selgelt seda, kuidas Saksa poisid pidid väga noorelt koolipingist minema rindele. Paljud said surma ja need, kes jäid ellu said eluaegse vaimse trauma. Selles romaanis esineb ühiskondlikult rahvuslikke aspekte. • 02.veebruar 1917 Mind saadeti rindele juba peaaegu pool aastat tagasi, aga ma pole ikka veel suutnud selle eluga harjuda. Praegu istume kaevikus ja ootame – ootame,et midagi hakkaks juhtuma. Meil on kõhud tühjad. Osad minu klassivendadest ja headest sõprdest on juba hukkunud. Meil on külm. Sõber minu kõrval on juba haigeks jäänud. Ta väriseb üle keha. Me kardame, et ta sureb. Ma teen talle sooja ja lohutan, et küll kõik saab korda kuigi tean, et kui asi nii edasi läheb, ei saa ikka küll. Kusagilt kaugelt kostub mürsuplahvatusi ja karjed. See on jube. Lund hakkab sadama ja õhk muutub aina külmemaks. Õhtu on käes. Sõber minu kõrval on otsi andmas. Meil on janu.
september 1970, Šveits) oli saksa kirjanik. Ta on saanud kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna. 1916. aastal läks Remarque rindele, kus sai mitmeid kordi haavata. Remarque on olnud ka kolm korda abielus. E. M. Remarque sai 1929. aastal ilmunud raamatuga „Läänerindel muutuseta” peaaegu üleöö kuulsaks. Järgneval aastal vändati selle kohta ka film. Remarque viimane romaan „Varjud paradiisis” ilmus aasta pärast tema surma. 7. Loovülesanne 1. Kes klassivendadest ei saa lahingus surma? Albert Kropp 2. Mis on peategelase nimi? Paul Bäumer 3. Kellega sai Paul sõjaajal kõige paremini läbi? Stanislaus Katczinskyga 4. Mis oli poiste klassijuhataja nimi, kes sõdis maaväes? Kantorek 5. Mis oli selle allohvitseri nimi, keda kõik poisid vihkasid? Himmelstob 6. Kuidas kutsuti uusi ning kogenematuid sõduripoisse? Nekrutid 7. Kes oli Tjaden ametilt? Lukksepp 8. Mille tagajärjel suri Haie? Mürsukild käristas selja lõhki 9. Kui vana oli Kat? 40
kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Kadunud oli see põlvkond igas mõttes. Miljonid inimesed nende kõrvalt langenud, tühjad ühiskonnad ootasid pärast sõda ees. Terved noored mehed saadeti võidukasse sõtta ning tulemus raputas inimkonna mõistuse alustalasid. Remarque`i teoses ,,Läänerindel muutuseta" kirjeldab autor seda tunnet, mida peategelane pidi läbi elama, kui tema kõrval langesid kõik tema klassivendadest vabatahtlikud ning tuttavad. Viimse kui üheni. Masendavalt ükskõikse ning väärtusetuna tundus tema maailmapilt järsku olevat. Ta mõistis, et sõda võtabki inimeselt selle, mis teeb temast üleüldse elava olendi, kes suudaks hoolida. Remarque kirjutab: ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud." Samas toonis on ka
ning selles osalenud elukogenematute ja noorte 19-aastaste koolipoiste osalemist selles. Noorsugu läks võitlema koolipingist oma õpetaja algatusel vabatahtlikena, kuid koolis õpituga polnud seal midagi peale hakata. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Remarque`i teoses ,,Läänerindel muutuseta" kirjeldab autor seda tunnet, mida peategelane pidi läbi elama, kui tema kõrval langesid ta klassivendadest vabatahtlikud ning tuttavad. Remarque kirjutab: ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud." Need seitse noort olles vabad ja rikkumata, kes läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab, osalesid väljaõppe treeningutel ning kuulasid kaugelt rinde kõminaid. Viimne kui üks saadeti eesliinile, ilma erilise kogemuseta ning mehed tundsid suurt hirmu sõja ees. Peagi mõisteti sõja peensusi:
