Nurmenukk Nurmenukk ● Nurmenuk kuulub õistaimede hulka Iseloomulikud tunnused ● Rohelised lehed ● Juurmise kodarikuna ● Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks ● Õied erekollased ● Veidi longus ● Õietupp avar Levik ja ökoloogia ● Mitmeaastane ● Kuivematel kasvukohtadel ● Tavaline põhja ja Lääne-Eetis, mujal paiguti ● Õitseb mais, juunis Millist taimeorganit ravimina kasutatakse? ● Õisi, lehti, risoomi ja juuri. Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata krvadel ja sügisel) Kogumine ● Korjata tuleb kevadel või sügisel ● Hommikul või päeval
Nurmenukk Primula veris L. Marie Grünthal ja Martin Mägedi Iseloomulikud tunnused: · Lehed rohelised. · Juurmise kodarikuna. · Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks. · Õied erekollased, selgelt ühekülgses sarikõisikus. · Veidi longus, õietupp avar, kollakasroheline, kolmnurksete laiade tipmetega. · Kõrgus 10-30 cm. · Õistaim. Levik ja ökoloogia: · Mitmeaastane. · Kuivematel kasvukohtadel (Põhja- ja Lääne-Eestis) · Õitseb mais ja juunis. Kasutus: · Millist osa tarvitada: õied, lehed, risoom, juured. · Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata kevadel ja sügisel).
Kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites
Seemnise laiem osa on 0,3-0,5 cm pikkune, nokk aga 0,7-1,3 cm pikkune. Seemnisel on valgetest lendkarvadest pappus, mis on 0,6-1 cm pikkune. Leht Tavaliselt on lehed kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne. Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna. Vars Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega. Võilillepärja punujad teavad, et mõned õievarred on pikemad ja mõned lühemad. Aga üks ühine omadus on neil küll -- murtud varred ajavad välja valget piimamahla, mis pärjapunuja käed üsna ruttu pruunilaiguliseks muudab ning mida ükski seep kuidagi ei taha maha võtta. Seda kibedat piimmahla leidub ka võilille lehtedes. Millegipärast ei tee loomad mõrust
Lakkleht on väike metsataim. Taim näib vaid kuni paarikümne sentimeetri pikkune, ent ta on oma risoomid igale poole laiali ajanud. St, et lakklehe maa-alustest vartest võib aga igal sõlmekohal sündida uus "maapealne taim". Maapealsele varrele kasvavad alla ka väikesed juured ja ta alustab küllaltki iseseisvat elu. Taas on juurtele abimeheks seeneniidistik. Lakkelehe pärislehed kasvavad maa-alustest võsunditest välja juurmise kimbuna ehk kodarikuna. Nad on üsna heledalt rohelised ja pealmiselt pinnalt läikivad nagu lakitud. Sellest ka taime nimi. Kuid lakklehel on veel lehti. Nende pärislehtede vahel võib leida soomusetaolisi alalehti ja õisikuvarval samuti soomusjaid kõrglehti. Õisikuid ei näe me aga sugugi alati. Kõigepealt ilmub maapinnale vaid leherosett. See püsib igihaljana kolm või neli aastat, osa lehti kuivab vahepeal, osa elab üle talve, hävinute asemele kasvavad uued.
