Tõde ja Õigus II Terve tekst
I.
Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast
eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti.
Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks,
muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii
tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu.
Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka.
Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate
kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud
heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule
ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse
vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.
Valitse...