Albertil amputeeriti jalg ja ta lubas enestapu teha peale seda. Paul suundus peale paranemist tagasi rindele. Seal läks neil nii halvasti, et kogu kompanii peale Kati ja Pauli oli mahalastud või kuidagi muud moodi surma saanud. Paul ja Kat olid põgenemas rindel, kui nende ligidal plahvatas mürsk. Kat sai niivõrd palju haavta, et Paul pidi teda selja peal kandma. Sel ajal kui Paul oma sõpra kandis sai Kat mürsukillga pihta, otse kuklasse ja ta suri. Paul oli ainuke järgijäänu oma klassivendadest, kes olid vabatahtlikuna sõjaväkke astunud. Ühel päeval 1918. aasta oktoobris sai Paul surma. Ülejäänud rindel oli nii rahulik, et sõjasõnum piirdus vaid ühe lausega: Läänerindel muutuseta. Tsitaate ,,Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname.'' Katczinsky Minu arvamus Kui ma alguses hakkasin raamatut lugema, siis see ei tundund väga põnev, aga mida edasi jutustus läks, seda huviäratavmaks see muutus
Coppelius tahab varastada Franzilt elujõu aga see ei tule tal välja. Lõpuks jääb Coppelius nukrana üksi. III vaatus Toimub pulmapidu, Coppelius andestab teistele ja kõik lõppeb õnnelikult. Arvamus Koreograafi töö oli kindlasti huvitav, ma pole ühtki etendust nii pingsalt vaadanud. Teose sisu oli samuti hästi edasi antud, sain ilusti aru mida tantsijad püüavad endi graatsiliste liigutuste ja huvitava miimikaga edasi öelda. Kui üks klassivendadest kurtis, et tema ei saanud lavastusest midagi aru, siis mõtlesin, et kuidas see võimalik on, minu arvates oli kõik väga ilusti välja toodud. Esietendus toimus 141 aastat tagasi. Majad olid kindlasti sellest ajast pärist ja hoov oli ka vanaaegne. Tantsijate riietus oli minu arvates selle ajastu kohta ehk veidike liiga uhke, aga siiski ilus. Visuaalne külg üldiselt meeldis. Mulle meeldis see, et oli pööratud palju tähelepanu
leidnud: 1916-1918. Peamiselt on tegevuspaigaks rindetsoon Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel. 2. Teose peategelaseks on noormees Paul Bäumer, kes tiriti sõjategevusse otse koolipingist. Raamatu alguseks on ta juba küllaltki kogenud sõjamees ta on õppinud maha suruma oma tunded ning võitlema külmavereliselt. Hoolimata eesliinidel toimuvaist sõjakoledustest, ilmneb temas inimlikkus tagalas viibides. Ta hoolib oma endistest klassivendadest (Albert Kropp, Müller, Leer, Tjaden, Haie Westhus, Detering, Kemmerich), kes on samuti koos temaga rindel. Koju puhkusele minnes tunneb ta võõristust ning ei suuda igapäevaeluga kohaneda, ta ei pea ennast enam ühiskonna liikmeks. 3. Raamatu põhiprobleemiks on võitlus elu ja surmaga. Poliitiliste lahkhelide tõttu olid riigid omavahel sõjajalal ning sellesse olid kistud ka noored ning alles elu tundma õppivad poisikesed
''Läänerindel muutuseta'' Erich Maria Remarque TEGELASED · Paul oli noor kooli lõpetanud noor, kes sõdis Esimeses maailmasõjas Saksamaa eest. Tema oli peategelane ning kõik teoses kirjutatu oli ümberjutustus läbi tema silmade. Ta kohusetundlik, heasüdamlik ning hooliv. Talle ei meeldinud sõdida, kuid ta armastas oma isamaad ning oli võitlema selle eest. Ta hoolis väga oma klassivendadest, kes olid koos temaga rindel ning oma emast, isast ja vanemast õest. · Stanislaus Katczinsky hüüdnimega Kat oli maakaitseväelane, kes astus sõjaväkke aasta varem, kui Paul. Kat oli kogenud mees, kel oli palju kogemusi, teadmisi ning oskusi. Ta suutis alati kusagilt toitu muretseda. Kat õpetas Pauli rindel hakkama saama ning nendest said parimad sõbrad. · Albert Kropp oli Pauli klassivend, kes astus koos temaga sõjaväkke. Nad sõdisid
8) Detering – talupoeg 9) Stanislaus Katczinsky – hüüdnimega (Kat) , 40-aastane salga peamees Nad olid 19 aastased, kui neid sõtta kutsuti. Nad läksid sõtta õpetaja Kantoreki õhtuamise peale. Kantorek oli nende klassijuhataja. Ta austas sõda ja mehi, kes oma kodumaa eest olid valmis seisma. Koos eelpool nimetatud 9 mehega oli rindele saadetud 150 meest, kuid pärast esimest tulevahetust olid nad kandnud suuri kaotusi. Tagasi tuli 150-est mehest 80. Esimene, kes klassivendadest suri oli Kemmerich. Paul ja Kemmerich olid lapsepõlvesõbrad. Nende emad olid tuttavad üksteisega. Kemmerichi ema palus Paulilt enne sõtta minekut, et too vaataks poja järele. Sellega kaasnes ka Paulile vastutus, et kui Kemmerich peaks surma saama, siis ta peab ta emale sellest teatama ja nii läkski. Ajapikku toodi nende väeosale tuge juurde. Tuli uusi mehi rindele, noori ja vanu. Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõjamõttetuses,
