Kirjanduse igavene sõnum (1)

25.01.2010
Kirjanduse igavene sõnum
Mida annab meile kirjandus? Kas on ta lihtsalt meelelahutus, või leidub temas ka sügavat mõtteainet? Eks ole ta paljuski nii üht kui teist, kuid igavese väärtuse annab teosele tavaliselt temas esile kerkinud probleemid ja nende lahendused. Lugedes raamatuid, küsime endilt tihti, mida autor nende lausete või värsiridadega öelda tahab.
Mida näeme Sophoklese teoses „Kuningas Oidipus “? Kuna inimene on siiani täpselt samamoodi inimene, siis ei ole antiik-kreekas esinevad probleemid üldsegi aegunud. Mis muutunud on, on ainult kontekst, milles ta esineb. Antud teoses ei tea Oidipus oma tegelikust isast ega emast midagi. Tänapäevalgi leidub inimesi, kes pole oma vanematest kuulnudki ja peavad enda ülalpidajaid vanemateks. Konkreetsest teosest on näiteks kasutusele võetud termin nagu oidipuse kompleks , mis tähendab alateadlikku tahet tappa oma isa ja abielluda oma emaga. Tollased probleemid kehtivad ka kaasaegses maailmas.
Teadagi oleme kõik mõjutatud eelnevate põlvkondade mõtteviisist. Väga suure muutuse tõi inimesteni renessanss, mil hakkasid arenema erinevad teadusharud ja humanistlikud valgustusideed. Sõna „armastus“ on sellel ajastul esimest korda suuremat tähelepanu pälvinud. Väga tuntud kirjanik tollest ajast on William Shakespeare . Tema vaimuvili on siianigi väga hinnatud, sest ta teosed omavad ka tänapäeva maailmas sügavat mõtet ja tähtsust. Esile võime tuua tema näitemängu „ Hamlet “, milles on väga kujundlikult esitatud inimese emotsioonid ja peas toimuvad protsessid. Hamlet hoidis oma tundeid varjul ja selgitas välja oma onu süü eelmise kuninga, oma isa, surmas. Palju on välja toodud kibestumist ja kättemaksuiha, mis tänapäeval on kahjuks suures osas hoidmas inimesi oma kammitsais. Jällegi näeme, et säilinud kirjanduses püstitavad autorid aktuaalseid probleeme, mis ka kaasajal meid mõjutavad.
Olles teavitanud endid inimlike probleemide säilivusest, pöörame ka tähelepanu ka inimese loomingu ajaloolisele tähtsusele. Paljud teosed omavad väga suuri ajaloolisi väärtusi, millest on võimalik teada saada vastava aja kohta selle traditsioone või ka tähtsaid sündmusi. Praegu koolis õpetatavast ajaloost pärineb suur osa säilinud kirjutistest erinevatest aegadest . Eesti ajalugu konkreetselt puudutab näiteks raamat „Henriku Liivimaa kroonikad “, kus on juttu eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Kuigi kõik need andmed ei pruugi olla sajaprotsendiliselt täpsed, võime siiski tänu neile ette kujutada, mis toimus vastavatel aastatel.
Oleme jõudnud järeldusele, et kirjanduse väärtus ei seisne mitte ainult meelelahutuses, vaid omab nii vaimset kui ka ajaloolist väärtust. Igas teoses on mingi sõnum, mida on autor tahtnud meile edastada ja mille oleme me ise suutnud sellest välja lugeda. Minu jaoks on kirjanduse igavene sõnum tema olulisus ja väärtus olenemata vanusest või ajastust.
Mihkel Kivisild
10.A