised, sest uusi polnud kuigivõrd saada ning nende ostmiseks või vahetamiseks puudusid võimalused. Talu kui selline hävitati kolhoseerimisega, mis põhiosas teostati 11 küüditamise järel 1949. aastal. Senine hektarites mõõdetav kodu ahenes majaks, õueks ja väikeseks aiamaaks. Põllutööriistad läksid koos lehmade- hobustega kolhoosile või jäid tallinurka lagunema. (Vahtre 2002: 7-18) Kolhoosikord tõi veel ühe muudatuse- nn uued inimesed, juurteta põllutöölised, nii eestlased kui ida poolt tulnud, kes majutati kas endistesse häärberitesse, küüditamisest tühjaks jäänud taludesse või ka asustatud hooneisse, mille pererahvas kokku suruti. Seesuguse kontingendi tekkimine maale mõjus laastavalt. Põllutöölistest asukad ei lappinud laudakatust, vaid saagisid lauda tasahaaval küttepuudeks. (Vahtre 2002: 19-45)
relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks. 1947. aasta 21. mail võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu direktiivse otsuse kolhooside loomiseks kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Kevadel alustati ettevalmistusi Eestis esimese kolhoosi asutamiseks Valjala vallas Saaremaal. Põhjuseks, miks valiti just Valjala vallas asuv Sakla küla, oli ilmselt asjaolu, et naabruses asus Teaduste Akadeemia katsemajand Uue-Lõve, mille maid ja varasid võis asutatavale kolhoosile üle anda. Eesti esimese kolhoosi asutamise koosolek toimus Sakla külas 6.sept. 1947. Koosolekul võeti vastu põhikiri, valiti juhatus ning revisjonikomisjon. Esimeheks sai kolhoosi loomise initsaator Herman Kuning ning kolhoosi nimeks võeti "Viktor Kingisepp". 10. sept. 1947 asutati esimene kolhoos Eesti mandriosas kolhoos "Võit" Põlva vallas Võrumaal. 1947. aastal loodi Eesti NSV-s 5 esimest kolhoosi ja alustati üleliiduliste määruste alusel kulakute väljaselgitamist.
printsiipe. Tegutseti vene malli järgi, arvestamata kohalikku eripära ja eesti talupoja mõttelaadi. Kiirustati ja kasutati sunnimeetodeid. Massiline kolhooside moodustamine sai teoks ,,kulakluse kui klassi likvideerimise" käigus. Paljud pered küüditi Siberisse, kelle hulgas oli teovõimelisi inimesi nii maalt kui linnast. Kolhooside esimesel tööaastale järgnes ühe küla kolhoosi ühendamine teise küla kolhoosiga. Juba 5. veebruaril 1950 ühendati ,,Uus Algus" ja ,,Tähis". Kolhoosile jäi nimeks ,,Uus Algus". 10. aprillil liitusid ,,Üksmeel" ja ,,Külvaja", nimeks jäi ,,Külvaja". Ligikaudu aasta pärast s.o. 6 veebruaril 1951 toimus järjekordne 11 ühendamine, mille tulemusena kujunes lõplikult välja ,,Külvaja" kolhoos, mis asub meie tänase Paistevälja PÜ osakonna territooriumil. Rasketeks kujunesid kolhoosidele aastad 1951,1952,1953, kui lahkus hulk töövõimelisi inimesi
tavad koos pagasiga pealelaadimispunktides RJM Operatsiooni läbiviimisel tuli ette mitmeid töötajatest komandantidele üle. Viimased vastuhakke. Nii on kulak Jaan Mihkelson pidasid täpset arvestust väljasaadetute kohta, Valgamaal 25. märtsil pannud põlema oma talu tuginedes juba varem koostatud nimekirjadele ning lubanud ka kolhoosile tule otsa panna. ja kartoteekidele. Parteiaktiiv aga pidi samal Tema kinnipidamiseks saadeti välja sise ja ajal kohapeal (korterites, majades, külades) julgeolekuministeeriumi operatiivgrupp. kirjutama üles väljasaadetavate vara. Hiiumaalt Kiiüditamisoperat siooni käigus
1928 loobuti NEPi-poliitikast algas kollektiviseerimine. Eesmärgid: riigi/linnade varustamine toiduainetega riigi poolt kehtestatud hindadega ilma vabaturuta. Vilja müük välismaale, et teenida välisvaluutat. 1928-1933 sunniti u 25 mln talumajapidamist "astuma" kolhoosidesse. Majanduslik surve: maamaksu tõstmine. Toiduainete vabakaubanduse keelamine. Kolhooside ja sovhooside loomisega võeti talude käest maa ära, sunniti kariloomi loovutama kolhoosile. Jõukad talunikud (kulakud) küüditati 1929. a, sest nad hakkasid vastu, tapsid loomi, põletasid vilja. Sellega hirmutati kõiki teisi. 1932. a näljahäda Ukrainas, miljonite inimeste hukkumine. Ent NSVL eksportis vilja, et hankida raha industrialiseerimise jaoks. Tulemus: põllumajanduse laostumine. Talupoegade orjastamine talupojad töötasid sisuliselt tasuta kolhoosi/riigi heaks. Kaardisüsteem linnades. Must turg.
Kahhari ,,Naised", [Said Ahmadi ,,Mastan Baba"]. Sõjaaja proosale oli omane lihtne süzee. Pärastsõja aastail muutus juhtivaks zanriks taas proosa, proosast omakorda romaan. Peamiste teemadena käsitleti sotsialistliku ühiskonna arengut; nõukogude võimu kindlustamist külas; naise suuremat rolli ühiskonnas; usbekkide vanemat ajalugu, revolutsioonilise alge tekkimist; noorsooprobleeme; internatsionalismi. 49 Sulane ei tahtnud hobust kolhoosile anda. Vaimulik ja bai otsustasid võita ta enda poolele. Religioosne sulane keeldus sobingus osalemast. Ent hobune jäi haigeks ja suri. Sulane, kes nägi selles jumala karistust, läks mulla juurde. Too tõukas teda. Sulane nägi enda eksimust pühaduse suhtes 50 Õuduste pealtnägija, kes oli sündinud Buhhaara Emiraadis, jutustab seal valitsevast seadusetusest, töörahva raskest olukorrast. Jutustus aitas avada rahva silmi võitluses basmatsidega
kõigi kaupade hinnad. Teostati rahareform, kus asendati Eesti kroonid rubladega, 1 krooni eest maksti 1 rubla ja 20 kopikat (1 kroon = 10 rublat). Plaanimajandus: 1940. aasta kevadeks mindi üle plaanimajandusele. Kehtestati igale vallas olevale talule plaanid: kui palju külvata rukist, nisu. Kui suurel maaalal kasvatada? Kui palju juustu tuleb valmistada, kui palju mune tuleb müüa? Seadi kohustuseks riigile müügi normid madala hinna eest. Lisaks 80 kolhoosile asutati 90 sovhoosi (Riiklik ettevõte). Repressioonid: Teostas esialgu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD/SARK). SARK hakkas tegelema politseiga. Tema kõrvale loodi NKGB/RJRK (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat). SARK ja RJRK juhiks sai põrandaalune kommunist- Boriss Kumm. Venemaalt toodi sisse inimesi, kes hakkasid juhtima RJRK'd. 1941. aastaks oli kadunud rohkem kui 1000 inimest. Esimestena represseeriti Eesti tippjuhte, küüdati kindral J. Laidoner koos abikaasaga ja K. Päts
annaabi.ee 
