Kalevipoja 4. lugu (5)

“KALEVIPOEG” neljas lugu
Kalevipoeg läks eite otsima , ilma hobuseta. Ta läks suurele merele sõudma üksipäini, ta sõudis Soome poole, eite tabama, Lindat aitama . Vana vanker , Rootsi karu, Põhjanael ja tähte poeg juhatasid teda Soomemaale.Põhjanael pidas paika ja aitas tal jõuda põhja poole. Tugev käsi aitas tal edasi lainetes liikuda . Tal olid armu soovid südames ning meelel olid kurjad mõtted. Kui ta sõudis, märkas ta küngast, mis osutus saareks, kus ta soovis puhata . Puhates kuulis ta kuidas piiga laulis . Kalevipoeg kuulas, millest piiga laulis. Piiga kostis, et ta kaasa on väga kaugel, ega ta ei saa minema ning kaasa ei saa tulema , ei saa näha pikalt üksteist. Kalevipoeg ilusa laulu peale tahtis näha öövalgel piigat. Kalevipoeg siis hõikas vastu, et miks ta pelgab oma kaasat ligemalt. Ligemal on parem olla. Kangem mees Kalevipoeg kanti lainetega saarele , saarepiiga õnneks, kes sattus talle juhuslikult peale. Kalevipoeg tahtis teada, miks piiga istus ta kõrvale, ning hakkas abi hüüdma. Saare taat ärkas üles tütre kisa peale ning hakkas lugu kuulama. Kui ta nägi Kalevipoega saarel jäi ta sõnatuks. Kalevipoeg siis küsis kartuseta, et kas eelmisel õhtul Soome tuuslar oli möödunud saarest, aga taat polnud näinud. Taat seepeale päris et kust Kalevipoeg, nii vahva mees pärit on, ning kes ta vanemad on. Kalevipoeg siis ütles, et Võsu juures ta võrsus ning tugev taat ja eideke on teda sünnitanud. Saare piiga kuulas Kalevi juttu kohkudes, kui ta isaks Kalevida ning emaks Linda tunnistas. Piiga komistas ning kukus merre, mere põhja sügavale. Kalevipoeg seepeale tõttas uppunud neidu päästma, kuid asjatult . Seepeale hakkas Kalevipoeg kiirelt ujuma ära saarelt. Saare taat siis rääkis eidele, et ta üritaks leida piiga merepõhjast. Seal ta leidis vaid kala ja riismetest hõbekausikese ning läks tagasi otsima. Merel kuulis ta häälitsemas, et piiga läinud merele kiikuma, kingad jättis kivi peale ja hakkas lainetest laulma ja nägi seal kuldmõõka, mis meres välkus. Seal tal tuli vastu vanamees vaskrüüs, piiga tahtis seda mõõka endale saada, kuid vanamees ütles, et mõõk on Kalevi, hõbeoda Olevi ja vaskne ambu Sulevi varjul hoitud varandus . Vanamees tahtis teda kaasaks kosidaTaat ja eit hüüdsid piigat, et ta koju tuleks. Tütar mõistis ning ütles “Ei saa tulla, vesi koormab teda”. Ta hüüdis veel neile, mis temaga juhtus ning ütles, et nad ei kardaks, meri on nüüdsest tema kodu. Kuigi ta läks kuldmõõka lainetest kätte saama, ei tulnud ta enam sealt välja.