- Rahvaarv 2009 seisuga on 1,324 miljonit inimest. - Euroopas on 46 riiki, me oleme 36-ndal kohal rahvaarvu poolest. - Väiksemad on kääbusriigid N: Andorra,Monac, San-Marino, Baltica - Väiksemad tavariigid N: Isaland, Malta, Küpros - Suuremad riigid N: Saksamaa rahvaarv on 61*suurem kui Eestis.Soomes 4* rohkem. RAHVASTIKUANDMETE KOGUMINE: 1)kirikuraamatud - ajaloolistelt allikatest - kirkikuraamatutest ( Vanim teadaolev 13.saj. loendati Eesti rahvast ) - 17.saj ( Neid kirikuraamatuid on palju hävinud põhjasõjas. ) - 18-19saj. tsaari Venemaa all oli " seitse hingederevision " . ( rahvaloenduse eelkäija ) 2)rahvaloendus - 1. rahvaloendus toimud 1881a. - Viimane oli 2000a. - Järgmine on 2011a.( Eestis e-loendus ) 3)rahvastikuregistrid -sinna on koondatud kõigi Eesti kodanike ja Eestis ametlikult elavate välismaalaste isikuandmed. 4)statistikaamet-rahvastiku jooksev arvestus,jälgib muutusi. - Iga aasta antakse välja aastaraamat, olemas ka internetis. www.stat
Vene Kirjandus Keskaja kirjandus XI XVII saj *Vene kirjandus tekkis X saj lõpul Kiievi-Vene riigis *988 võttis Venemaa vastu ristiusu *Vajati kirikuraamatuid *Kyrillos ja Methodios panid aluse kirillitsale *Kultuurisuhe Bütsantsiga *Bõliinad (rahvalaulud) Ilja Muromets *Ilmalik kirjandus leetopissid(kroonikad) *Eepos- ,,Lugu Igori sõjaretkest" (XII saj) Vene kirjandus XVII sajandil *XIII-XVI saj ajalugu: mongoli ike, sellest vabanemine, sõda saksa ristirüütlitega, Moskva esiletõus, Moskva vürstiriigi tekkimine *Venemaa oli huku äärel *Kirjandusse tuli XVII sajandil uus zanr- romaan *satiirilised jutustused Peeter I (Peeter Suur)
kavatsesid astuda Lääne-Euroopa Ülikoolidesse. Kuna sel ajal puudusid õpikud ja kirjutusmaterjalina kasutatav pärgament oli kallis, tuli kogu koolis õpitu tuli meelde jätta. Alles siis kui leiutati trükikunst sai raamat ka õplastele kättesaadavaks. Toomkooli esimese astme kursuse moodustasid triiviumi ained. Koolitöö alguses kulus palju aega ladina keele selgeks õppimisele ja palvete ning pühakirjade meeldejätmisele. Selleks loeti ladinakeelseid kirikuraamatuid. Toomkooli teine aste oli neile kes pürgisid kirikuvõimu kõrgematele kohtadele. See koosnes kvadriiviumi ainetest. Kool ei hoolitsenud oma õplaste eest kuigi palju. Söök tuli noortel ise hankida. Paljud käisid seda linnatänavatel kerjamas. Vaheaegadel käidi mööda maad ringi ja tutvustati külarahvastele koolisõpitut. See tähendab, et loeti ette usuraamatute peatükke, palveid ning lauldi kirikulaule. Selle eest saadi toitu ja öömaja. Sellist viisi toidu hankimiseks
Võimukandjad Taani, Rootsi või Poola kaitse all Eesti ala jagati nende riikide vahel korduvalt Luterlus Põhja-Eestis Rootsi ja Poola valdus Eesti ala oli jagatud kirikute vahel Puudus oli vaimulikest Sõjas oli hävinenud pühakojad ja pastoraadid 16. sajandi teisel poolel hakati taastama kiriku organisatsiooni Piiskopid ja visitatsioonid Luterlus võitles lihtrahva seas säilinud ebausu ja katoliiklike kommete vastu Hakati pidama kirikuraamatuid Asutati Tartu Ülikool Vastureformatsioon ja jesuiidid Viidi läbi Katoliikliku Poola valdusesse läinud aladel Eestisse saabusid jesuiidid Keskuseks kujunes Tartu 1585. a rajati jesuiitide kolleegium Hoolitsesid eestikeelse usulise kirjavara eest ( eestikeelne Katekismus) Ülesandeks luterlaste pööramist ja katoliku usu tagasivõtlemist Tartu Ülikooli asutamine Rootsi uutesse provintsidesse oli vaja ülikool rajada
Aastast 1740. on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest Kükital, andmeid on veel palvemajadest 19. sajandi alguses: Kasepääl, Kallastel, Mustvees, Varnjal, Piirissaarel ja Kolkjal. Vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Asutati kirikukoolid, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti Peterburi ja Pihkvasse õppima lugemist, koorilaulu ja ikoonide tikkimist.
