KIRJANDUS MEIE ELUS Kui me mõtleme kirjandusele, tulevad meil ilmselt kohe silme ette raamatud, kuid kirjandus on tegelikult palju enam kui raamatud. Missugusena esineb kirjanduse roll meie elus? Iga päev saan ma infot ajalehtedest ning ajakirjadest. Kogu aeg saan ma teada midagi uut ja põnevat kõigest, mis maailmas toimunud on või alles hakkab toimuma. Ajakirjadest meeldivad mulle kõige rohkem meelelahutus ajakirjad, näiteks ajakirjast Kerrang saan ma teada infot enda lemmikbändide kohta. On olemas ka mõned teaduslikud ajakirjad, mida ma ei loe sugugi tihti, näiteks ajakirjast Discovery leian
minna, kaasa elada, edasi mõelda, läbi tunnetada, et tekiks elamus. Noorsookirjanduse lugemine kipub minuealistel vast seljataha jääma, kuna käsitletavad probleemid on sarnased ja ei paku enam eriti kaasamõtlemishuvi. Liiga palju on kujutatud meie ühiskonna lõhestumust ja teosest teosesse kordub sama hala. Annan endale aru, et see paneb küll mõtlema, aga tüütab samal ajal, seepärast mõjub ergastavalt klassikaline kirjandus, see ei unune ja puudutab, paneb mõtlema. 8 Mina kui noor lugeja arvan, et tänapäeval on raamatud paljuski nagu uks iseendasse, mille vahelt sisse vaatamata ei saa õigesti aru maailmas toimuvast, iseendast rääkimata. Meenub 2.01.2009 Eesti Televisioonis nähtud Vahur Kersna saade ,,Helenduvad olendid", kus intervjueeritav, näitlejast laulutekstide autor, praegu Vilsandi saarevaht
Kaili Miil SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU I Ljubov Kisseljova 11. veebruar 2009 Vene kirjanduse arengu etapid Kooli vene kirjanduse kursus hakkab tavaliselt Puskinist, keda läbitakse suhteliselt kiiresti. Vene kirjandus suuremalt hakkab aga Dostojevskist ja Tolstoist kõik eelnev jääks nagu tagaplaanile. Leitakse, et just need suurkirjanikud hakkasid mõjutama Euroopa kirjanduslikku protsessi. Aga vene kirjandus ei sündinud 19. saj keskpaiku. Eelkõige on aga kaks suurt epohhi: 1. Vanavene kirjandus ehk keskaja vene kirjandus 11. saj 17. saj. 2. uue aja vene kirjandus 18. saj algusest tänapäev
smugriteema, mis tasapisi mädaneb, halvaks läheb. Kuna see teema jäi 1990-ndate alguse muutustelaines lahendamata, siis praegu toda arengukäiku enam naljalt ei pööra. Paraku nii see on, kuigi tahaksin kuuluda optimistide kilda ja näha maailma pigem paljude pisikeste rahvaste koduna kui suurrahvaste vahel jaotatud koloniaalkogumina, mis ta ajaloo sõlmpunktides, enne suuremaid hävingu- ja kaoseperioode ikka kipub olema. Eetiliselt Valtoni tööpõld on mälu ja identiteet, s.t kirjandus. Sellest ei ole Eesti Vabariigis ka lõpuni aru saadud, et omakeelne kirjandus on üks esimesi identiteedikandjaid ning mäluvahendeid. Raamatuid ja pähekulunud tekste, identiteedivormeleid on inimkultuuris raskem hävitada kui mis tahes muud mälukandjat. Seda vähest, mis me enestest ja soome-ugri sugu rahvastest teame, oleme teada saanud ikka kirjalikest allikatest, vanadest, varastest tekstidest ja ka uutest, kõige uuematest
erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse. Samuti pole valgustust Ameerikas on mõned autorid, väga tuntud autorid tulevad alles 19. sajandist. Valgustus levib oma keskmest ringidena kuid teiseneb, ka Itaalias ja Hispaanias, kuigi need riigid on üsna keskme lähedal. Maailmakirjandus võiks ka tähendana ekspansiooni, kirjandus hakkab alluma sarnastele reeglitele. Tänapäevaks on kirjutamine üsna sarnane (kes tahab läbi lüüa) kogu maailmas. Meie kultuur võlgneb valgustusele üsna palju. Ühtsesse moodusesse midagi teha paneb iga rahvas midagi erilist, rahvuslik eksootika (sisaldub rahvuslikus romantismis). Maailm 18. sajandil mingis mõttes oli Euroopa maailm, muu oli üsna võõras. Edaspidi tungib Euroopa ka mujale. Aafrika avastamine toimub valdavalt 19. sajandil.
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt
1927 algavad Looduse romaanivõistlus 1935 Raamatuaasta Raamatuaastat korratakse nüüd praegugi. Elavdatakse kultuuri. 1937-40 Varamu (peatoimetaja Visnapuu) kultuuriajakiri. Haare on laiem, sest kujutavast kunstist räägitakse veidi rohkem. Rajatud selel tagamõttega, et Semper ja Tuglas Tartus teevad asju, mis Toompeal ei tundu meeldivat. 1940 Sirp ja Vasar 1942-43 Ammukaar 1943-44 Sõjasarv Üks võimalus periodiseerida kirjandus 1917 - 1928 (Siurust, ,,Toomas Nipernaadini") 1929 - 1940 (,,Õnnevarjutusest" [Marie Underi ballaadikogu] okupatsioonini) 1940 -1944 (okupatsioonist okupatsioonini) Sõja ajal ilmub raamatuid vähem, sest paberit on vähe. Samas, kui midagi ilmus, siis kohe suure tiraaziga. Teine võimalus periodiseerida kirjandus 1905 1921 (Noor Eestist Tarapitani) -> Uusromantilise kirjanduse tippaeg. Siuru ja Tarapita
+ kujutavas kunstis dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe "Kohvikus" (1918), Eduard Ole "Laud" (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid. + kunst ja kirjandus eemalduvad realismist, see on alanud juba N-E aegadel, aga eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus) Tarapita (1921-1922) Adson, Alle, Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, J. Semper, G. Suits, A. Tassa, Tuglas, Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, A. Kivikas, D. Palgi, J. Sütiste, Oskar Urgart jt Arbujad (antoloogia "Arbujad" (1938), koostaja Ants Oras) B
Kõik kommentaarid