Kirjand - Molotovski vangilaager (0)

Vangilaager
Mäletan, kui meid korjati kokku ja viidi kusagile Valge Mere äärde Molotovskis asunud laagrisse . Teadsin juba ette, et mingi aeg midagi sellist juhtub ja meid kusagile viiakse aga põgeneda selle eest ei olnud ju kusagile. Meid oli palju, nii mehi kui naisi, ka noored tüdrukud ja poisid võeti kaasa. Väga hull elu oli seal laagris noortel Vene tüdrukutel, keda mõnitati, kiusati ja rakendati rasketesse töödesse, hoolimata nende vanusest ja suutlikusest rasket tööd teha. Meesvangid, nende hulgas ka meie, noored lennuväepoisid, olime nende jaoks kui ’’tundetud loomad’’, keda võidi peksta, mõnitada, sõimata ja kohelda äärmiselt toorelt igal võimalikul juhul.
Meid kasutati peamiselt tervistkahjustavatel ja rasketes kliimatingimustes tehtavatel välitöödel. Tööpäeva pikkused olid enamasti 10-12 tundi. Kuna sõja järel oli Venemaal suur toidupuudus , siis süüa sai väga vähe, 2 korda päevas, hommikul ja õhtul peale tööd(vahest ei saanud sedagi , kuna sööki lihtsalt ei jätkunud) ja see söök mida pakuti oli äärmiselt vilets. Aga kuna peale pikka tööpäeva oli kõht väga tühi, siis ma ei hoolinud sellest, kuidas see toit, mida sõin maitses , peamine oli, et see toidaks ja annaks jõudu. Laagris, kus mina olin toideti sõjavange nõgestest keedetud rokaga, kus 1000 mehe kohta oli ette nähtud 7kg tursakala. Poolenisti hallitanud leiba anti päevas umbes 300g koos veega. Oli üsna tavaline, et tööpostil või vangikolonnis liikudes mehed nõrkusest minestunult maha kukkusid.
Ka meie olmetingimused olid väga viletsad, enamus elust peale töö kulges paljastel narilaudadel, mis olid määrdunud ja kuna magamiseks ei olnud ette nähtud madratseid ja voodiriideid, siis tuligi magada paljastel laudadel. Osa vangidest laotasid laudadele igapäevaselt seljas olnud tööriided aga nii oli veel ebamugavam magada, kuna riided olid peale pikka tööpäeva väga määrdunud ja vahest ka märjad. Aga kuna peale 12 tunnist tööpäeva olin alati surmväsinud, siis ei suutnud mõelda sellele, kus ja kui mugaval asemel ma magan , peamine, et hommikuks sai kuidagi välja puhata , et järgmine päev jälle orjamoodi tööle hakata ja kuidagi selles piinarikkas laagris ellu jääda. Kuna igaühele oli ette nähtud 60cm narilaudu siis oli väga kitsas ja hommikuks välja puhata oli praktiliselt võimatu. Kuna välikäimla, mida oli laagri kohta sageli ainult üks asus barakidest umbes 300-400 meetri kaugusel, siis kõhuhädalised pidid ööjooksul palju kordi oma riided küljealt selga panema ja jooksma välikäimlasse.
Mäletan, kui üks suuremat kasvu meesterahvas tuli minule pakkuma vanade riidejuppide vastu allesjäänud ja kõrvalepandud toiduvarusid. Loomulikult olin nõus, kuna söök oli peamine, mille nimel oldi kõigeks valmis. Kohe ma ei saanudki aru, et milleks vahetada toitu vanade ja määrdunud riidejuppide vastu aga hiljem, kui nägin mehi lõikamas riidejuppe ja neid omavahel kokku õmblemas, siis mõistsin, et suuremat kasvu meestele ei olnud parajas suuruses riideid antud ja nad pidid kõik ise ümber tegema, kuna väikeste riietega oli külm ja äärmiselt ebamugav tööd teha. Aga kuna pidevalt käidi meie asju kontrollimas, siis korjati ära kõik terariistad ja esemed, millega saaks ennast vigastada, isegi nõelad ja käärid korjati ära. Õmblemine ja riidejuppide väljalõikamine oli ilma kääride ja nõelata väga raske. Aga kuna selle suure karja peale kusagil mingisugused kääridemoodi asjad ja nõelad ikka leidus, siis tuli nendega hakkama saada.
Minul vedas, kuna peale vangilaagrit mind tööpataljoni edasi ei suunatud ja sain läbi suurte segaduste koju. Kodus aga ei olnud midagi ja tuli alustada täiesti nullist. Väga paljud suunati sunnitööpataljonidesse mitmeteks aastateks ja enamus ei pidanud sellele pingele vastu ja surid.