Eredamaks sündmuseks Põhjasõja järel oli eestikeelse piibli ilmumine vennastekoguduste abiga.Selle toimetas trükki Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle. Piibel ilmus 1739. aastal põhjaeesti murdes. Hiljem sai põhjaeesti murre eesti kirjakeele aluseks. Maal ja linnades asutati kirikukoole, et rahvas saaks lugema õppida. Kirikukirjandusel, eriti piiblil, oli suur tähtsus kirjaoskuse rahva hulka levimisel, sest pärisorjuse ajal kasutati lugema õppimiseks just kirikuraamatuid. Paljud eestlaste suurkujud on pärit hernhuutlust austanud perekondadest. Näiteks Hurt, Kreutzwald, Jakobson, Tõnisson jt. Eestikeele Piibel 1739 Mõju rahvakultuurile 4 Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Vennastekogude koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti
Saksa keeles tähendab metze verist taplust, lahingut. Kas ka külainimesed sellest osa võtsid, ei ole teada, aga küla jäi tükiks ajaks tühjaks ja alepõllud harimata. (Eesti kirjandusmuuseumi materjalid). Meegomäe nime lugu Ürikutes on kirjas, et vanasti valitses Meegomäel mees, kelle nimi oli Meego. Arvatavasti sai tema järgi mäe nimeks Meegomägi ja küla nimeks Meegomäe. Sealsed talupojad aga nimetati meegomannideks. Vanu kirikuraamatuid uurides selgub, et kahte Meegomäe talu (praegused Kaarna ja Reiali) on nimetatud Augumäe taludeks. Arvatavasti selle augukujulise süvaoru pärast, mis nende maadel asub. See nimi võiski olla kohal enne Meegomäe nime saamist. Kust tuli aga nimi Meego? Seda ei leia Eesti, Rootsi, Läti ega Leedu isikunimede raamatutest. Samas on Meegomägi ka Viitinas. Seal olevat see oma nime saanud selle järgi, et sinna olevat maetud Rootsi kindral Meego
Vanaisa sahtlipõhi ja vanaema fotoalbum. Sahtlipõhjas on tavaliselt perekonna ametlikud paberid: sünnitunnistused, koolitunnistused, omandidokumendid, kviitungid, vekslid, kohtuotsused, autasustamise tunnistused jne. Erilist tähelepanu vajavad vanad kirjad. Kirjad on väga oluliseks perekonnaloo allikaks, lisades sellele inimlikke ja isikupäraseid jooni ning värvikaid detaile. Üldtuntud genealoogiliseks allikaks on hauatähised vanadel kalmistutel. Raamatukogud kus võib kätte saada kirikuraamatuid, revisjonide kui maksunimekirja publikatsioonid jne. Uueks infoallikaks on internet. Vakuraamatud talude ja nende koormiste nimistud . Vakuraamatud ongi allikaks, mis annavad tervikliku ülevaate ühe või teise piirkonna asustuspildist koos talude ja nende peremeeste nimedega. Alates 16.sajandist on vakuraamatutesse kirja pandud vakuste ja külade kaupa kõik talud koos neile lasuvate koormistega. Adramaarevisjonid talude koormiste ja mõisate majandusliku kandevõime väljaarvestamine
aastal. Liivi- ja Eestimaa looduslugu ja geograafia topograafias Kirjeldas geograafiat, loodust ja kliimat. Oli aastatel 1770-1775 ilmastikunähtusi jälginud. Kasutas topograafias Liivimaa loodusteadlase Jakob Benjamin Fischeri koostatud raamatut. Eestimaa loodus jäi asjatudnjate puudumise tõttu Hupeli topograafias peaaegu käsitlemata. Statistilise meetodi rakendamine Toob andmeid elanikkonna arvukuse kohta mõlemas kubermangus ja linnade kohta eraldi. Statistika koostamisel kasutas kirikuraamatuid. Analüüsis talupoegade lugemisoskust. Provintside elanikkond ja selle seisuslik struktuur Hupeli topograafia keskendub enamasti kaasajale, ajaloost räägib see teos vähe. Ta esitleb lühidalt kõiki regioonis elavaid rahvaid- eestlasi, lätlasi, liivlasi, sakslasi, venelasi, rootslasi, poolakaid ja inglasi, nende keelt ja religiooni. Rühmitas rahvused kaheks- sakslased ja mittesakslased. Mittesakslased olid kõik pärisorjad. Sakslasteks nimetas kõiki, kes talupoeg ei