Vili 10 teravat hammast. Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised, mustjaspruunid. Piklikmunajad kuni süstjad tiivuliseks rootsuks ahenevad kurrulised lihtlehed. Leheserv täkiline, tipp harilikult ümardunud. Lehtede Leht alumine pind on valkjas, tihedalt karvane kuni viltjas. Kõik lehed on juurmise kodarikuna. Lehe pikkus on taime õitsemise ajal 6...18 (22) cm, laius 1,8...5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad Vars Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba. Risoom on viltune, arvukate nöörjate lisajuurtega. Lisajuurte eluiga Maa-alune osa on 4 a, peajuur sureb varakult. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest Paljunemine
SUGUKOND: ristõielised (Brassicaceae) 1.kuuluvad kaheiduleheliste klassi, kapsalaadsete seltsi. 2.Maailmas u 3700 liiki, Eestis 94 liiki. 3.Ristõieliste neljatine õis on mõlemasuguline, tolmleb putukate abil. Tolmukaid on enamasti 6. Õied on tavaliselt kobarõisikus: õiekate neljatine, kusjuures õiekattelehed (eriti kroonlehed) on korrapäraselt ja neist annab mõtteliselt läbi tõmmata kaks diagonaaljoont . Terved või lõhestunud lehed paiknevad enamasti juurmise kodarikuna või vahelduvalt. Mõningad taimeosad, eriti lehed, sisaldavad ensüüm mürosiini. Viljalehti 2, viljaks kõder või kõdrake. 4.Ristõielised on oma nime saanud risti asetsevate kroonlehtede järgi. 5.Eriti palju liike kasvab Vahemeremaades ja Ees-Aasias. 6. Ristõieliste hulgas on palju kasulikke köögivilja-, sööda-, õli-, ravim-, vürtsi-, korje-, värvi- ja ilutaimi. Eestis kasvatatakse köögiviljana kapsast, kaalikat, naerist, aedrõigast, mäda-rõigast ja
ühe perekonnaga kalmus (Acorus). Veetaimed on. Selts konnarohulaadsed (Alismatales) Üle kümne kaldavee ja veetaimede sugukonna, Eestis : konnarohulised penikeelelised kilbukalised meriheinalised võhalised Õied koondunud keerukatesse pööristesse või tihedatesse tähkadesse. Sugukond konnarohulised (Alismataceae) Rohtsed veetaimed, lehed kodarikuna, lehelaba ja leherootsuga Õis kolmetine, 3 tupplehte ja 3 kroonlehte, õied koondunud keerukasse pöörisesse Vili pähklike Eestis kaks perekonda – konnarohi (Alisma) 3 liiki ja kõõlusleht (Sagittaria) Sugukond võhalised (Araceae) 2500 liiki, peamiselt troopikas, Eestis soovõhk, lemled ja vesilääts Ilutaimedena kasvatatakse flamingolille, monsterat, diifenbahhiat, filodendronit Rohttaimed, väga pisikesed kuni hiigelsuured. Kõige väiksemad õistaimed on lemled
perekonnas (nt hunditubakas Hieracium, karutubakas Pilosella, võilill Taraxacum), mistõttu neis ei moodustu selgelt eristunud liike ja nende kirjeldamisel sõltub palju süstemaatikute kokkuleppest liigi määratlemisel (enamasti kirjeldatakse neis perekondades suurel hulgal pisiliike). 3. Korvõieliste välistunnused 3.1. Lehed Lehed on terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Lehed on ilma abilehtedeta. 3.2. Õied Õisikut väljastpoolt (noores eas) ja alt (hiljem) katvad õisikukandlehed moodustavad suuremal või vähemal määral kompaktse üldkatise. Nii kujunebki õisiku korvitaoline üldilme, mis on andnud sellele õisikutüübile nime. Korvõielised kuuluvad liitkroonlehiste rühma. Õied on väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised, asetsevad tihedasti koos kausi- või
Kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites
Väetatud mullas umbrohi ei kasva. Tüütu umbrohi võib olla ka inimesele kasulik. Võilill (piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi) Võilill on nii tavaline taim, et lähemat tutvustamist ta ei vaja. Võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla, selleks on harilik võilill. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kõikidel õitel ei ole õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet
