hüüdma. Saare taat ärkas üles tütre kisa peale ning hakkas lugu kuulama. Kui ta nägi Kalevipoega saarel jäi ta sõnatuks. Kalevipoeg siis küsis kartuseta, et kas eelmisel õhtul Soome tuuslar oli möödunud saarest, aga taat polnud näinud. Taat seepeale päris et kust Kalevipoeg, nii vahva mees pärit on, ning kes ta vanemad on. Kalevipoeg siis ütles, et Võsu juures ta võrsus ning tugev taat ja eideke on teda sünnitanud. Saare piiga kuulas Kalevi juttu kohkudes, kui ta isaks Kalevida ning emaks Linda tunnistas. Piiga komistas ning kukus merre, mere põhja sügavale. Kalevipoeg seepeale tõttas uppunud neidu päästma, kuid asjatult. Seepeale hakkas Kalevipoeg kiirelt ujuma ära saarelt. Saare taat siis rääkis eidele, et ta üritaks leida piiga merepõhjast. Seal ta leidis vaid kala ja riismetest hõbekausikese ning läks tagasi otsima. Merel kuulis ta häälitsemas, et piiga läinud merele kiikuma, kingad jättis kivi peale
1989 (P.Beier ,,Saatmata kirjad", Verb 2007) Eesti neiu- moguci all Klooga rannas keegi neeger kena eesti neiuga püüdis juttu alustada aga ilma tuluta lennujaamas sama neeger kenalt eesti neiult taas küsis aga ei saand vastust mitte mingisugust ta läks siis Viru varieteesse tellis kõige kangemat ühel kenal eesti neiul kes näis juba langevat nõnda madalale et ta heitis pilgu neegrile aga siis ka temast põrkus õuduses ta eemal ei see olnud õige neeger näinud neiu kohkudes olnud hoopis Priidu Beier põsed naerulohkudes JUPITERI KORRALDUS Ma saan teile lubada ainult lund vihma ja rahet Mõnikord ka taevamannat heeringaid ja konni Kõmistas Jupiter äikesemürina saatel vaese hirmus väriseva Tartu linna kodaniku P. B. kõrva Aga koristage minu silmade eest see hale peldik mida nad nimetavad nüüd Tartu bussijaamaks Võtke ja koristage ta minu silmade eest ja ma tasun teile kuninglikult Saadan teile heeringate asemel
..Kuhu oleme me sattunud?..Kuhu sa oled mu toonud!? Mefistofeles: Kas see pole mitte see mida Härra mul palus teha? Kas polnud mitte just teie, kes soovis seigelda läbi aja kohta, kust leida oma elu üllaim hetk? Faust: (rahunedes) Sul on õigus! Seda ma tõesti soovisin. Ma poleks arvanudki , et sa selleks tõesti võimeline oled. Mefistofeles: No näete kallis härra. Minu peale vihastada pole põhjust. Heidaksite ehk pilgu ka oma peegelpildile. Loodan, et isand on rahul. Faust: Mida?(kohkudes) Sul on õigus! Oma peegelpildis näen ma hoopis midagi harjumatut. Kas see olen tõesti mina? Mul pole meeles millal ma kunagi niisugune välja nägin. Endale tundub nagu oleksingi sündinud täiskasvanuna. Ei mäleta ma oma noorusest midagi. Mefistofeles: Äkki mu kallis härra kasutab võimalust? Faust: Mida sa vanapagan selle all mõtled? Mida sa täpselt silmas pead? Mefistofeles: Olete te ju noor. Faust: Olen sellest aru saanud. Pead sa mind juhmiks? Mefistofeles: Ei ,mitte seda
suitsukonisid korteris oli ja padi oli ka kärssanud veidi. Tülitsevad tõsiselt. Lõpetavad oma afääri ja Isebel jookseb minema, Justus tahab sisimas talle järele jooksta, aga ei tee seda. Ptk. 10. Justus üritab oma eluga edasi minna rutiinselt, nagu poleks midagi juhtunud. Ta üritab edasi kirjutada raamatut ,aga seekord teisest peatükist edasi. Ta läheb poodi ja kuuleb sealt, et juudi tütar olevat endalt elu võtnud eelmisel ööl. Ta sai kohe aru ,et jutt oli Isebelist ja kohkudes läks koju tagasi. Ta on sokis ja otsustab minna Isebeli koju ta ema käest aru pärima, mis juhtus. Isebel jättis maha vaid teate Justusele, aga tema nime selles ei maini, vaid ,et ,,Laev on Deloselt tagasi jõudnud." Justus kohkub ja otsustab koju tagasi minna. Näeb enne ka Isebeli surnukeha. Ta oli end lasknud otse südamesse, enesetapp, nagu ta isa oli kogu elu ähvardanud end tappa, nüüd tegi seda tema tütar. Ema küll üritas relva peita, kuid ta oli selle leidnud.