P ja Kat olid kompaniist ainukesena elus. Bertinckil oli rinna haav ja veel pärast seda rebis mürsukild tal lõua ära. Sellel samal killul oli veel jõudu ka Leeri puusa lõhki rebimiseks. Nüüd sai ka Kat killu tükiga jalga. Kat oli väga tusane, et just nüüd pidi viga saama. Paul lohutas teda ja tassis ta kasarmusse. Kat oli saanud surma läbi mürsukillu pähe. P oli ainukesena klassivendadest elus. Paul langes 1918. aasta oktoobris, ühel päeval, mil kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta.Paul oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui ta sellili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – Ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.poisid muutusid süjas valvsaks ja ükskõikseks, hoolisid vaid elus püsumisest, sõprus aitas seda kõike üle elada
Ta lahkus südamerikke tõttu. Mitmed lähedased ütlesid, et ta kartis surma juba sellest ajast kui oli 35. aastasena insuldi saanud ja rääkis seetõttu surmast ka palju. Aare Laanemets maeti Kullamaa kalmistule oma vanaema kõrvale nagu ta oli ise soovinud. Klassivend Raul Rebane ütles: ,,Aare surm tegi ta looks, nagu on toimunud ka teiste noorelt surnud legendidega sealt 7. lennust. Me oleme teinekord sõpradega arutanud, mis needus sellel grupil peal on Aarega koos alustanud klassivendadest on tänaseks 9 surnud!" Oma lühikese elu jooksul jõudis aga Aare Laanemets teha väga palju ja tänu sellele elavad tema lavastatud näidendid ning rollid edasi meie mõtetes. (Teatritasku, 6.veebruar 2014 ja Õhtuleht. Jaanus Kulli, 6. veebruar 2009 ja Õhtuleht. Kirsti Vainküla. 2. november 2001). 3. Looming 3.1 Sissejuhatus loomingusse Rääkisin juba lühidalt eelmises peatükis, kuidas Aare Laanemets jõudis filmi juurde ja oma kuulsaima rollini ,,Kevades", õppis näitlejaks
olnud sõnad pähe õpitud. Isa laulis kuidagi laulu ära, aga sellegipoolest pani õpetaja talle viie. Ta ütles: ,, Kuna sa julgesid üksinda ette laulma tulla, saad sa viie". Kui isa käis juba kuuendas klassis juhtus naljakas lugu, mis on meeles siiani: ta rikkus vene keele tunnis korda. Sellepeale tahtis vene keele õpetaja teda tutistada, aga ta ei saanud, kuna isal oli siilipea. Õpetaja proovis igat moodi teda tutistada, aga ei tulnud välja. Sellepeale hakkas muidugi üks klassivendadest naerma. Õpetaja läks väga vihale ja tutistas hoopis seda klassivenda. Põhikooli ajal tegeles isa erinevate asjadega. Ta käis alati talvel suusatamas. Suvel aga sõitis koos sõpradega rattaga Kubijale ujuma. Seal nad mängisid tihti pallilekat. Vabal ajal jällegi meeldis neile mängida kodumaja keldris. Seal nad kustutasid kõik tuled ära ja hakkasid üksteist kummiotstest nooltega loopima. Kõigile meeldis mängida ka koroonat. Isa ütles, et nad tegid väiksena väga palju pättust
Nimelt oli ta oma poja Aabeliga teel merele (aerupaadiga tormi ajal) ta pidi Eestist ära minema. Tormi kohta ütles ta vaid seda, et kui Jumal neid hoiab, jäävad nad ellu; kui Jumal tahab, et nad sureksid, nad ka surevad. Nii need kaks inimest tormisele avamerele suundusidki ,. Veel samal õhtul sõitis Jaak linna tagasi, kohale jõudis keskööks. Ta läks kohe Pukspuude poole, kuhu oli ka läinud Riks. Nad rääkisid omavahel kunagistest klassivendadest ja mis neist saanud on, kuid eriti teistest midagi ei teadnud. Olid ju segased ajad, mil kellestki ei teatud midagi. Kõigil olid Virve pärast südamed murtud. Mingi aja pärast leidis proua Pukspuu kirja, mille Virve oli jätnud: ta oli oma sõbranna ja tema tuttavatega üle mere sõitnud ning õnneks elus . Äkki kostus õuest automürinat ning Juhan oli õnnelikult koju jõudnud. Õnn seegi!
