Sisukokkuvõte Antud teose puhul on tegemist suvitusromaaniga, mis tuuakse lugejani peategelase silmade läbi, peamiselt olevikuvormis jutustusena. Teos vahendab elamusi peamiselt peategelase sisemonoloogide, mõtete ja unenägude kaudu ning dialoogidest teiste tegelastega. Raamat algab koos Dreverki, äsja Berliinist saabunud maalikunstniku, suvepuhkusega. Suurlinnaelust tüdinenud kunstnik otsustab selle veeta eemal tüüpilisetest suvitustkohtadest, linnast ja inimasustusest ning neile kriteeriumitele vastab Tuulemäe, mil on lisaks veel poeetiline nimi, mis kunstniku esteedihinge helisema paneb. Üpris suure osa teosest hõivavad looduskirjeldused-ülistused, teadupärast on ju suvises Lõuna- Eesti maakohas paljugi imetlemisväärset. Peategelase enda sõnade järgi (lk 24): Jah, kodumaa! Imelik, kõik on siin ilusam, magusam kui mujal. Aga ainult lühikeseks ajaks. Ja ainult suvel. Oo, suvi on mulle kodumaa ...
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, Vanemuise kannel. elu tuli sähvab pilvist kui äikene; valgustab välkudes hämaras ööski, sütitab mõttes, vaimustub tööski - Kas sa kord muiste oled vägevalt ja kaduvikku siis kustub. kajanud, igatsust hingedes lõkkele ajanud? Muinasjutt kaunis on kimama jäänud, Mis küll nii kohisevad kevadised veed, Vanemuise kannel. kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kes sa ka nüüd meie päevi võid Kunglat, pühendada, südameid sütitada, südameid ühendada, et sind kõik tunnevad, kuulevad, Vanemuise kannel? Midagi, midagi on meil küll liikumas, metsades mühamas, laineil ka kukumas.
Kask kuldkollane Pedak heleroheline, Kask kuldkollane! Nõmm on sügisele Langend kaenlasse. Liivi sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad valged vatid ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Kurbust on hästi tunda luuletuses ,,Pilved sõudvad, kase kohin", kus Liiv kirjeldab lepapuude sahistamist justkui leinaviisi. Tuulehoog lõi vetesse, Lehed lang'sid laintesse: Lained olid tuhakarva, Taevas üle tinakarva, Tuhakarva sügise.
Näiteks mõnel suveöös tuleks minu juurde üks paar. Nad oleksid õnnelikud ja rõõmsad ning poiss võtaks taskust välja taskunoa ja kraabiks oma tüdruku ja enda nime minu tüvesse ja nimedele veel südame ka ümber. See teeks mulle valu aga samas oleks mul hea meel, sest see on armas tegu. Ma kannataksin selle valu ära ja liigutaksin oma oksi ja kõrget latva heameelest. Ka tuul aitaks kaasa ja siis ma kohiseks, just sellist häält teevad rõõmsad puud tuules. Nad kohisevad. Kui suvi hakkaks jõudma sügisesse, siis ma vahetaksin oma lehtede värvi. Nii ma oleksin palju ilusam, rohelise-punase-kollase kirju. Mõnel sügisesel päeval, olles enda arust juba piisavalt ilus, leiaksin ma aega vaatata, mis mu ümber toimub. Näeksin ühte kassi ja jälgiksin seda, kuidas ta pargis eksleb. Ta luuraks seal linde, oravaid ja hiiri. Ma pööraksin korraks pilgu kõrvale ja näeksin koera. See koer nuusiks maad ja ilmselt tunneks ka kassi lõhna
Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin,
teistest. Väliskirjandusest köitsid ta huvi Holberg, Brandes, Rolland, Puskin ja hollandi uuemad luuletajad. Ta koostas ja varustas eessõnaga Koidula ,,Kogutud luuletused" ning Kreutzwaldi ,,Viru lauliku laulud". Elu tuli Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene; valgustab välkudes hämaras ööski, sütitab mõttes, vaimustub tööski - ja kaduvikku siis kustub. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis
elu tuli sähvab pilvist kui äikene; Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, valgustab välkudes hämaras ööski, võitluses põlevaid südameid sööb. sütitab mõttes, vaimustub tööski - Loomises loidab, kumades kustub, ja kaduvikku siis kustub. küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Püha on elu tule tuha-ase. Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: Elu tuli punane püham on ise. noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi
Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin,
Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Esimene osa: Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Eemal meie akna kohal
valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin Sügisene rand Pilved sõudvad, kase kohin, Üle kahvatanud, lepad leinaviisides; väsind väljade, lehed puudelt pudenevad, üle halli kõrre sügise on metsa ees. tume sügise. Pilved kiirelt kihutavad, Kajakate kisa oksad keevad tuuledes. rannaäärsel veel
Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin,
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. (“Pilved sõudvad, kase kohin”) --- Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa
Elu tuli sähvab pilvist kui äikene: Sätendab välkudes hämaramas ööski, Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, Valgustab mõtetes, vaimustab tööski – võitluses põlevaid südameid sööb. Ja kaduvikku siis kustub. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub – Miks küll nii kohisevad kevadised veed, Jääb järele peotäis tuhka. Kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihaluste tulised tunglad: Püha on elu tule tuha-ase. Noored need otsivad muinasjutu Kunglat, Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa! Me seisame kahe riigi väraval: Kas kuulete: kisendab veri! see üks on pimedus ja teine valgus.
Ta ei näinud armastust ja kui arvas nägevat ei tundnud ära. Tema kehva nägemise hävitas lõplikult lohakas meditsiiniõde, kes tilgutas talle paremasse silma dikaiinilahuse asemel hoopis põrgukivilahust. See sundis teda kisendama ja tegi kohe puhta töö. Nõnda ei näinud ta oma unistust: sinimustvalge lehvimist. Ta kuulis vaid lipu plaksumist kõva põhjatuule käes. Surmapõhjus: loomulik surm 4.123. Vladimir Tara Sünnikoht: Harala Filosoofia: Ajad kohisevad langedes nagu magistraalkraavi vesi kevadel. Saatused, seemned, mehed ja naised on ainult lelud Jupiteri ja Saturni käes, mille üle pole inimesele võimu, kiristagu hambaid või täristagu relvi nii valjusti kui tahes. Lugu: Volbriõhtul tuli Haralad Motovilov röövima, kaasas isa, kes oli hulgus ja joodik. Neid huvitas viin, raha ja kuld. Nad piinasid teda mitut moodi. Lõpuks läitsid nad tule, hakatuseks "Päevaleht", kus enamlased ja kelamlased omavahel tülitsesid
annaabi.ee 
