Klassitsism muusikas (1)

Klassitsism muusikas
Ligikaudu sada aastat väldanud klassikaline stiil sai alguse 18.sajandi teisel poolel eelkõige Itaalias ja Prantsusmaal. Senised ektsentrilised barokivoolud asendusid klassitsismi ratsionalismiga. Kõige paremini iseloomustabki klassikalist stiili prantsuse teadlase René Descartes 'i kuulus tõdemus Cogito, ergo sum („Mõtlen, järelikult olen olemas“). Samuti on tuntud selle ajastu tähtsamad filosoofid Jean-Jaques Rousseau ja Voltaire . Näiteid klassitsismist võiks tuua veelgi, kuid sellegipoolest tekib küsimus, milline oli klassitsism muusikas ja kuidas see väljendus?
Sõna klassitsism tuleneb ladinakeelsest sõnast classicus, mis tähendab esmaklassilist ning just esmaklassiline see muusika ongi. Kõik 18.sajandi keskel sündinud uued vormid ja žanrid jõudsid küpse kunstilise väljenduseni. Sümfoonia, mis 1750.- 1760 .aastatel oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, arenes ulatuslikuks kontsertteoseks. Muutus ka orkestri koosseis. Varem olnud keel- ja puupuhkpillidele lisandusid nüüd ka vaskpuhkpillid ja klavessiin asendati klaveriga. Ning kui barokiajastul oli valdavaks muusikastiiliks vaimulik muusika , siis klassitsismiajastul asendus see ilmaliku muusikaga. Ent muusikamaitse muutused andsid end kõige teravamalt tunda ooperis.
18.sajandi teisel veerandil püüdsid mitmed heliloojad , sealhulgas ka barokiajastu suurmeister Georg Friedrich Händel, muuta tõsist ooperit laval dünaamilisemaks. Ooperi tõeliseks reformiaks sai aga Christoph Willibald Gluck , kes koostöös Calzabigiga lõi ooperi „ Orpheus ja Eurydike“, mis sai ooperi alguseks.
Esile kerkisid ka kolm Viini heliloojat, keda peeti klassikalise ajastu peamisteks kujundajateks . Need olid 1732 .aastal sündinud Franz Joseph Haydn , 1756.aastal sündinud Wolfgang Amadeus Mozart ja 14 aastat hiljem sündinud Ludwig van Beethoven .Oli põhjuseks siis Haydn'i 104 sümfooniat, „imelapse“ Mozarti armastatuim ooper „Võluflööt“ või hoopis Beethoveni ainus oratoorium „Kristus õlimäel“, aga neile Viini klassikuile ei olnud tähtsuselt võrdseid kogu Euroopas.
F . J. Haydn tõi oma 77 eluaasta jooksul peale oma imepäraste teoste muusikasse ka uuendusi . Näiteks lõi ta keelpillikvarteti. Tema muusikat võib iseloomustada kui väga originaalset, sest oma muusikas alustas ta varaklassikalisest stiilist ning jõudis välja 19.sajandi romantismini. Tähtsaimaks oratooriumiks on „Loomine“ ning orkestriloomingu tipuks on 12 viimast sümfooniat.
W . A. Mozart, kes suri vaid 35-aastasena, jõudis oma eluaja jooksul palju säravaid teoseid luua ja seda ühtviisi edukalt kõigis oma aja žanrites. Tema kui helilooja tee algas juba lapseeas . Oma esimese sümfoonia kirjutas ta 8-aastaselt ning 11-aastaselt lõi ta juba oma esimese ooperi. Tähtsaimad ooperid nagu „Figaro pulm“ ning „Don Giovanni “, aga jäävad viimasesse kümnesse eluaastasse.
L. van Beethoveni elukäik on võiks öelda, et keerulisemgi. Oma heliloojakarjääri alustas ta samuti noorelt ent juba 25-aastasena hakkas ta märkama kuulmishäireid. Ning mõned aastad hiljem, olles ise vaid 31-aastane, sai ta teada, et jääb elu lõpuni kurdiks. Sellegipoolest kirjutas ta paljud oma suurteosed just kurdina . Tema armastatuim teos on 5.sümfoonia, mida hiljem teati kui „Saatusesümfooniat“.
Klassitsismiajastu lõppu ei osatagi täpselt määratleda. Puudub üleminek klassitsismilt romantismile.Kirjutas ju klassik Haydn'gi ka romantismi stiilis. Muutused aga algasid alles 19.sajandi lõpul mistõttu peaks rääkima klassikalis -romantilisest stiilist. Seetõttu võib öelda, et klassikaline muusika on muusika, mis kestis üle oma aja.