eriti lõuna tekstides. Rahvakeeles kaob 16.saj jooksul genitiivi lõpp -n, mis 16.saj algul oli järjekindlamalt olemas. Komitatiiv on lõunaeesti keeles moodustumas. -t on imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöörde vormides kadumas. Saksapärane lausestus saksapärane: eksimused objektikäände kasutamisel, võõrapärane sõnajärg. 6. 17.saj I poole põhjaeesti kirjakeel 1625 muutus Eestis ainuvalitsevaks reformitud luterlik kirik, jesuiitlikke materjale hävitati, ehkki luterlikke (trükitud) kirikuraamatuid 1620ndatel veel polnud: levisid eestikeelsed käsikirjalised jutlused, mida saksa pastorid said oma töös kasutada. Kui kirikuraamatud ilmuma hakkasid, vähenes käsikirjade osatähtsus. Kirikukeele traditsioon on kujunemas tekstide teatav kokkulangevus sõnavaras, lausestuses. Keelekasutuse varieeruvus autoriti, eriti ortograafias ja vormistikus ühtset kirjakeelt veel pole, vaid eri autorite keelekujud. Esmased püüdlused keelenormi kehtestamise poole: Stahli (1637) ja
päästsid end Borby lähedal asuva suure kivi otsa, kus nad kallaletungijaid tatarlasi keeva veega kihutasid eemale. Kärsläti juures kaevasid talunikud metsa sügavad augud ning varjasid end sääl peidus, kuigi vaenlased katsusid rootslaste keelt järele aimates luisata, et vaenlane olevat juba plehku pistnud. Pastoraadis tungisid tatarlased õpetaja kallale, ning kuna ta puges peitu sauna, süütasid nad selle põlema ning piinasid õpetaja sedasi surnuks. Ühtlasi hävitasid nad kirikuraamatuid ning viisid dokumente ja kirikuriistu Saaremaale kaasa. Ka külades kihutasid nad inimesed majadesse ning süütasid need siis põlema. Meestel kiskusid nad seljast nahka, naistel lõikasid rinnad ära ning tapsid kõiki, kuna nende päälik oli käskinud olla vali igaühe vastu. Ühte majja tuli sõdur, kus ainult laps lamas kätkis. Väeti maimuke sirutas talle käed vastu ning silmitses nii sõbralikult paluva pilguga, et sõdur tahtis liigutatult toast väljuda. Äkki
1632. aastal kaheosaline kirikukäsiraamat. Pani aluse tartumurdelisele kirikukeelele. Eri piiskopkondades tegutsenud Stahl ja Rossihnius panid oma käsiraamatutega aluse eesti keele kahele erinevale kirjakeelele, mis arenesid edasi raamatute avaldamises kahes keelemurdes. Hakkas pidev rivaalitsemine õigema keelemurde pärast. Kirikuraamatute väljaandmine eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jaoks oli tingitud ka Eesti ala jagunemisest kahe piiskopkonna vahel. Stahli kirikuraamatuid hakati täiendama, kordustrükke andma, anti välja eraldi kirikulaulude raamatuid. Lõunaeestikeelne lauluraamat ilmus 1685. aastal Adrian Virginiuse toimetamisel. Stahli ja Rossihniuse käsiraamatud tõstatasid esile ka Piibli tõlkimise hädavajalikkuse. Piiskop J.Jheringi initsiatiivil valmis mitme pastori tõlkena Uue Testamendi põhjaeestikeelne käsikiri 1643. aastal, kuid aadli vastuseisu, raha puudumise, sõjaraskuste tõttu jäi asi soiku.
see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama perekonnanimi võis pereliikmete dokumentides olla kirjas mitmel eri viisil. Eesnimede vastu pole tollased seadused huvi tundnud. Nime valikut on
Peale Peipsi äärsete keskuste on neil oma väiksearvulised kogudused ka Tartus ja Tallinnas. Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17. sajandi lõpus. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Pärast 1905 aasta revolutsiooni vanausuliste õiguslik olukord paranes. 1920.1930. aastail oli Eestis kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas. Kuigi vanausulised ei olnud reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid
vahel. Olulisem on mõistagi selle nähtuse teine pool, ja jääb üle ainult imestada, miks ameeriklased (Ameerika sünniaasta 1776, neelab ahnelt Tõelist Minevikku) on enam või vähem sama vaimustuse kütkes mis eurooplased ja miks mõlemad neelavad ahnelt Georges Duby, Emmanuel Le Roy Ladurie ja Jaques Le Goffi rekonstruktsioone, nagu oleksid need mingi uus narratiivivorm. Kes oleks kümme aastat tagasi võinud ette kujutada, et inimesed neelavad Poitou keskaegseid kirikuraamatuid nagu oleksid need Agatha Christie kriminullid? Öeldakse, et unistame keskajast. Aga tegelikult on nii ameeriklased kui ka eurooplased Lääne tsivilisatsiooni pärijad. Kõik läänemaailma probleemid kerkisid üles keskajal: uusaegsed keeled, kaubanduslikud linnad, kapitalistlik majandus on keskaegse ühiskonna leiutised. Samast ajast on pärit ka rikaste ja vaeste vaheline võitlus, ketserluse kui ideoloogilise
annaabi.ee 