Toodri majas liikus Tooder ise. Nimelt oli ta oma poja Aabeliga teel merele (aerupaadiga tormi ajal) ta pidi Eestist ära minema. Tormi kohta ütles ta vaid seda, et kui Jumal neid hoiab, jäävad nad ellu; kui Jumal tahab, et nad sureksid, nad ka surevad. Nii need kaks inimest tormisele avamerele suundusidki ,. Veel samal õhtul sõitis Jaak linna tagasi, kohale jõudis keskööks. Ta läks kohe Pukspuude poole, kuhu oli ka läinud Riks. Nad rääkisid omavahel kunagistest klassivendadest ja mis neist saanud on, kuid eriti teistest midagi ei teadnud. Olid ju segased ajad, mil kellestki ei teatud midagi. Kõigil olid Virve pärast südamed murtud. Mingi aja pärast leidis proua Pukspuu kirja, mille Virve oli jätnud: ta oli oma sõbranna ja tema tuttavatega üle mere sõitnud ning õnneks elus . Äkki kostus õuest automürinat ning Juhan oli õnnelikult koju jõudnud. Õnn seegi! Jaak tundis, et tema sees on suured jääkamakad Virvelt ning Tooderilt ja Aabelilt
Nimelt oli ta oma poja Aabeliga teel merele (aerupaadiga tormi ajal) ta pidi Eestist ära minema. Tormi kohta ütles ta vaid seda, et kui Jumal neid hoiab, jäävad nad ellu; kui Jumal tahab, et nad sureksid, nad ka surevad. Nii need kaks inimest tormisele avamerele suundusidki ,. Veel samal õhtul sõitis Jaak linna tagasi, kohale jõudis keskööks. Ta läks kohe Pukspuude poole, kuhu oli ka läinud Riks. Nad rääkisid omavahel kunagistest klassivendadest ja mis neist saanud on, kuid eriti teistest midagi ei teadnud. Olid ju segased ajad, mil kellestki ei teatud midagi. Kõigil olid Virve pärast südamed murtud. Mingi aja pärast leidis proua Pukspuu kirja, mille Virve oli jätnud: ta oli oma sõbranna ja tema tuttavatega üle mere sõitnud ning õnneks elus . Äkki kostus õuest automürinat ning Juhan oli õnnelikult koju jõudnud. Õnn seegi! Jaak tundis, et tema sees on suured jääkamakad Virvelt ning Tooderilt ja Aabelilt
Liivi vend Jakob Liiv). T õpetaja oli luuletja Jakob Tamm. VM.s tunids oma kutsumust. Hakkas luulet kirjutama, tegeles viiulimänguga (suurt tuge sai Jakob Tammelt). J. Tamme õde suhtus Tsse emalikult, hiljem laenas rahagi. Käib V Ms 2 at, siis 2 at vahet. Tal polnud rha isegi kohale sõita, saatis J. Tammele kirja, et tervis olnud nõrk, maj.lik seis kehv. Võetakse uuesti vastu, 1897 lõpetas VM kooli (oli oma klassivendadest vanem). Pärast seda periood, kus Tms ei hellita lootusi gümni minna (raha pole > peaks minema tasulisse eragümni < liiga vana). Sel jal kirjutanud luuletuse "Minu kodu", et ei saa Trtsse minna. 1898 läks Tms siiski Trtsse Treffneri gümni, "ühe omakandi naabrimehe kaerakoorma otsas, kaasas leivakott, hädvajalikud hilbud ja 50 rbl". Treffnerist saadeti tagasi: liiga vana, vähe raha. II kord läheb see naabrimees ise kaasa, Treffner käsib III korda tagasi tulla
Liivi vend Jakob Liiv). T õpetaja oli luuletja Jakob Tamm. V-M.-s tunids oma kutsumust. Hakkas luulet kirjutama, tegeles viiulimänguga (suurt tuge sai Jakob Tammelt). J. Tamme õde suhtus T-sse emalikult, hiljem laenas rahagi. Käib V-M-s 2 a-t, siis 2 a-t vahet. Tal polnud rha isegi kohale sõita, saatis J. Tammele kirja, et tervis olnud nõrk, maj.-lik seis kehv. Võetakse uuesti vastu, 1897 lõpetas V-M kooli (oli oma klassivendadest vanem). Pärast seda periood, kus Tms ei hellita lootusi gümn-i minna (raha pole -> peaks minema tasulisse eragümn-i <- liiga vana). Sel jal kirjutanud luuletuse "Minu kodu", et ei saa Trt-sse minna. 1898 läks Tms siiski Trt-sse Treffneri gümn-i, "ühe omakandi naabrimehe kaerakoorma otsas, kaasas leivakott, hädvajalikud hilbud ja 50 rbl". Treffnerist saadeti tagasi: liiga vana, vähe raha. II kord läheb see naabrimees ise kaasa, Treffner käsib III korda tagasi tulla. III
annaabi.ee 