phoeniceu enamasti vahelduvad, rohelised. värv varieerub valgest lilla m harunemata. Juurmised lehed on ja punase eri toonideni, suuremad, munajad, asetsevad pikas kobaras. tumerohelised, alumine pind lühikarvane, lameda kodarikuna. 1.3.1. Külmamailane Külmamailane (Veronica chamaedrys) kasvab nii kuivadel kui ka niisketel niitudel ja puisniitudel, leht- ja segametsades, teeservadel. [5] Külmamailane on peenikese roomava risoomi ja lihtsate või harunevate vartega 10- 40 cm kõrgune taim. Varred nõrgavõitu, alusel tõusvad, mõnikord juurduvad, harilikult kahe rea pehmete karvadega vahelduvalt eri sõlrnevahedel. Lehed on
Meriheinalised - Zosteraceae o Zostera marina merihein ,,Kroonlehtedega" rühm Petaloid Monocots Iseloomulikud tunnused: 1.värviliste kroonlehtedega õied 2. endosperm ilma tärkliseta (v.a. Dioscoreales - dioskoorilaadsed) Selts Liliales Sug. Liliaceae liilialased o Basaalsed nektaariumid Ekstroorsed tolmukad (avanevad lõhega väljapoole) o Rohtsed, alati sibulate või mugulatega o Lehed: kodarikuna või vahelduvad, rööp- või kaarroodsed Õied: hüpogüünsed (sigimiku asetus ülemine) Õiekate: kolmetine,3+3 lahklehist õiekattelehte, aktinomorfne, sageli kirjud ja basaalsete nektaariumidega. Õiekroon: -; Tolmukad: 3+3; Viljalehed: 3 Sigimik: sünkarpne (liitviljalehine) Vili: kupar, lamedad seemned on virnades o Enamik liike kuulub nelja perekonda:
o. Zingiberales 36. Seltsid kalmuselaadsed, konnarohulaadsed, liilialaadsed, asparilaadsed ja nende sugukonnad Kalmuselaadsed on üks sugukond kalmuselised ( Acoraceae ) ühe perekonnaga kalmus ( Acorus ) Konnarohulaadsed ( Alismatales ) Üle kümne kaldavee ja veetaimede sugukonna, Eestis : konnarohulised,penikeelelised,kilbukalised,meriheinalised,võhalised Õied koondunud keerukatesse pööristesse või tihedatesse tähkadesse Sugukond konnarohulised ( Alismataceae ) Rohtsed veetaimed, lehed kodarikuna, lehelaba ja leherootsuga Õis kolmetine, 3 tupplehte ja 3 kroonlehte, õied koondunud keerukasse pöörisesse Vili pähklike Eestis kaks perekonda – konnarohi ( Alisma ) 3 liiki ja kõõlusleht ( Sagittaria ) Selts Liilialaadsed õiekattelehtedel on basaalsed nektaariumid (mitte sigimiku seinas nagu teistel üheidulehelistel), seemned pole mustad (nagu on asparilaadsetel) Sugukond Liliaceae – liilialised Sibulate või risoomidega rohttaimed,Lehed rööproodsed, männases või vahelduvad,
meetaimena ja ilutaimena; sobib kauaõitsvaks pinnakatte taimeks. VARRETU OHAKAS - Nime Cirsium acaule tõlkimisel saame, et cirsium tuleb sõnast kirsos, mis tähendas veenihaigusi (antiikautorite järgi kasutati selle taime juuri veenihaiguste raviks). Acaule tähendab varretu. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: varretu ohakas on lubjalembene mitmeaastane liik, mis kasvab looaladel. Taimed on peaaegu varretud või 1-4 cm pikkuse varrega, lehed kodarikuna, sopilis- sulgjagused, kuni 5 mm pikkuste asteldega, korvõisikud on istuvalt juurmiste lehtede kodarikus, tavaliselt üksikult. Õied punased, õitseb juuni lõpust septembrini, viljad valmivad alates juulist ja seemniseid levitavad sipelgad. Kasutamine: ohakaid peetakse headeks meetaimedeks, sobib ka dekoratiivtaimena kiviktaimlasse ja kivistesse aedadesse. VARVASTARN Nime Carex ornithopoda tõlkimisel saame: carex tarn, kõrkjas;
rohttaimed, sageli ronitaimed, vahel sukulendid. Levinud maakera kõigil mandritel. See on kõrgeltarenenud taimede kõige levinumaid sugukondi. Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes.
sageli ronitaimed, vahel sukulendid. Levinud maakera kõigil mandritel. See on kõrgeltarenenud taimede kõige levinumaid sugukondi. Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes.
sageli ronitaimed, vahel sukulendid. Levinud maakera kõigil mandritel. See on kõrgeltarenenud taimede kõige levinumaid sugukondi. Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes.
annaabi.ee 