suitsukonisid korteris oli ja padi oli ka kärssanud veidi. Tülitsevad tõsiselt. Lõpetavad oma afääri ja Isebel jookseb minema, Justus tahab sisimas talle järele jooksta, aga ei tee seda. Ptk. 10. Justus üritab oma eluga edasi minna rutiinselt, nagu poleks midagi juhtunud. Ta üritab edasi kirjutada raamatut ,aga seekord teisest peatükist edasi. Ta läheb poodi ja kuuleb sealt, et juudi tütar olevat endalt elu võtnud eelmisel ööl. Ta sai kohe aru ,et jutt oli Isebelist ja kohkudes läks koju tagasi. Ta on sokis ja otsustab minna Isebeli koju ta ema käest aru pärima, mis juhtus. Isebel jättis maha vaid teate Justusele, aga tema nime selles ei maini, vaid ,et ,,Laev on Deloselt tagasi jõudnud." Justus kohkub ja otsustab koju tagasi minna. Näeb enne ka Isebeli surnukeha. Ta oli end lasknud otse südamesse, enesetapp, nagu ta isa oli kogu elu ähvardanud end tappa, nüüd tegi seda tema tütar. Ema küll üritas relva peita, kuid ta oli selle leidnud.
oluliseks. „Ühel hommikul rahutuist unenägudest ärgates leidis Gregor Samsa, et ta oma voodis tohutu suureks putukaks oli muutunud.“ (lk 7) See on teose kõige tähtsam lause, sest annab täpse selgituse, mis juhtus. Ilma selle lauseta oleks teose sisu kaootiline ja arusaamatu. „Äkki lendas midagi otse tema kõrvale ja veeres tema jalge ette. See oli õun, kohe järgnes sellele teine; Gregor jäi kohkudes seisma; edasijooksmine oli kasutu, sest isa oli teda otsustanud teda eemalt pommitada. Ta oli puhvetikapilt puuvilja vaagna oma taskutesse tühjendanud ha loopis nüüd, esialgu täpselt sihtimata, õunu Gregori poole. … Gregori raske haav vaevas teda üle kuu aja.“ (lk 33-34) See lõik on tähtis, sest ta näitab, kui julm ja õel käitumine Gregori isal oma poja vastu oli. See oli labane üle üldse, et Gregor pidi oma perekonna liikme eest põgenema, sest perekond
haarab pudeli) AABRAM (purjus): Lase ma rüüpan selle tilgakese siit pudeli põhjast ära ! Mis ta sinna ilmaaegu jääb ! Läheb viimati hapuks ! (joob pudeli tühjaks) Spassibo. (läheb) 6.etendus MADIS : Oota nüüd, vana Priidu! Sina oled mind ja minu Aadut laimanud ja sõimanud ja oma rikkust ja uhkust maailmale kuulutanud. Küll niisuguste hooplejate nina ka mõnikord lühendatud saab ! Oota, aga, vana Priidu (kohkudes) Ahaa, sealt ta ise tuleb ! PRIIDU : Ah-aa, vana Jõepära sarv koperdab ukse ees. Ma annaksin talle jalaga. Aga mis ma sest saan, kui ma niisugusele puupaljale inimesele haiget teen. Ta ei jõua omale rohtugi osta, -niisugune poolsant ! MADIS : Niipea kui sa mind näed hakkad laimama ja teotama. Kas sa ei mõista teiste inimeste viisi teretada ja siis oma teed minna ? Kellel sinu lorisemist siin tarvis on ? PRIIDU : Ära mögise midagi vana Madis
isameheks. Kui SEE asju isa juures toime ei aja, isamees siis ma teist paremat ka ei tea. On ka nagu valla ametimeest, ehk see aitab kõrvalt. Siis kosja- tulen õhtu poole ise viinadega – kombestik MAIE (häbelikult): Oh sa taevakene! – Kuhu ma jooksen siis? MÄRT (naerdes): Õige lähedale, laps, et ma sind leian! Kas kuuled? Mitte kaugele! (Murelikult.) Tuikene, kui ma sind siiski ei saa? HÄÄL (rehe alt): Maie! Maie, ae! MAIE (kohkudes): Kuule! Ema kutsub! Nüüd ma pean minema, Märt! Oh, Märt! Kui ometi kõik hästi läheks, jumalukene! MÄRT: Ära karda, kullerkupu-õis: küll saame õigeks! Aadul on tubli keel ja emal teine: kas need ei peaks isa peast jagu saama? Sina, mu lahke lillekene: sind ma ometi ei jäta, tulgu mis tuleb! Head päeva nüüd seniks! (Õueuksest välja.) 16 -4- Maie. Enn (parsil)
Veel kaugemal algas mets, kus Prohveti-Pardi koobas -- reisi lõppsiht -- asus. Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja püh- 30 kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele. «Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus. Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi. Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva
