Kirjand - Ma istun oma mätta otsas ja vaatan maailma. (4)

Ma istun oma mätta otsas ja vaatan maailma.
Oled sa kunagi istunud kusagil, end toetanud ja vaadanud, mis ümber sinu toimub? Kas ka sina oled tähendanud seda, mida mina? Just nimelt seda, et see mis meid ümbritseb on ime.
Mu mätas, just see, mille peal istun, minu jaoks on see mu võimalus näha mis ümberringi toimub ja sageli on see nii erinev mu enda elust.
Meid ümbritsevad vägagi erinevad inimesed. Näiteks kodutud . Kas nemad on selles süüdi, et see, mis toimub nendega, on just nii? Võimalik, et on, kuid see ei pruugi nii olla. Mida teeb üks töötav inimene valesti, et on sattunud just sellisesse kitsikusse, nagu on seda kodutud. Nad veedavad oma päeva võimalikult palju raha hankides, et endile süüa osta, nad küsivad raha ainult oma viimases hädas, sest nälg näpistab. Aga enamik inimesi oma madala mätta otsast ei võta seda nii ja kõnnivad nälgas kodutust lihtsalt mööda.
Ma endiselt istun oma mätta otsas ja vaatan huligaanitsevaid noori, kes lõhuvad bussipeatuseid, prügikaste ja loobivad aknaklaase sisse. Mis rahuldust see neile pakub? Kas see on võimalus tähelepanu saada? Kas on silmaga ilus vaadata seda, mida nad selle rüüstamisega saavutanud on? Nemad lihtsalt on nii madalal ja ei vaata, mis ümberringi toimub.
Vaatan ringi, vanalinnas . Tänaval kõnnivad mehed mustas , valges, roosas. Keegi neist ei kõnele eesti keelt. Nad on välismaalased ja tulnud siia oma silmaringi laiendama. Kas nemad on siis need õiged inimesed kes samuti jälgivad maailma iseeenese ’’mätta’’ otsast? Kui neile kõnnib vastu naine, silesäärne ja blond , nad vilistavad. Ka nemad õpivad sedasi elu tundma.
Olen proovinud siin mätta otsas mõelda paljule. Üks mitmetest mõttekaaslasteks oleks see et kas tõde on olemas? Tõe all pean silmas pigem absoluutset tõde, millest on sunnitud lähtuma kõik inimesed maapeal . Tavaline arvamus on, et selline tõde tõepoolest eksisteerib. Mina aga olen kas siis oma rumalusest, püüdest erineda või hoopistükkis tarkusest endale kinnitanud, et seda ei ole, et inimesed võivad oma veendumuste, oma maailmavaatega seda tõde muuta. Kuna ma ei ole veel sellele leidnud vettpidavaid argumente, olen püüdnud seda teemat nii mõnigi kord vältida, ning seega ka end selles arutelus kaotajaks pooleks lugenud. Pannes küsimärgi alla väite, et ühtset tõde ei ole, püüan sellele leida rahuldavaid põhjendusi. Kui ma seda aga suutma ei peaks, olen sunnitud tunnistama, et olen eksinud ning asun otsima seda õiget teed. Kas ka kõik inimesed iseenese mätta otsast sellest aru saavad?
Üks küsimus tekib veel siit mätta otsast vaadates. Mis on armastus? Tihti ringi piiludes justkui näeks seda kõikjal, aga ise seda sellisena kogeda ei suuda, nagu ma seda näen.
Kaks inimest koos tunduvad nii õnnelikud- miks mina seda nii suure õnnena ei tunne? Tekib küsimus et äkki on asi selles, et ma vaatan radikaalsemalt siit mätta otsast seda kõike? Kas ka mina olen seda armastust tundnud ? Kui ei siis miks?