Kirjand - "Mitte jõus pole tõde vaid tões on jõud" (0)

Mitte jõus pole tõde vaid tões on jõud
Jõud on midagi suuremat, kui lihtsalt füüsikaline termin meie igapäeva elus. Oma raamatus „Valge Müra“ on Don DeLillo öelnud: “Tegelik jõud on hoopis igapäevastes väikestes väljakutsetes ja hirmudes, meiesuguste lihtsate inimeste käes.“ Kas tões on tõesti niipalju jõudu, et muuta valedele rajatud ühiskonda?
Inimesed ei taha ega oska kuulata teisi ning tihtipeale surutakse peale enda mõtteid unustades teiste ideed ja aksepteeritakse väga väheseid fakte ühest tervikust, mis omakorda viib probleemide tekkeni. Tekib inimeste vastasseis, mida saab lahenda mitmeti, kuid sageli minnakse kergema vastupanu teed ja otsustatakse jõu kasuks. Kõrvaltvaatajatele ei pruugi see olla meeldiv olukord, kuid nende käest ei küsi keegi, kas nad peavad seda õigeks või mitte. Näiteks võiks tuua pidevad riikide vahelised probleemid, kus üks riik püüab teisele peale suruda oma vaateid või arusaamu. Kui kahe riigi kultuurilised või usulised vaated ei ühti, püütakse olukorda tihtipeale lahendada vägivallaga, ehk siis jõdude vahelise konfliktiga. Minus tekib küsimus, kas on ilmtingimata vaja suruda teistele peale oma arvamust ning väita, et just niinimetatud Sinu riik on kõige õigem ja Sinu arusaamad ja arvamus teiste omast olulisem ja lahendada kõik sõjalisel tee? Kas see mõjub kõrvaltvaatajale naeruväärsena või hoopis motiveerivalt? Motiveerivalt sellel määral, et kõrvaltvaataja tahab ka edaspidi muutuda sarnaseks selle riigiga, kelle arvamus temale õigem tundub, heal juhul sõnadega, halvemal juhul tegudega – sõjaga. Selline suhtumine võib viia uue sõja puhkemiseni.
Kompromissini jõudmiseks tuleb teha mõlemal osapoolel järelandmisi, mis osutub tihtipeale raskemaks kui arvatakse. Miks ei mõelda sellepeale, et läbirääkimistega ning ühtselt erinevaid arvamusi esitades jõutakse lõpuks mõlemaid osapooli võrdselt rahuldava tulemuseni, mis pikemas perspektiivis võib olla kasulik mitte ainult antud debatist osavõtnutele vaid ka kõrvaltvaatajatele ja lihtsalt asjast huvitatutele. Kasutades jõudu ei saavutata olulisemat, pikaajalist ning jätkusuutlikku riiki vaid pealesunnitud n.n iseenda tõde, mis paraku on saavutatud jõudu rakendades. Selline jõuga pealesunnitud tõde pole paraku aga pikaajaline, sest võib tulla järgmine ja tugevam tõe kuulutaja ning eelmine tõde hakkabki vankuma.
Samas võiks aga küsida, kas siis tões on jõud? Minu arvamus on, et tõde on oluline. Tuletades meelde ajaloo tundides õpitut ja kasutades enda väheseid elukogemusi võin väita, et tões on jõud. Eestlased elasid viiskümmend aastat võõra riigi võimu all mis oli meile peale sunnitud läbi moonutatud tõe ja tugevama riigi jõuga. Hirm tugevama ees oli see, mis meid pani vaikides kannatama. Aastakümnete möödudes sai julgus hirmust võitu ja inimesed julgesid välja öelda selle, mis neile on oluline ning hakata võitlema selle eest, et see tõde saaks kõigile teatavaks. See ühine soov kuulutada tõde andis meile jõudu seista vastu suurriigile kes oli ja on meist mitmeid kordi tugevam ja võimsam. Minu meelest peitus just selles olukorras tõe tõeline jõud.
Ma olen veel liiga noor, et teha järeldusi, kuid seniste elatud aastate jooksul tundub, et kõik on meie endi teha. Minu arvamus on, et tões peitub jõud ning kui me ise julgeme selle tõe välja öelda siis julgevad lõpuks ka teised ning nii tekkibki ühest inimesest mitu ja mitmest tuhanded ning see ongi jõud mis võib ületada ka kõige suuremad tõkked ja panna värisema ka kõige kardetumad vastased.