on, seda usuvad kõik. VANAEMA (nähtavasti südametunnistuse piinas). Kui oleks, et veel suudaks! Kui annaks jumal veel tunniks või päevaks silmanägemise tagasi!... Üteldakse, kui niisugusele noatera otsast leiba anda, mis suurel reedel - sa tead küll?... Et siis tast jälle inimene saab... JAANUS (nukralt). Margus ju tahtis seda teha - mullu heinaajal, kui loom õhtul tule juurde välja tuli... Perenaine lõi noa ja leiva käest, loom jooksis uludes metsa. VANAEMA (kohkudes). Oh! JAANUS. Sest ajast ju ka peremehe ja perenaise vahe nii paha on, olgugi et nad sellest ei räägi! VANAEMA (ägades). Et tuleks surm ja viiks! Siis -tahaks kannatada kõik, kuid mitte enam siin seda südamevaeva ja piina! Meie kõik oma tarkusega 29 oleme süüdi tema elus ja surmas! JAANUS. Jah! Süüdi või mitte süüdi!... VANAEMA {vähe aja pärast). Mul on nii halb täna, niisugune vaev... nagu
Nähes, et miski enam ei aita, et pole enam edasilükkamist, viivitamist, kõrvalepõikamise võimalust, alistus ta mehiselt oma saatusele. Ta keeras parema jala vasaku jala taha, tõusis selle varvastele ja sirutas käe välja ... Kuid niipea kui ta mannekeeni puudutas, hakkas ta keha, mis ainult ühele jalale toetus, pingil, millel ka üks jalg puudus, kohe kõikuma. Tahtmatult püüdis ta mannekeenist kinni haarata, kaotas tasakaalu ja prantsatas maha, kohkudes tuhande kellukese kõlinast. Mannekeen oli käetõukest korra enda ümber ringi kecrutanud ja siis majesteetlikult kahe tulba vahel kõlkuma jäänud. «Neetud!» karjus ta kukkudes ja jäi ninali lamama otsekui surnud. Ta kuulis ähvardavat kellade helinat oma pea kohal, hulguste saatanlikku irvitust ja Trouillefou häält, kes ütles: «Tõstke see kohmard üles ja tõmmake ta jalamaid võlla.» Ta tõusis püsti. Juba oli mannekeen kõrvaldatud, et Gringoire'ile ruumi teha.
Buckinghami; miks'ei lasknud te teda Pariisis viibimise ajal areteerida?» «Areteerida hertsog? Areteerida kuningas Charles I peaminister! Teie ei mõtle seda ometi tõsiselt, kõrgus? Tõuseks alles kära! Ja kui oleks ilmnenud, et Teie Majesteedi kahtlustused on põhjendatud, mida ma ei taha veel 172 uskuda, missuguse kohutava kära, millise hirmsa skandaali oleks see põhjustanud!» «Kuna ta aga ilmus siia otsekui hulgus, varas, siis oleks pidanud . . .» Louis XIII vaikis järsku, kohkudes isegi sellest, mida tahtis öelda, kuna Richelieu asjatult kaela sirutades sõnu ootas, mis jäid peatuma kuninga huulil. «Oleks pidanud . . .?» «Ei midagi, mitte midagi,» vastas kuningas. «Kogu aja vältel, mis ta Pariisis viibis, ei kaotanud te teda ometi silmist?» «Ei, kõrgus.» «Kus ta peatus?» «La Harpe'i tänaval majas number seitsekümmend viis.» «Kus see on?» «Luxembourg'i pool.» «Ja te olete kindel, et kuninganna temaga ei kohtunud?»
mõnest aknast mööda minna. Mis te arvate, kas on Saksamaal? Ema ütleb, et seal sihukesi ei tehta." ,,Ehk tehakse," arvas Indrek. ,,Mina ka arvan, et tehakse," ütles neiu, ,,ja mul on sellest nii hea meel, et Saksamaal on ka keldrikorterid. Mõni inimene kohe on niisuke, et sa tahad, et ta elaks ja oleks. Preili Maurus on üks niisuke. Kas teie ka vahel mõtlete tema peale?" ,,Mina?" küsis Indrek peaaegu kohkudes. ,,Teie ja teised, kes te seal olete," vastas neiu. Indrek tõmbas kergemalt hinge, aga imestama pidi ta tõesti selle üle, kui vähe oli ta kuulnud möödunud aja jooksul Ramilda nime. Oli sündinud nagu ikka: mis silmast, see südamest. ,,Palju on ju uusi, kes teda ei tunnegi," ütles Indrek. ,,Aga need, kes teda tunnevad -- teie, Tigapuu, härra Ollino ja teised?" ,,Neid kõiki teate teie?" imestas Indrek, ilma et oleks vastanud küsimusele. ,,Aga muidugi," vastas neiu
annaabi.ee 
