Klassitsism kunstis (0)

KLASSITSISM

Klassitsism on viimane suur kunstistiil , mis hõlmab kõiki kunstiliike ( arhitektuur , skulptuur , maalikunst ). Nimi tuleb ladinakeelsest sõnast classicus – eeskujulik, silmapaistev . Klassitsism arenes välja 18. sajandil Prantsusmaal, tänu millele tõusis Pariis maailma kunstipealinnaks. Varem oli selleks olnud Rooma .
Klassitsism jäljendas antiikkunsti, täpsemalt Kreeka klassikalise ajastu kunsti, mille põhinõueteks olid “õilis lihtsus ja vaikne suurus”. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Maalikunst
Maalikunstnikud võtsid eeskujuks antiikaja skulptuure, eriti aga reljeefe. See viis silueti ja üldse joonistuse domineerimisele. Värv jäi tahaplaanile. Kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Maalidesse püüti sisse tuua kirjanduslikke süžeesid, mida valiti tavaliselt antiikajaloost või mütoloogiast. Pilt ise ehitati üles tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani - esimene, kuhu on koondatud kogu tegevus ja teine plaan, mis on peaaegu ilma detailideta.
Klassitsismi ajal vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu, mis oli olnud baroki idaalmaastike peamiseks võluks. Klassitsistlik maastik on enamasti kuiv ja vaese koloriidiga. Selles ei leitud ülevust ega suurejoonelisust, mida peeti kunsti vältimatuteks tunnusteks.
Klassitsistliku maali peamine meister oli prantslane Jacques Louis David ( 1748 -1852). Tema tuntuim teos on „Horatiuste vanne “. Teine märkimisväärne kunstinik oli Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867), kelle tuntumad maalid on „Preili Rivierer“ ja „Suur odalisk “.
Skulptuur
Klassitsistlik skulptuur sõltus täielikult antiikeeskujudest. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul . Materjalidest oli eelistatuim marmor. Oma sileda pinna ning selgelt väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuuriteosed kuidagi jahedalt, nad on enesessetõmbunud, tagasihoitud žestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena. Idealiseeritud näojoonte ja eriti just sirge “kreeka” nina tõttu on nad omavahel üsna ühte nägu.
Kuulsamad kujurid olid itaallane Antonio Canova (1757-1822) ning taanlane Bertel Thorvaldsen (1768-1822).
Arhitektuur
Antiikaja mõjud klassitsismile tulid kõige selgemalt esile ehituskunstis . Levinud võtteks oli hoonete sissepääsu kujundamine kreeka templi esiküljena, kus dooria , joonia või korintose stiilis sammastele, mis ulatusid üle 2-korruse, toetus kolmnurkne viil. Ehitiste põhiplaanid olid lihtsad, vaid üksikud hooneosad eendusid või taandusid õige vähe, kasutati ka ümarkaari ja kupleid. Siledad, väheste kaunistustega seinapinnad, sümmeetria, rangus ja korrapära jätavad klassitsistlikele ehitistele mõnikord kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje.
Prantsusmaa kolm ehitukunsti suurteost Pariisis on Pierre Vignoni kavandatud Madeleine ’i kirik , Jean Francois Chalgrin ’i Tähe triumfikaar ja Jacques Germain Soufflot’i Pantheon. Klassitsistlik stiil jõudis ka Ameerika Ühendriikidesse, kus tuntumad ehitised on Valge Maja ja Kongressi hoone Kapitoolium Washingtonis. Venemaal Admiraliteedihoone Peterburis ja paleeväljak koos Aleksandri sambaga ning Peastaabi kaarhoonega. Eestis kõige klassitsistlikumad ehitised on Tartu kesklinnas, näiteks Johann Wilhelm Krause Tartu Ülikooli peahoone , raekoda, kuid ka Stenbocki maja Toompeal ning paljud mõisad nagu Riisipere mõis.
Sisekujundus
Klassitsismile omane sirgjoon hakkas välja tõrjuma rokokoo keerukaid vorme. Seinu liigendasid seinapinnast pisut ettepoole ulatuvad nelinurkse läbilõikega poolsambad - pilastrid. Levinud motiivideks olid näiteks hammaslõige, meander , helmisnöör ja munavööt. Tüüpilised kaunistused olid reljeefsed lilledest või lehtedest vanikud - girlandid ning kunstipäraselt kokkuseotud relvadest trofeekimbud. Ka mööbel muutus sirgjoonelisemaks ja tugevamaks, nikerdatud detailid kadusid. Tihti ehitati siseruumid monumentaalsed ja suursugused, kuid siiski valgusvaesed, sest suurt seinapinda rõhutades tuli ohvriks tuua aknad. Esindusruumid on tavaliselt avarad ja sammastega liigendatud. Seinapind on sageli ühevärviline ning selle ülemist osa kaunistab ornament. Värvikombinatsioonidest armastati kuldornamente valgel, tumepunasel või tumesinisel seinal . Lihtsamates ruumides ja linnakodanike kodudes hakati seinu katma paberist tapeediga. Lahutamatuks osaks olid peeglid, suured vaasid ja lühtrid.