Kirjand: Väärtustama - väärtust andma? (0)

Väärtustama – väärtust andma?

Me kõik väärtustame midagi – kes raha, kes inimsuhteid, kes vabadust. Mitte keegi poleks õnnelik ilma rahata, kuid raha pole ju kõige olulisem, piisab ainult sellest, et meil oleks katus pea kohal ning sõbrad meie ümber. Või siiski – raha eest saab ju osta endale maja või korteri ning ehk ka seltsilisi? Kas raha on kõige alus või on ka maistel väärtustel siia ilma asja?
Rahaga võib nii elada kui seda kasutada ka tapamasinana, seega on rahal väga suur mõjuvõim inimeste üle. Vaene inimene soovib endale mõned kopikad, et osta süüa ning sooja saada, rikas aga ei tunnegi nii väikseid numbreid ning ihkab aina suuremaid summasid. Jõukas leer ei kujutaks ettegi elu ilma suurimate mugavustega, millest viletsal järjel olevad inimesed ainult unistada võivad. Rahatud aafriklased surevad tänapäevalgi nälga ning vaesusesse, nad lihtsalt ei oska oma eluga toime tulla. Ma tean, mis tunne on rahale mitte mõelda ning osta, mida hing ihaldab, kuid tean ka, mida tähendab saada hakkama vähesega. Ma ei ütleks, et jäin millestki tähtsast ilma, kui mu isa kaotas töö kaheksaks kuuks ning meie pere ainsaks ülalpidajaks oli ema, kelle palgast umbes 6/8 läks maksudeks ning ülejäänu jäi söögirahaks. Ma olin siiski täiesti tavaline õnnelikus peres kasvav laps, kes ei tundnud millestki puudust.
Kuigi raha tundub olevat tähtis, on tähtsad ka inimesed meie ümber. Inimene peab sotsialiseeruma, et säilitada terve mõistus. Stephenie Meyer räägib oma romaanis „Videvik“ ühest mitmesaja-aastasest vampiiriperest, kes on erinevates paikades aja jooksul omandanud korduvalt nii keskharidust kui ka kõrgharidust. Tänu sellele on nad oma ametikohtadel nii-öelda täielikud professionaalid. Nad on küll vampiirid, kuid kunagi ei tee nad kuritegu ega tapa inimesi, vaid toituvad metsloomadest . Vampiiripere on küll väga jõukas, kuid panustab pigem vaimsetele väärtustele ning üritab oma olemusest hoolimata veeta võimalikult palju aega koos inimestega kuna seitsmekesi isolatsioonis igaviku ääre otsimine oleks absurdne.
Ma väärtustan oma sõpru-tuttavaid, kuid pean oluliseks ka vabadust, vabadust olla mina ise. Inglise luuletaja Samuel Taylor Coleridge on öelnud: „Mis muud on vabadus, kui sunduseta voli kõik õigused, mis Jumal andnud, ära kasutada.“ See tähendab võimalust teha kõike, mida hing ihaldab ning mõistus õigeks peab. Oma tulevikule mõeldes olen sageli jõudnud järeldusele, et kuigi minus on väike soov teenida palju raha, pean ma tegelema millegagi, mis annab mulle enamat kui suure summa pangaarvel, millegagi, mis rikastab mu maailma hingeliste väärtustega. Minu jaoks on missioonitunne see, mis loeb. Inglise esseist Joseph Addison on öelnud, et päev, tund tõelist vabadust kaalub üles terve igaviku kestva vangipõlve. Ülekantud tähenduses võib vangipõlv olla ka ju kindlates piirides rutiinne ja igav elu, kus inimesel pole kirge oma tegemiste ning ümbritseva maailma vastu.
Selmet näha oma elu ainult materiaalsete huvide ümber keerlevat, võiks toetuda pigem vaimsetele varadele. Midagi väärtustada ei tohiks tähendada seda rahas hinnata, kuid reaalsus on tänapäeval tihti vastupidine . Inimesed on lihtsalt harjunud olema heal järjel ega tunne kaasa vaesematele, mis on tegelikkuses väga kurb tõik.
Laura Kupp